65 kuni 70 cm. Põlle allservas on 1,5 cm laiune pilupalistus, pisut kõrgemal 2,5 cm laiune pilu, sellest 2,5 cm teine pilu, 1,3 cm lai. Põlle servas on kitsas pits. Kampsun Äksi naiste kampsun on valmistatud potisinisest villasest riidest. Kampsun on kraeta ja avara kaeluse väljalõikega. Kuni vööjooneni on kampsun võrdlemisi kehasse töödeldud. Vööjoonel on kampsuni külge õmmeldud 3,5 cm laiune kampsuniriidest riba, mis on seatud ühtlaste vahedega vastandvoltidesse. Eest kinnise juurest on esimese voldi sügavus 5 cm, järgmiste voltide vahe on 3,5 cm, niisama suur on ka voldi sügavus. Varrukasuus on 5 cm pikkune lõhe. Eest kinnitub kampsun haakidega.
d) 0,15 cm tumesinist e) 0,2 cm lillat f) 0,3 cm helepunast g) 0,05 cm valget (triibu keskkoht) f-a h) 0,15 cm tumesinist i) 0,3 cm rohelist j) 0,3 cm helesinist k) 0,05 cm valget ( triibu keskkoht) j-h Seeliku pikkuseks sobib 20-30 cm maast (mõõta kingadeta). Neiu ülikonna juurde võib kuuluda ka liistik, mis on õmmeldud potisinisest villasest riidest, linasest labasest riidest voodriga, eest kinnitatud kolme haagiga. Vööst allapoole on vastandlappvoltide riba. Viimase laius on 4,5 cm, voldisügavus 3 cm. Peorõivastuse juurde on kuulunud vahel ka värviline kaelarätt. Viimane jäi liistiku rinnalõikest välja paistma, nii et see ehteid ei varjaks. Kaelaräti otste kinnitamiseks kasutati ka kuhiksõlge. Vöö (vüü, puudõh) oli tähtis ülikonna osa. Tugevalt ümber keha mähituna kas särgi peale või
talupojatarkuse. Rahvarõivaid kui sümbolit on põlvest põlve edasi antud tänapäevani. 1.2 Põlvamaa naise rahvariiete komblekt. Naise ülikonna põhiosad olid särk, seelik, vöö, kampsun, osalt liistik, abielunaistel lisaks põll, traditsiooniline peakate ja mitmesugused ülevisked. Üleriidena kasutati pikk-kuube, talvel lambanahkset kasukat. Paha ilmaga panid peale veel pikk-kuub, et kasukas märjaks ei saaks. Pikk-kuub oli valmistatud täisvillasast tumepruunist, mustast või potisinisest toimsest riidest jakaunistatud punase kaaruspaelaga. Pikk-kuub oli ühtlasi pidurõivas. See pidi seljas olema kirikusse minnes ja kirikus, oli siis talv või suvi. Külmaga panid naised tanule peale talvemütsi või rätiku(Raidla, H; Kanepi,Põlva ja Räpina naise rahvarõivad,lk.5) Naise särk(hame) õmmeldi valgest linasest riidest. Üldiselt aga tehti L-Eestis näistesärgid 19. saj. mahapööratava kraega. Kaelaava äär on kogutud nõelkurdu, ainult õlalappide all on sile riie
pikkade kaatsade, kaltsade asemele. Siiski ei saanud Alutagusel nahkpüksid ega põlvpüksimood päris üldiseks. Lisakus ja Vaivaras kandsid mehed kuni linnamoele üleminekuni pikki, ülaääre palistusest läbipoetatud nööriga ülevalhoitavaid või värvelkinnisega pükse. 7 Vatt, lühike kuub, kampsun, seesidega kampsun ulatus poole puusani. See õmmeldi, samuti kui püksid, suveks valgest linasest, talveks aga enamasti potisinisest villasest riidest. Seesidega kampsuniteks nimetati neid sellepärast, et neil olid vööst alatest voldid küljeõmbluste vahel ning seljaõmbluse kohal lahtine volt. Hõlmad olid enamasti kaarjalt õõnestatud nurkadega. Tööl oldi enamasti kas särgiväel või kanti pikemat ülerõivast. Kirikusse ega pulma särgiga ei mindud, ikka pidi vatt peal olema. 1860.-70.aastail on uhkemad mehed kandnud põlvini ulatuvaid saterkuubi, aga juba uuemamoeliste pikkade pükstega. Vesti on 19.saj
kampsunit (jakki) ja liistikut (vesti) ning kolmnurkseks kokkumurtud õlarätti · Pikitriibuline seelik kodunes 19. sajandi alguseks · 19. sajandi keskpaigast hakati kandma ka põikitriibulisi ja ruudulisi seelikuid, eriti Läänemaal · Peakatetes oli kihelkonniti suuri erinevusi: lõunaosas kanti eriilmelisi tanusid, põhjapool pott- ja kabimütse · Mehed kandsid põlvpükstest ja vatist koosnevat ülikonda, mis Läänemaal tehti sarnaselt Põhja-Eestiga potisinisest, Pärnumaal aga lambapruunist või -mustast villasest riidest. Viimaste omapäraks olid vasknööpidest hõlmakaunistused. · Ala lõunaosas püsisid meestel vanatüübilised pikad püksid. Saared (Saare-, Muhu- ja Hiiumaa) · Saarte rahvarõivad olid igal saarel, Saaremaal koguni igas kihelkonnas mõneti erinevad · Varasemad ühevärvilised seelikud kujunesid 19. sajandil põikitriibuliseks, hiljem pikitriibuliseks
lahtinööbitavad) põlvpüksid. Põlvpükstega kanti vesti ja vatti. Pikk-kuub (vammus, kuub). Viljandi põhjapoolsete valdade meeste pikk-kuued olid kaunistusteta ja teistsuguse lõikega kui Tarvastu ja Paistu meestel. Siin olid kuued pikemad ja kaarjalt seljale viidud küljeõmblustega taljesse võetud, kusjuures küljeõmbluste kohalt vööst algavad voldid jäid taha, moodustades nn hännad. Need pressiti tihedateks voldikimpudeks. Vatt (kampsun) õmmeldi nagu püksidki potisinisest villasest labasest riidest. Mandri- Eesti meesterõivaste eeskujul olid need lipiga vatid s.t neil esines keset selga õmblus, mis jätkus allpool vööd lahtise voldi ehk lipiga. Viljandi vattidel oli mahapööratav krae, reväärid ja kaks nööbirida. Rüü oli suvine linane ülerõivas, mis sarnanes lõikelt pikk-kuuele ja oli eelkõige tööriie. Kasukas. Meestekasukas õmmeldi nagu naiste omagi pargitud lambanahkadest. Oli ju
Näidistena on toodud vööd 11163 (joonisel paremal, vöö laius 4,5 cm ja pikkus 220 cm) ja A 446:784 (joonisel vasakul, vöö laius 4,5 cm ja pikkus 244 cm). A 446:784 11163 10 Vöökirjad Pikk-kuub Põhiliseks ülerõivaks, ühtlasi kõige pidulikumaks rõivaks oli pikk-kuub. Ambla pikk- kuued olid potisinisest villasest riidest. Lõikelt kuulusid nad Põhja-Eesti ülerõivastega ühte händadega kuubede tüüpi. Nad on küljeõmblustega taljesse võetud, küljeõmblused kaarduvad seljale, küljeõmbluste kohalt vööst algavad voldikimbud ehk hännad jäid taha. Kujutatud pikk-kuub (teksti all) on valmistatud 19. sajandi esimestel aastatel, seda on kantud veel 1860.-1870. aastatel. Pikk-kuub koosneb ühest seljatükist, kahest hõlmast ja kahest varrukast
annaabi.ee 
