html Joonis 5 http://www.gardenvisit.com/garden/thames_barrier_park Killukesi Londonist http://www.estravel.ee/index.php?main_id=63,3733,4104,4111 Lühikokkuvõte: Käesolev seminaritöö on kirjutatud aines planeermise alused. Töö on jagatud kolme osasse. Esimeses osas seletatakse lahti mõiste ,,postmodernism", räägitakse tema tekkimisest ja arenemisest. Ühtlasi seletatakse lahti postmodernsele planeerimisele iseloomulikud tunnused. Teises, töö põhiosas, on juttu postmodernsest maastikuplaneerimisest, sellega seotud probleemidest. Teksti aluseks on võetud M. Herbberti artikkel ,,Re-enclosure of green space in postmodern urbanism". Kolmandas osas toome ühe näite postmodernsest maastikuplaneerimisest Eesti põhjal ja teise Inglismaa põhjal. Postmodernism Et mõista postmodernismi peab kõigepealt selgeks tegema modernismi alustalad. Modernism on seotud valgustusajastuga. Valgustus ajastu, mis sai alguse 18ndal sajandil, on segatud ideede,
Kõige mõjusam vahend levitamaks filme loojatelt vaatajateni on televisioon. Suur osa teleprogrammidest koosneb saadetest, mida hulk filmitootjaid kõige erinevamates formaatides loovad, alates reklaamfilmidest kuni seriaalideni. Televisioon on meedium, mille kaasabil film tungib päev-päevalt miljonite inimeste ellu, nii võib teda vaadata ka lihtsalt kui filmitööstuse laiendust. (Grenz 2003: 45) Ekraan olgu siis tegemist filmi, televisiooni või arvutiga näitlikustab postmodernsest hägustumist subjektiivse mina ja objektiivse maailma traditsiooniliste kontrastide vahel. Ekraan ei ole vaid väline objekt, mida me vaatame. See, mis sünnib ekraanil, ei ole tervenisti ,,seal väljas" ega ka mitte meis endas. Ekraan toob meid oma maailma ja siseneb meie maailma. See, mis leiab aset ekraanil, muutub meie enda pikenduseks, meie omakorda muutume selle pikenduseks. Ekraan saab meie psüühilise maailma kehastuseks. (Grenz 2003: 47)
modernistlikule esteetikale. Nende ideede järgi on muusikas midagi palju enamat kui lihtsalt ilu, selles on ideid, mille "õigsust" tuleb kaitsta. Avangardismile on omane ka hukutav, kodanlusevastane protest, mis on seotud eelkõige dadaismi ja sürrealismiga, mida muusikas väljendas Satie ja arendas pärast II Maailmasõda radikaalselt edasi John Cage Andreas Huysseni idee "postmodernsest seisundist" on jõudnud ka postmodernistlikku kunsti, milles tunnistatakse Jürgen Habermasi ettepanekut, et modernism on "lõpetamata projekt" ja otsitakse uusi kommunikatsioonipraktikaid. Mujal, eriti väljaspool Adorno traditsiooni, on postmodernismi innukalt omaks võtnud näiteks kultuuriteoreetik Jean-François Lyotard, muusikateadlane Lawrence Kramer ja paljud heliloojad, kelle jaoks tundub postmodernism vabanemisena sõjajärgse modernismi keeldudest
oma armukest tapma. 20. sajandi lõpul on iga inimene iseenda kõige suurem vaenlane, igaüks on endale ise Kurat. Vana legend Luciferist on mitmete sajandite vältel andnud ainest mõttemängudeks ja kirjandusteoste loomiseks. Piibli ahvatlustest ning keskaegsest unistuste täitjast, Jumala igavesest vastasest, kujunes enne Teist maailmasõda välja mitmekülgne ühiskonnakriitiliste joontega isiksus. Postmodernsest ühiskonnast kadus isikustatud kurjus, jättes inimeste saatuse nende endi luua. Riigikord ja maailmanägemus on ajas muutunud ja Kurat on muutunud koos sellega. Iga põlvkonna jaoks on ta võtnud just sellise näo, nagu temalt oodatakse.
jõulised kujundid. Mida innovatiivsem on tekst, seda tugevam on tema pretensioon muuta meid kui kultuurilisi olendeid. (Raud 2013: 396) Teksti kaudu saadud kultuuritõlgendus võib erineda kultuuris elamisest ja igapäevaelu kohta tähelepanekute tegemisest. Loetud teksti pärast ei peaks oma tõekspidamisi muutma, vaid info küll vastu võtma, aga järeldusi tegema oma kogemuste põhjal. Postmodernse antropoloogiaga seostatakse nimesid Clifford, Marcus ja Fischer. Postmodernsest antropoloogiast lähtudes saab iga kultuuri seletada vaid ta enda tingimustel. Juhitakse tähelepanu ka sellele, et informandi, kellelt välitöödel oma kultuuri kohta infot küsitakse, teadmised ei pruugi olla ausad ja vahetud. Samuti võib juhtuda, et informant jutustab antropoloogile oma kultuuri traditsioonidest, aga tema allikaks ei ole elatud kogemus, vaid teise antropoloogi raamat. Kultuuritõlgendust võib mõjutada ka antropoloogi vaatepunkt. Kõik seletavad diskursused, mis on
ajendabki teda oma armukest tapma. 20. sajandi lõpul on iga inimene iseenda kõige suurem vaenlane, igaüks on endale ise Kurat. Vana legend Luciferist on mitmete sajandite vältel andnud ainest mõttemängudeks ja kirjandusteoste loomiseks. Piibli ahvatlustest ning keskaegsest unistuste täitjast, Jumala igavesest vastasest, kujunes enne Teist maailmasõda välja mitmekülgne ühiskonnakriitiliste joontega isiksus. Postmodernsest ühiskonnast kadus isikustatud kurjus, jättes inimeste saatuse nende endi luua. Riigikord ja maailmanägemus on ajas muutunud ja Kurat on muutunud koos sellega. Iga põlvkonna jaoks on ta võtnud just sellise näo, nagu temalt oodatakse. Kui vaadata telerist postreid, mida nördinud rahvas maailma eri nurkade tänavatel pea kohal kannab, siis on näha, et ikonograafia võimalused on avarad - iseloomulik must vurru-ruut sobib võrdselt hästi nii Clintoni, Jeltsini kui ka Milosevici nina alla
ja Lydia Koidulad. Koidula kuju võlub Unti ka erandlikkuses ja haakub ka enesepeegeldustega. Koidulad ja libahundid võivad ka seostuda. Müstiline maailm hakkab kõige muu kõrval liigutama. Kõigesuurejoonelisemad postmodernismilised mängud: ,,Öös on asju" (1990) ja ,,Doonori meelespea" (1990). Kummalised lahendused elu ja kirjanduse piiril toimuvatest mängudest. Romaanid on esinduslikumad näited postmodernsest esteetikast, et keskne narratiiv on põhjalikult ära lammutatud. Süzee on punktiirne ja veider. Unt väsib kirjanduses, aga ei väsi teatrist. ,,Brecht ilmub öösel" (1997) viimane suurem romaan. Leidlikult süzeehakatus Brechti ja Voolijoki kohtumisest, kust võtab ajaloolise teema. Draamalooming jätkub: ,,Huntluts" (1999) Lutsu tekstid, mis saavad imelikul viisil kokku. ,,Vend Antigone, ema Oidipus" (2006) ilmub peale surma. Antiigist pärit
annaabi.ee 
