Millegi väärtus polnud kirjanduse omast suurem, sellest polnud miskit kõrgemat: selleni ei küündinud ei usk, moraal ega headus. Nabokovi loominguline pärand on aukartust äratavalt mahukas: vene keeles on ilmunud 8 romaani, mitukümmend jutustust, sadu luuletusi, lisaks näidendeid. Alates 1940. aastast lisandub sellele ingliskeelne looming: 8 romaani, autobiograafiline proosa, loengusarjad ja tõlked. Tänapäeval peetakse Nabokovit postmodernistiks, kirjanikuks, kes vaatleb maailma kui mängu, muudab koomiliseks mis tahes elusituatsioonid; kes heidab pilgu ajaloole kui omamoodi karikatuurile ja kirjutab isiksusest, kes oleks justkui väljaspool ajalugu, sest ajalugu on end lõplikult kompromiteerinud, ja kõigi inimeste saatus sellel karikatuuril on olla pagulane.
sümbolisti, Aleksandr Bloki ajastuks. Sümbolistid püüdsid tabada absoluutseid tõdesid neile kaudselt, sümbolite abil, läheneda. Bloki teostest võib välja lugeda suurte muutuste möödapääsmatust riigis, mida ta sümbolitena väljendas, kuid ta ei jõudnud ise ka päris selge arusaamani, mida ta muutuste all mõtleb. Modernistliku romaani uuendamise ja postmodernismi vahel on õrn piir, mistõttu tuntud uuendajat Vladimir Nabakovit peetakse ka postmodernistiks. Nabakov erines 19. sajandi modernistidest täielikult. Ta on nimetanud oma loomingu allikateks kergeid pettekujutlusi ja värvilist kuulmist, meetoditena on ta kasutanud müstifikatsiooni, mängu ja paroodiat. Nabakovi tuntuim romaan ,,Lolita" on uuenduslik ka oma erootilisuse poolest: selles ei ole pealiskaudseid ja siivutuid mõtteid, vaid hoopis palju sügavaid mõtisklusi, alltekste, metafoore ja kirjanduslikke vihjeid.
inimesele, üksikindiviidile. Nabokovit on tema kaasaegsed nimetanud viimaseks vene aristrokraadiks maailmakirjanduses, kadunud maailmakorra laulikuks. Ta on nagu relikt, kes on oma isiku ja loominguga sidunud venekirjanduse kaks sajandit ja kaks maailmakultuuri. ,,Kuningas ilma kungingriigita, üksik pagandatud print, kes on mere taga kaotanud oma valitsuskepi. Naokov on Solus Rex- üksildane kuningas." (Z.Sahhavoskaja.) Tänapäeval peetakse Naokovit postmodernistiks, kirjanikuks, kes vaatleb maailma kui mängu, muudab koomiliseks mits tahes elusituatsioonid; kes heidab pilgu ajaloole kui omamoodi karikatuurile ja kirjtab isiksusest, kes oleks justkui väljaspool ajalugu ,sest ajalugu on end lõplikult kompromiteerinud, ja kõigi inimeste saatus selle karikatuuril on pagulane. ,,Lolita" "Lolita"- Kirjeldaks Lolita raamatut, kui raamatut, mille vastu tuli palju negatiivset vastukaja, kuigi ka teost, mis tekitas tõelise vaimustushoo inimeste seas
*pärineb mõiste "ready-made", mis tähendab, et tehases valmistatud asjad oma kasutamiskeskkonnast eraldatuna on kunst. Duchampi 1917 loodud tööd "Purskkaev" loetakse sageli esimeseks postmodernistlikuks kunstitööks *Marcel Duchamp oli Prantsuse avangardistlik kunstnik, kes oma nn. ready-madeobjektidega seadis esimesena kahtluse alla piirid kunstiteoste ja igapäevaste esemete vahel. Duchamp tegi koostööd nii dadaistide kui sürrealistidega. Hiljem on teda peetud esimeseks postmodernistiks, kuna kogu oma andekuse kiuste suhtus ta kunsti silmapaistva hooletuse ja mängulisusega. Duchampi varajased futuristlikud maalid: Kurb noor mees rongis. 1911 Trepist allalaskuv akt. 1912 *Tõeliselt revolutsiooniline kontseptsioon, millega ta lõpuks kunstiajalukku läks, oli aga nn ready-made, ehk suvaline objekt, mis on kunstniku signatuuriga tõstetud kunstiteose staatusse. Esimene neist oli tavaline
Alates nendest aegadest on kunsti erinevates vormides kasutatud vanu ideid või mingil määral enne olnut. 20. sajandi suuremad uued ideed võib ehk lugeda popkunsti omadeks, kui edaspidi pole midagi rabavat kohata. Kõigel on kas sihilikult või sihist hoolimata mõne endise voolu tundemärgid. Säärane ebamäärasus ongi tunnuseks, mis ühendab postmodernistlikku. Postmodernism on pigem seega nähtus, diagnoos. Pole olnud kuulda, et keegi kunstnik tituleeriks end postmodernistiks. Too väljend oleks nagu sõimusõna, mis kleebitakse kõigele sündivale külge. Seega pole tegemist mitte loojate ringkonna sisemise määranguga, vaid neile väljast külge pandud nimega, kriitikaga. Me ei saa tuua välja nimesid, kes oleksid suuremad postmodernistlikud kunstnikud. Võime vaid nimetada tänapäeva suuri kunstnikke ja nende kohta öelda, et jah, nad on postmodernistid. Võime ka naljaga pooleks öelda, et "tahtsin parimat, aga välja tuli ikka postmodernism
Bourdieu suri 24.jaanuaril 2002 vähki Saint-Antoine hospidalis Pariisis. 4.1.2. Michel Foucault (1926 1984) · Prantsuse filosoof · Collège de France juhataja · Tema tööd on mõjutanud arusaamu nii rakenduslikult kui teaduslikult nii inimloomusest kui sotsiaalteadustest · Võtmefiguur 20.sajandi prantsuse filosoofias · http://en.wikipedia.org/wiki/Michel_Foucault Michel Foucault M. Foucault ei pidanud ennast postmodernistiks. Tema tööd paljuski kaasaegset sotsioloogiat mõjutanud. Oma töödes püüdis F. illustreerida, kuidas arusaamad kaasajal on võrreldes möödunud aegadega muutunud. Oma töödes käsitleb ta kuritegevust, keha, hullust ja seksuaalsust, mille uurimiseks analüüsib siis varasemaid töid ning selliseid kaasaegseid institutsioone nagu vanglad, haiglad ja koolid, mis kontrollivad ja jälgivad inimpopulatsiooni.
aastast Piire rikkudes: kvantgravitatsiooni hermeneutilise transformatsiooni poole Kohe artikli algul kinnitab Sokal oma postmodernistlikku usutunnistust. Ta teeb etteheiteid teadlastele, kes ikka veel hoiavad kinni Dogmast, mille on õhtumaisele vaimuilmale surunud peale valgusjärgne hegemoonia. Pärast selle kirjutise avaldamist, ta avaldas oma mõtteid ja ütles, et mu artikkel on segu tõdedest, pooltõdedest, veerandtõdedest, valedest. Üha vähem on neid, kes end uhkusega postmodernistiks nimetaksid, arukad inimesed eelistavad sellelt laevalt põgeneda ja seda sõna kasutavad enamasti need, kellele postmodernism ei meeldi. Ka Sokali jaoks pole postmodernism muud kui teatav slängirohke ja hämar kirjutusstiil, kus korduvad teatud märksõnad ja viited kindlatele autoriteetidele, kelle õitseaeg oli enamasti 60.ndate lõpu Pariisis. Teadus on lihtsalt üks müüt või narratiiv paljude seas. Steven Weinberg, 1979. aasta
annaabi.ee 
