Pärslased ei surunud neile enda tavasid peale. Ainus mida nõuti oli see, et kõik pidid austama kuningat ja maksma makse. Riigil puudus kindel pealinn, kuid kuningas peatus neljas suuremas linnas: Susas, Persepolises, Ekbatanes, Babülonis. Riik oli jagatud suurteks asehaldurkondadeks ehk satraapiateks. Suur kuningatee- See viis Väike-Aasia lääneosast Susa linna Lõuna-Iraanis ja oli kindlate ahemaadejärelt varustatud postijaamadega. Dualistlik õpetus- õpetus heast ja kurjast Avesta- iraani pühade tekstide kogum Mazdaism- Zaratustra õpetusel põhinev usk
tunnistaks Pärsia kuningat ja maksaks makse. Avaldati austust kohalikele jumalatele.Kindlat pealinna polnud. riik oli jagatud suurtes asehalduskondadeks ehk satraapideks(seda tegi Dareios, pärsia kuningas kes sõdis kreeklastega). Kiilkiri kohandati pärsia keelele ja loodi pärsia kirjakeel.Pärslased pöörasid suurt tähelepanu ühendusteedele, et tagada sõnumite kiire tagamine riigi ühest otsast teise. Kõige olulisemaks kujunes kindlate vahemaade järel postijaamadega varustatud Suur Kuningatee,mis viis Väike Aasiast Lõuna Iraani. Religioon: nende varasem usk oli üpris sarnane India usule, nende mitmed jumalad langesid kokku ja on samasugune tule rituaalne austamine. Riitusi korraldasid maagid(preestrid, amet oli päritud, moodustasid kindla hierarhilise sisekorraldusega preesterkonna).Suurriigi tekkimise ajaks oli religioon oluliselt muutunud. Selle kõige taga oli õpetaja ja usu-uuendaja Zarathustra( õpetus kirjas, pühade tekstide kogumikus Avestas)
Linnad postijaamade ümber: Postijaamade ümber kerkisid linnad koos keskajal asulaid ja linnu omavahel ühendanud teedevõrgu kujunemisega. Postijaamad kujutasid endast vahel väikesi asulaid, mis pakkusid ränduritele ulualust ja kus oli võimalik toidumoona varuda. Postijaamad tekkisid ka tähtsamates linnades tavaliselt paikadesse, mille läheduses asus turuplats või siis kahe ja enama tee ristumispaikadesse. Postijaamadega asulaid haldas valitsus. Võimustruktuurid Keiserlik ja sõjaline võim: Keskaja peaaegu 700 aasta vältel valitsesid Jaapanit erineval moel ja erineva võimumääraga sõdalased. Kuigi mõnede suuremate sõdalaste perekondade varandus kord kasvas ja siis jälle kahanes, võisid sõjalisi valitsejaid teenida vaid sõdalaste klassi kuuluvad inimesed. Kõikjal Jaapanis esitasid teised võimsamate sõdalaste perekonnad ja Kyotos resideeruv keisriperekond nende
Alistatud rahvaste kommetesse ja uskumustesse suhtusid pärslased suure lugupidamisega, võtsid neilt üht-teist üle ega surunud enda kombeid peale. Alistatud maades jäi püsima endine õiguskord. Alamatelt nõuti Pärsia kuninga tunnistamist ja maksude maksmist. Riigi juhtis suurkuningas. Riik oli jagatud satraapiateks, mis ühtisid alistatud maade piirkondadega. Igas satraapias oli ametnik, kelle oli suurkuningas määranud, kes kogus makse. Kõige tähtsam oli postijaamadega varustatud Suur Kuningatee, mis viis Väike-Aasia lääneosast Susa linna Lõuna-Iraanis. 2.) Nimetan järgmiste rahvaste kõige tähtsamad saavutused egiptlased- tähtsad teadusharud, templid, papüürus-hieroglüüfid, püramiidid, päikesekalender, novelli zanr sumerid- ratta leiutamine, kiilkiri, maailma esimene eepos (Eestis Kalevipoeg 19 saj. Kreutzeald, Faehlmann) babüloonlased- esimesed seadused-hamurappi
Pärsia pealinnaks oli Ekbatana, kus oli väga suur impeerium. Pärsia riik oli stabiilne, ning rahvastesse suhtuti väga suure lugupidamisega. Riik oli jagatud suurteks asehaldurkondadeks ehk staapideks. Suurt tähelepanu pöörati ühendusteedele, et tagada sidemed eri piirkondade vahel ja sõnumite kiire saatmine riigi ühest osast teise. Väike-Aasia lääneosast Susa linna viiv Suur Kuninga tee(2400 km pikk), kujunes ajapikku oluliseimaks, mis oli varustatud postijaamadega. Pärsias valitses õitseaeg 6 sajand eKr. 334.-330. aastal eKr vallutas Makedoonia kuningas Aleksander Suur Pärsia impeeriumi. Alates XII sajandist eKr hakkasid Ees-Aasia suurriigid ajutiselt nõrgenema, tekkisid Kaananis sõltumatud riigid. Ühed olulisemad nende seas olid Foiniikia linnriigid, milleks olid: Byblos, Siidon, Tüüros, mis hiljem langesid Assüüria võimu alla. Foiniikia riiki valitses kuningas, kes jagas võimu nõukoguga, kuhu kuulusid jõukad kaupmehed
Susas, Persepolises, Ekbatanas ja Babülonias. Riik oli jagatud suurteks asehaldurkondadeks ehk satraapiateks, mis langesid üldjoontes kokku alistatud piirkondadega. Satraabid, kelle kuningas pärsia ülikute seast ametisse määras, pidid juhtima kohalikku sõjaväge ja koguma makse. Suurt tähelepanu pöörati ühendusteedele, et tagada sidemed eri piirkondade vahel ja sõnumite kiire saatmine riigi ühest otsast teise. Kõige olulisemaks kujunes kindlate vahemaade järel postijaamadega varustatud Suur Kuningatee, mis viis Väike-Aasia lääneosast Susa linna Lõuna- Iraanis. Kõige eelnimetatu tõttu oli Pärsia riik erakordselt stabiilne. Alistatud rahvad enamasti leppisid Pärsia ülemvõimuga ja kuningatel polnud üldjuhul tarvidust võtta ette karme karistusretki mässuliste alamate vastu. 4 Poliitika ja valitsus
· Ainsaks nõudmiseks maksud. · Suhteline stabiilsus (va Egiptuse ülestõus). d. Kultuur: · Madalama kultuuritaseme tõttu võeti palju teistelt rahvastelt üle (kiilkiri, kunstisaavutused) · Templite asemel uhked lossid savitellis, kaunistuseks glasuur. · Teede korrashoid Suur-Kuningatee (V-Aasiast Susasse) postijaamadega hobuste vahetamiseks. e. Varasem usund oli tulekummardamine: · Seda korraldasid maagid (preestrid) mäetippudel, ohvriannid ja püha tule alalhoidmine. · Peeti kinni puhtusest surnute erilised laibatornid, et poleks kokkuvaadet puhta maa, vee ja tulega. f. Mazdaism (u 600 eKr) usu-uuendaja Zarathustra õpetus: · Varasem dualistlik religioon, kus rõhutati kahte vastandlikku
Satraapiad vastasid enamasti allutatud rahvaste ja hõimude traditsioonilistele asualadele, kuid satraapideks määrati üldjuhul pärsia aristokraate. Et tagada satraapide ustavust, saatsid kuningad spetsiaalseid ametnikke nende tegevust kontrollima. Samal ajal pöörati suurt tähelepanu ka hoolitsusele ühendusteede eest riigi eri piirkondade vahel, et sõnum ohust või vastuhakust riigi äärealadel jõuaks võimalikult kiiresti suurkuningani. Eriti oluliseks kujunes regulaarsete postijaamadega varustatud Suur kuningatee, mis viis Väike-Aasia lääne-osast Susa linna Lõuna-Iraanis. Kõigi nende abinõude tagajärjel oli Pärsia impeerium vallutusel põhineva hiigelriigi kohta silmapaistvalt stabiilne. Alistatud rahvad enamasti leppisid Pärsia ülemvõimuga. Seetõttu polnud Pärsia kuningatel üldjuhul tarvidust võtta ette karme karistusretki mässuliste alamate vastu. Kui tuligi ette allutatud rahvaste ülestõuse, siis suudeti need enamasti küllalt ruttu maha suruda
kiiremini, kui nad ei ole seletatud kuiva traktaadi vormis, vaid kunstilises vormis. Reisiromaani vorm on väga soodne selleks, et seletada kõikvõimalikke ideid. Reisiromaan võimaldab seostada väga erinevaid asju väga lihtsalt. R-i romaani puhul on olemas reisija, kes sõidab Peterburist Moskvasse. See oli kõigile hästi tuntud tee. Peatükkide nimetused on postijaamade nimetused. Tegevus on aga väga vähesel määral seotud konkreetsete postijaamadega. Iga peatükk väljendab mingisugust ideed või ideede kompleksi, aga seda tehakse mingisuguse konkreetse näite abil. Nt reisija kohtab kedagi. Süzee iseenesest on väga teisejärguline, olulisemad on ideed, mida kirjanik tahab meieni tuua. Teoses on kasutatud väga erinevaid vorme kord on see kiri, kord jutuajamine, kord pealtkuulatud vestlus. Pühendus on romaani kokkuvõte. A. M. K Aleksei Kutuzov, kes oli R-i eakaaslane. Ka tema oli saadetud Leipzigi
annaabi.ee 
