Põltsamaa, Jõgeva ja Viljandi suunas. Enamlastemeelsed väejooksikud hakkasid rüüstama Tartu sõjaväeladusid ning terroriseerima rahulikke linnaelanikke. Tartu oli iga hetk langemas punaste kätte. Leitnant Kuperjanovil Tartu maakonna kaitseliidu ülemana on hetkel käsutada vaid käputäis linnas olevaid kaitseliitlasi 9 ohvitseri ja 7 sõdurit. Tartu kaitsmine on mõeldamatu ja raske südamega otsustatakse 21. detsembri hommikul Tartust lahkuda ja järel liikuda 2. polgule. Käreveres leiab Kuperjanov eest paarkümmend relvastatud koolipoissi, enamasti kõik Treffneri gümnaasiumi õpilased, kes end tema käsutusse annavad. Siitpeale hakkab salk jõudsasti kasvama ja Kuperjanov otsustab loobuda järgnemast Põltsamaa suunas taganevale 2. polgule ning hakata tegutsema iseseisvalt. Valides oma asukohaks Puurmani mõisa, hakkab ta energiliselt oma väeosa moodustama, mis peab saama eeskujuks teistele väeosadele.
Põltsamaa, Jõgeva ja Viljandi suunas. Enamlastemeelsed väejooksikud hakkasid rüüstama Tartu sõjaväeladusid ning terroriseerima rahulikke linnaelanikke. Tartu oli iga hetk langemas punaste kätte. Leitnant Kuperjanovil Tartu maakonna kaitseliidu ülemana on hetkel käsutada vaid käputäis linnas olevaid kaitseliitlasi 9 ohvitseri ja 7 sõdurit. Tartu kaitsmine on mõeldamatu ja raske südamega otsustatakse 21. detsembri hommikul Tartust lahkuda ja järel liikuda 2. polgule. Käreveres leiab Kuperjanov eest paarkümmend relvastatud koolipoissi, enamasti kõik Treffneri gümnaasiumi õpilased, kes end tema käsutusse annavad. Siitpeale hakkab salk jõudsasti kasvama ja Kuperjanov otsustab loobuda järgnemast Põltsamaa suunas taganevale 2. polgule ning hakata tegutsema iseseisvalt. Valides oma asukohaks Puurmani mõisa, hakkab ta energiliselt oma väeosa moodustama, mis peab saama eeskujuks teistele väeosadele.
Andrei ja isa vaidlevad selle üle, kas vene vägede taktika prantslaste vastu on õige. Vana vürst leiab, et nooremad mehed pole midagi väärt. Vürstitar Marja annab vennale sõtta kaasa kaela rippuva ikooni, kuigi viimane nagu ka isa jumalat ei usu. Andrei palub isa, et too kutsuks linnast arsti, kui naisel sünnitamine kätte jõuab, kuna ta naine kardab. Vana vürst lubab kõik korraldada. II osa I-II Vene väed on jõudnud Austriaase ja valmistuvad Napoleoniga kohtuma. Ühele vene polgule korraldatakse ülevaatus ja nõutakse, et nad peaksid olema marsikorras. Ülemad aga leiavad, et parim on olla paraadmundris. Enne ülemjuhataja saabumist tuleb aga käskjalg ja teatab, et sõdurid peavad olema ikka rännakriietuses, et ülemjuhataja saaks Austria kindralitele näidata, et vene väed pole veel rindele minekuks valmis. Kiiresti vahetatakse mundrid. Dolohov on samas polgus, kuid reameheks degradeeritud Peterburis laamendamise eest.
juunit. (---)Diviisi staabi ülem ja Võnnu grupi juht al.polk. N.Reek luges juba 22 juunil kell 14.00 olukorra küpseks üldiseks vastupealetungiks. Selle läbiviimiseks esines ta Volmarist vastava ettepanekuga diviisiülemale kindral E.Põdderile, kes asus Valgas. Saanud nõusoleku ja läbi rääkinud Soomusrongide divisjoni ülema kpt. K. Partsiga, kes asus ka Volmaris, andis al.-polk. N.Reek diviisiülema nimel kell 14.52 käsu 3.polgule ja 1.polgu II pataljonile vaenlane tagasi lüüa ja ühes soomusrongidega Võnnu ära võtta, misjuures 2.ratsapolk pidi julge löögiga vaenlasel seljataguse ära lõikama. Pealetungiva koondise üldjuhiks jäi 1.polgu ülema polk. O.Heinze. Eelmainitud korraldust peamegi lugema meie võiduka pealetungi alguseks Võnnu all. Siin oli aga ette nähtud vaid osaline vastupealetung. Käsk üldisele vastupealetungile asumiseks , mille alusel Võnnu tegelikult vallutati, ilmus 22.juuni õhtul kell 23
mingit vastupanu. Ka maale tulnud dessant ei tunginud rannast kaugemale. Kui siis venelaste dessandist teatati Saksa väekoondise juhtkonnale, teatas see, et neil pole võimalik enam kauemaks Narva jääda, ega ka dessanti tõrjuda. Sakslased lubasid lasta õhku Narva jõel olevad sillad ja seejärel asuda koduteele Saksamaale. Et vältida sissepiiramist, andis 1. diviisi juhataja kindral A. Tõnisson Narvas asunud eesti 4. polgule käsu sealt taanduda ja jätta Narva punastele. 1918. aasta detsembris jätkus Punaarmee kiire edasitung Eesti pinnal. Üksteise järel langesid enamlaste kätte Jõhvi, Kunda, Rakvere, Tapa ja Aegviidu Põhja- Eestis ning Võru, Valga, Tartu, Tõrva, ja Mõisaküla Lõuna- Eestis. 1919. a. jaanuari algul oli Punaarmee Tallinnast 40 km kaugusel. Rahvaväe ebaedu põhjused peitusid vastase arvulises ülekaalus, oma relvastuse ja varustuse ebapiisavuses, otstarbeks
revolutsioonituhinas marodeerima hakanud vana sõjaväelaste eest. Kui sakslased 1918. aasta veebruari teisel poolele Lääne-Eesti saartelt mandrle liikusid, deklareeris E. Põdder 21. veebruaril Haapsalusse jõudnud Saksa väekolonni juhatajale major Steffensile, et käimasolevas saksa-Vene sõjas,jääb tema polk neutraalseks iseseisva Eesti Vabariigi sõjaväeks. Peale mõningaid kõhklusi kirjutaski major Steffens vastavale kokkuleppele alla ja 1. Eesti polgule jäid relvad kätte. Kuid mehi ole selles polgus pigem diviisijagu peale kahe pataljoni vangilangemist eelmise aasta oktoobrikuus Muhumaal ikkagi veel 9000 ringis. E. põdder oli üks kolmest eesti ohvitserist, keda Eesti Ajutine Valitsus 12. märtsil 1918 ülendas kindralmajoriks. Pärast Eesti sõjaväe laialisaatmist jäi E. Põdder Tallinnas, kus oli Burgerwehri operatiivjuhataja ja selle katte varjus komplekteeritava salajase Eesti Kaitse Liidu üks peaorganisaatoreid
Pärast veebruari revolutsiooni rahvusväeosade tõstatamine toimus uuesti - eesti rahvusest sõdurid ja nooremohvitserid tõstatasid selle küsimuse. Juhtivamateks keskusteks Tallinn, kus loodi Tallinna Eesti Büroo ja Petrograd, kus loodi Eesti sõjaväeosade organiseerimise KK, tekkis praktiliselt üle Venemaa, kus oli piisavalt Eesti väeosi. 12. aprillil saadi luba luua esimene eesti jalaväepolk, mis koostati tagalaväeosadest. 12. märstil anti ka esimene käskkiri sellele polgule, juhtis Pinding. Juba mai alguseks oli polku koondunud rohkem kui 3000 eesti sõjaväelast. Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee, mille esimeheks valiti Konstantin Päts, loodu juunis 1917. Veebruaruirev tulemusena sai Eesti omale AUTONOOMIA. Selle nõue oli juba üsna vana, juba 1905. aasta rev leiti, et Eesti peaks saama kohalike asjade otsustamisel eesõiguse. 1906. oli koostatud isegi seaduseelnõu Eestile autonoomia andmiseks, see koostati Sveitsis (k.a
annaabi.ee 
