Evald Okas Eesti oma Picasso Nimi Kool 2011 Kes? Üks Eesti tuntuim kunstnik Eesti Kunstiakadeemia kauaaegne professor Haapsalu aukodanik Villem Raamiga kirjutas 1982. aasta monograafias Evald Okasest, et tema kunst on ,,siiralt elujaatav, sügavalt humanistlik ja täis kiindumust loovasse elusse ning elurõõmu poeesiasse". Lühidalt eluloost Sündis 28. novembril 1915 Tallinnas 1939 esimene avalik esine- mine 1943 Eesti Kunstnike Liidu asutajaliige 1963 Firenze Kunstiakadeemia auliige, NSVL-i rahvakunstnik 1975 NSVL Kunstide Akadeemia akadeemik Suri 30.aprillil 2011 Looming Evald Okase loomingus vahelduvad urbanistlikud stseenid kompositsioonidega teatri- ja muusikavaldkonnast. Kogu Evald Okase loomingut iseloomustab tugev joonistuslik alge, maale graafiline pintslikiri, täpne kompositsioon ja spontaanne
keeleliste ja kirjanduslike otsingutega Eesti luuleloost tõusid esile kummalisemad kirjanikud (nt Uku Masing, Ilmar Laaban) Oluline oli kodumaise luule kokkusaamine pagulasluulega Kõige järjekindlamalt alustas väliseesti luuletajatest kodumaaga koostööd Ilona Laaman Uued suunad noores luules hakkasid endast märku andma 1986. aastal Kasutati palju võõraid tekste (tsiteeriti, töödeldi, kirjutati paroodiaid) Segunesid kõrge ja madal stiil (kõrgesse poeesiasse lisandus massikultuuri võtteid) Keel muutus mitmekesisemaks (rohkem murret, slängi ja võõraid keeli) Luules rohkem koomikat, irooniat ja keelemänge Murranguaegadel olid esiplaanil laululine vemmalvärslik luule, modernismi edasiarendused postmodernistlikus vaimus ja uusromantiline luule Laululine luule Kasutati rohkelt paroodilist mängu ja slängi ega kohkutud tagasi roppustegi ees Priidu Beier Esikkoguni jõudis 1986.aastal
Näidendi tegevus toimub ulmelises supertsivilisatsioonis millele on iseloomulik bürokraatia ja nuhkimine. Samas leiti, et see on juhuslikult kirjutatud näidend, mis ei vääri mainimist. Kokkuvõtteks Alliksaar on jõuliselt ja haardeliselt mõjutanud oma loomega tervet rühma ühe ajajärgu silmapaistvaid Eesti luuletajaid. Ta on legend ja inimene, luuletajana sööbinud eelmise sajandi teise poole Eesti poeesiasse ja kirjanduslukku kui talent, kuid ka kui ajastu märk, härdaks võttev täht, taustaks tema enda eludramaatika. Vangipõli, tulekahi, milles hävis kodu, virelemine muldpõrandaga kuuris ja garaazis, naise haigus, ümbritseva reetlikkus, põlu all elu, surmav vähktõbi. Ent kõigele vaatamata- kõrgekraadiline vaimuelu, andunud jüngrid ja sõpruskond ning isikupärane, keele- ja mõtterõõmust pulbitsev luule. Kasutatud kirjandus:
vanavanaisa. Mõisnik lubanud tal seal metsa maha võtta ja hooned ehitada. Tung omaette vabamalt elada meelitanud metsavahi mõisast võimalikult kaugele metsa elama. Iseseisev elu looduse rüpes lepitas üksikasuka soiste metsaalade ja raba ning vähest saaki tõotava põllupinnaga, mida alles tuli alepõletamise teel metsast looma hakata. Põlvest põlve süvenes Hüpassaare elanike kiindumus oma kodukoha elusse ja ilusse, proosasse ja poeesiasse. Inimestest eemaloleku tuska mahendas puutumatu, omapärase looduse tulvav mitmekesisus. Vähese kokkupuute tõttu teiste inimestega süveneti nende ja iseendi olemusse sügavamalt kui tavaliselt. Hüpassaare elanikel kujunes välja iseseisev rikas tunnete, fantaasia ja mõtete valdkond, siiras suhtumine loodusesse, inimestesse ja ellu. Omapoolne loovfantaasia otsis endal väljendusvõimalusi. Sõnalise väljenduse vahendav osa oli piiratud, ei olnud
Mõisnik lubanud tal seal metsa maha võtta ja hooned ehitada. Tung omaette vabamalt elada meelitanud metsavahi mõisast võimalikult kaugele metsa elama. Iseseisev elu looduse rüpes lepitas üksikasuka soiste metsaalade ja raba ning vähest saaki tõotava põllupinnaga, mida alles tuli alepõletamise teel metsast looma hakata. Põlvest põlve süvenes Hüpassaare elanike kiindumus oma kodukoha elusse ja ilusse, proosasse ja poeesiasse. Inimestest eemaloleku tuska mahendas puutumatu, omapärase looduse tulvav mitmekesisus. Vähese kokkupuute tõttu teiste inimestega süveneti nende ja iseendi olemusse sügavamalt kui tavaliselt. Hüpassaare elanikel kujunes välja iseseisev rikas tunnete, fantaasia ja mõtete valdkond, siiras suhtumine loodusesse, inimestesse ja ellu. Omapoolne loovfantaasia otsis endal väljendusvõimalusi. Sõnalise väljenduse vahendav osa
kogum ning kasutusel on äratuntavalt eriomane mõistestik. Filosoofia on ainus akadeemiline vaimse tegevuse ala, kus ühte filosoofiavoolu kuuluv filosoof võib teise filosoofiavoolu malle järgivat kolleegi filosoofina koguni välistada. Näiteks täppisteaduse keele ja kontseptuaalse aparaadi loogilise analüüsiga tegelev positivist võib inimolemise absurditundega tegelevat eksistentsialisti pidada väljaspool filosoofiat (seega nt poeesiasse, psühhiaatriasse, erinevatesse kunstialadesse vm) kuuluvaks. Täiesti tavaline on olukord, et erinevad õppejõud võivad ühte ja sama teemat käsitleda väga erinevalt. Filosoofia on mõtetes hõlmatud ajastu, oma aja vaimne kvintessents (Hegel, Marx). Muidugi on see õige ja isegi küllalt konkreetselt ,,kombatav" määratlus, ent proovige oma ajastut mõistete ja mõtete diskursiivsesse (loogilisel arutlusel põhinevasse sidusasse) võrku püüda!
Luules olid ka oma seadused. Luules peegeldusid ainult kas kõrgemotsioonid või peened tunded. Oli väga palju teemasid, mida luules ei puudutatud. Luule oli puhas, kõrgetundeline, emotsionaalne ja labasus, igapäevaelu sinna ei sobinud. Juba Oneginis hakkas Puskin seda ületama. Mihhailovskojes kirjutas Puskin väga väljakutsuva poeemi (süzee poolest) - seal kirjeldati, kuidas üks noormees püüdis võrgutada üht kaunitari ja kuidas see ei õnnestunud selline anekdoot poeesiasse ei sobi. Ka loodus oli selles poeemis koledasti kirjeldatud. Luule pidi kõike ilustama. Aga Puskin kirjeldas musta, koledat, vastikut ilma. Romantism tahtis neid piire ületada sellega, et kirjutati väga emotsionaalselt, krutiti üles nii keelt kui ka ainestikku. Need olid erakordsed sündmused. Kirjutati, et Puskin on kirjandust määrinud (,,Krahv..."). ,,B. G" oli kirjutatud Vm ajaloo ainetel. Ta huvitus segaduste ajast, 16. saj lõpp 17. saj algus
See avaldus enam vanade luulevormide kasutamises, armastuse ülistamises, prohvetite paljastamises, eriti Hamza Hakimzade Nijazi (1889-1929) Sadriddin Aili gaseelides. Nn peavoolu peamisteks teemadeks oli sotsialistliku tegelikkuse, revolutsiooni saavutuste ülistamine. Selle parimad kujutajad olid noored poeedid Aibek (1905-68), Gafur (1905-66), Guljam, H. Alimdzan (1909-44), kes kasutasid Majakovski. mõjul ka vabavärssi. Esimest korda ilmusid usbeki poeesiasse sõjalaulud. 1930. aastatel oli poeesias peamine teema sotsialismi ülesehitustöö. Kui eelnevatel sajanditel oli poeesias käsitletud vaid töö kurnavust, siis nüüd oli juttu vabastavast, rõõmustavast tööst. Töö teema jõudis ka armastuslüürikasse. Kui enne oli lüürikas kohatu rääkida kangelanna tööarmastusest (ülistati tema ilu, suhet armastatusse), siis. nüüd tuli uus kaanon: väline ilu pole täielik, kui kangelanna on laisk. Tuntumad poeedid oli sel ajajärgul H
aastat hiljem põlvitas seal paavst Johannes Paulus II... Lissaboni uhkus on võimas Püha Jeronimose klooster, mida kuningas Manuel I hakkas ehitama 16. sajandi algul. Hiiglasuur hilisgooti stiilis hoone on püstitatud kuninga isikliku ja n-ö piprarahaga: viis protsenti Aafrika ja Idamaadega saadud kaubandustuludest läks kloostri ehitamiseks. Kloostrikiriku seinte vahele on maetud nii selle rajaja Vasco da Gama kui ka Portugali rahvuspoeet, Vasco da Gama reiside poeesiasse valaja, Luís Vaz de Camões. Linna üheks sümboliks on kloostri naabruses asuv Belémi torn, mille juurest algas enam kui 500 aasta eest julgete meeste tee üle ookeanide. Kuningas Manuel I ajal arenes Portugalis välja nn manueliitlik arhitektuuristiil: Euroopa hilisgootikale lisati palju kuningavõimu ja merendusega seotud sümboleid: kivist voolitud ankrud ja laevad, sõlmed ja köied, mida on näha Belemi torni juures. Torni lõunaosas vaatab
annaabi.ee 
