Tina iseloomustus Tina on hõbevalge, pehme, hästi taotav ja venitatav madala sulamistemperatuuriga metall. Ta on teiste metallide seast kergesti äratuntav seetõttu, et tina krigiseb painutamisel. Tina looduses ehedalt ei esine, tähtsaim tinamaak on kassiteriit (tinaoksiid SnO2), suured maardlad Malaka poolsaarel ja Boliivias. Tina (varasem eestikeelne nimetus inglistina) on keemiline element järjekorranumbriga 50, metall . Sümbol Sn. Tina esineb 3 kristallmodifikatsioonina. Normaaltingimustel on stabiilne valge tina, mis on hõbehall pehme tahke aine tihedusega 7,31 g/cm³ ja juhib elektrit kui metall. Temperatuuril alla 13,2 °C on stabiilseim hall tina, mis on hall, habras pooljuht tihedusega 5,5 g/cm³ Temperatuuril üle 160 °C on ta stabiilne habras tina, mis on habras, kuid metalne. Tina sulamistemperatuur on 232 °C. Tina aatommass on 118,7 Tina on maailmas 49. kohal kaevandamise poolest .
Kool Referaat TINA JA TINA SULAMID Koostaja: Nimi Rühm: ------- Juhendaja: ------- Tallinn 2007 Tina iseloomustus Tina on hõbevalge, pehme, hästi taotav ja venitatav madala sulamistemperatuuriga metall. Ta on teiste metallide seast kergesti äratuntav seetõttu, et tina krigiseb painutamisel. Tina looduses ehedalt ei esine, tähtsaim tinamaak on kassiteriit (tinaoksiid SnO2), suured maardlad Malaka poolsaarel ja Boliivias. Tina on heade tehnoloogiliste omadustega (madal sulamistemperatuur, head valu omadused), mis soodustavad selle kasutamist valusulameina, laagrimaterjalina, joodisena ja mujal , kus on tähtis madal sulamis temperatuur. Tina füüsikalised omadused Kui vaatame Mendelejevi tabelisse, siis leiame tina 50. kohalt, seega on tema
PLII Referaat Klass: 10 SISUKORD SISSEJUHATUS..................................................................................................................... 2 1.PLII AJALUGU..................................................................................................................... 3 1
Raskmetallid ja nende sulamid Termin raskemetallid võeti kasutusele 20. sajandi alguses ja see tähendas tol ajal ainult kolme metalli: elavhõbedat, pliid ja kaadmiumi, raskemetallide ritta on lisandunud nii mitmedki teised metallid. Nende korrektne nimetus on nüüdseks toksilised jälgmetallid. Raskmetallideks nimetame metalle mille tihedus on suurem kui 10000 . Järgnevates peatükkides tuleb juttu tuntumatest rasmetallidest ja nende sulamitest: elavhõbe, plii, nikkel, titaan ja kuld. Mis on väga väike osa kõikidest raskmetallidest. Elavhõbe Elavhõbe ( Hg) on keemiline element järjenumbriga 80, üks kuuest elemendist (tseesiumi, frantsiumi, galliumi ja mittemetall broomi kõrval), mis on normaaltingimuste lähedastel temperatuuridel vedel. Lihtainena on elavhõbe hõbevalge läikiv metall. Niiskes õhus kattub aegapidi oksiidikilega ja kaotab varsti oma läike. Vedelas olekus on elavhõbe väga halva
Tina Tina on keemiline element järjekorranumbriga 50, metall. Sümbol Sn. Tal on 10 stabiilset isotoopi, massiarvudega 112, 114, 115, 116, 117, 118, 119, 120, 122 ja 124. Tal on kõigist elementidest kõige rohkem stabiilseid isotoope. Tina esineb 3 kristallmodifikatsioonina. Normaaltingimustel on stabiilne valge tina, mis on hõbehall pehme tahke aine tihedusega 7,31 g/cm³ ja juhib elektrit kui metall. Temperatuuril alla 13,2 °C on stabiilseim hall tina, mis on hall, habras pooljuht tihedusega 5,5 g/cm³. Temperatuuril üle 160 °C on ta stabiilne habras tina, mis on habras, kuid metalne. Aatomnumber: 50 Klassifikatsioon: p-elemendid Aatomi ehitus: Elektronvalem: 1s2 2s2p6 3s2p6d10 4s2p6d10 5s2p2 Elektronskeem: +50|2)8)18)18)4) Elektronite arv: 50 Neutronite arv: 69 Prootonite arv: 50 Oksüdatsiooniast(m)e(d) ühendites: -IV, 0, II, IV Kristalli struktuur: tetragonaalne Füüsikalised omadused: Aatommass: 118,71
Ühendid Ühendites võib vask omada kahte metallikatiooni: vähem stabiilne Cu+ ja rohkem stabiilne Cu2+, mis muudab soola siniseks või rohekassiniseks. Tähtsaim vasesool on vasksulfaat vesi (1/5), mida tavaliselt nimetatakse vaskvitrioliks CuSO4 x 5H2O. See on sinise värvusega kristallaine, mida kasutatakse puidu immutamiseks ja taimekaitsevahendite valmistamiseks. Suure tähtsusega on mitmesugused vasesulamid. Vase ja tina sulam - pronks kujunes umbes viis tuhat aastat tagasi peamiseks tööriista-, relva- ja ehtemetalliks, pannes niiviisi aluse pronksiajale. Mõned pronksliigid olid väliselt äravahetamiseni sarnased kullaga ning neid hinnati eriti kõrgelt. Juba muistsest ajast on vask olnud tornikella metall. Kellapronksis on keskmiselt 20 % tina. Teistsuguse koostisega on relvapronks, mis pidi olema kõva elastne ja kulumiskindel. Relvapronksis oli umbes 10 % tina. Vase sulam tsingiga valgevask ehk
ja graniidirikka moreeni levialadega Lõuna-Eestis. Mõõduka ohuga alasid esineb ka Kesk- Eestis. Plii: Plii (sümbol Pb) on keemiline element järjekorranumbriga 82, kuulub metallide hulka. Looduses on pliil 4 stabiilset isotoopi, massiarvudega 204, 206, 207 ja 208 (teistel andmetel 5, sealhulgas massiarvuga 202[2]). Isotoope 206 (RaG), 207 ja 208 tekib looduses pidevalt teiste elementide radioaktiivsel lagunemisel ja seda niivõrd suures koguses, et plii isotoopkoostis oleneb leiukohast ja tema aatommassi ei ole võimalik täpselt anda. On andmeid, et see on 207,2 g/mol[2]. Plii on väga mürgine, metallidest on mürgisemad ainult kaadmium ja elavhõbe. Füüsikalised omadused: Puhas plii on sinaka läikega hõbevalge, pehme raskemetall. Tihedus normaaltingimustel on 11,34 g/cm³, kõvadus Mohsi järgi 1,5. Sulamistemperatuur 327,46 °C ning keemistemperatuur 1751 °C. Plii on halb soojus- ja elektrijuht.
1. ELEMENTIDE RÜHMITAMISE PÕHIMÕTTED 1.1. Elementide jaotus IUPAC’i süsteemis Reeglid ja põhimõtted, kohaldatuna eesti keelele: Karik, H., jt. (koost.) Inglise-eesti-vene keemia sõnaraamat Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1998, lk. 24-28 Rühmitamine alanivoode täitumise põhjal 2. ELEMENDID Vesinik Lihtsaim, kergeim element Elektronvalem 1s1, 1 valentselektron, mille kergesti loovutab → H+-ioon (prooton, vesinik(1+)ioon) võib ka siduda elektroni → H- (hüdriidioon, esineb hüdriidides) Perioodilisusesüsteemis paigutatakse (tänapäeval) 1. rühma 2.1.1. Üldiseloomustus Gaasiline vesinik – sai esimesena Paracelsus XVI saj. – uuris põhjalikult H.Cavendish, 1776 – elementaarne loomus: A.Lavoisier, 1783 Elemendina: mõõduka aktiivsusega, o.-a. 1, 0, -1 3 isotoopi: 1 H – prootium (“taval.” vesinik) 2 H = D �
Kõik kommentaarid