Avaldusteks võivad olla düstroofiad ja nekroosid. Koekahjustusele järgneb eksudatsioon ehk veresoontega seotud muutused, milleks on põletikuline arteriaalne hüpereemia ehk väikesed veresooned laienevad ja täituvad üleliia verega, mille tõttu on kehaosas temperatuur tõusnud ja vastav piirkond on punane, verevool on seal aeglane. Eksudatsioon kitsamas mõttes ehk veresoonte läbilaskvus tõuseb ja veresoonest väljuvad vereplasma koos sooladega ja plasmavalgud, tekib turse ehk ödeem. Leukotsüütide emigratsioon kudedesse ehk veresoont vooderdavate endoteelirakkude vahelt väljuvad lümfotsüüdid ja suuremad leukotsüüdid. Raske nakkushaiguse korral väljuvad ka erütrotsüüdid. Fagotsütoos ehk põletikukoldesse rändavad mikrofaagid ja makrofaagid ehk õgirakud, kes õgivad ehk fagotsüteerivad koe laguprodukte ja võõrast materjali. Eksudaadi moodustumine – toimub eksudatsiooniprotsessi tulemusena
läbipõimunud kollageensete, elastsete ja retikulaarsete kiudude kimpe. Nende võrgustik annab nahale vetruvuse ja elastsuse. Alusnahk Alusnahk ehk on vahelüliks naha ja nahaaluste organite vahel. Koosneb ta peamiselt kohevast sidekoest, elastiinist ja rasvarakkudest. Umbes pool keharasvas asub nahaalustes kudedes. Alusnahas asub ka rikkalikult vere- ja lümfisooni ning närvirakkude jätkeid. Toornaha keemiline koostis (Haines 1999): - vesi 60-64% - kollageen 25-29% - plasmavalgud (albumiin, globuliin, retikuliin) 4% - keratiin 3% - rasvad 2-5% - elastiin 1% - mineraalained 0,5% - süsivesikud 0,5% - muu 1% Nahahooldus Nahahoolduse eesmärgiks on soodustada naha loomuliku funktsioneerimist. Õige nahahooldus on vajalik sõltumata sellest, kas nahal on mingi haigus või mitte. Igas elukeskkonnas olgu siis päikselises, tuulises või külmas - on faktoreid, mis häirivad naha normaalset funktsioneerimist.
Ilma põletikuta kulgeksid infektsioonid pidurtamatult, haavad ei paraneks ja kahjustatud kude võib jäädavalt nii jääda. Vahel on põletik esile kutsutud ilma põhjuseta või halvasti kontrollitud ning sellisel juhul on põletik koe kahjustuste põhjuseks. Põletik kui keeruline reaktsioonide kompleks koes, mis koosneb peamiselt veresoonte ja leukotsüütide vastusest olukorrale. Peamised keha kaitsjad võõr organismide vastu on plasmavalgud, leukotsüüdid ja ka koefagotsüüdid, mis pärinevad tsirkuleerivatest rakkudest. Põletiku mediatoorite ettevalmistamise ja see läbi põletiku võivad esile kutsuda mikroobid, nekrootilised rakud ja isegi hüpoksia. Sellised mediatoorid algatavad ja võimendavad põletikureaktsiooni, määrates ära põletiku intensiivsuse, mustri ja kliiniliste ning patoloogiliste avaldumisvormide ilmnemise. Põletiku reaktsioon on lähedalt seotud paranemis protsessiga
O Joonis 1.1. Vee molekul. H+ Inimorganismis moodustab vesi nn tõelisi lahuseid, aga ka suspensioone ja kolloidlahuseid. Näiteks higi kujutab endast NaCl ja muude ühendite vesilahust. Analoogiliselt on vaadeldav ka vereplasma, mis koosneb ca 92% ulatuses veest, kus lisaks naatriumkloriidile ja muudele sooladele on tähelepanuväärsemad lahustunud ained glükoos ja plasmavalgud. Suspensioonid on vedelikud, mis sisaldavad neis hajusalt jaotunud aineosakesi, mis neist seismisel välja sadenevad. Kuigi erütrotsüüte (punaseid vererakke) ei saa käsitleda lihtsalt aine- osakestena, on veri tervikuna siiski vaadeldav suspensioonina – seismisel sadenevad vererakud temast välja. Analoogiliselt suspensioonidega on ka kolloidid vedelikud, mis sisaldavad neis hajusalt jaotunud, kuid tegelikult lahustumatuid aineosakesi
Monotsüüt - suur valgelible (suurimad rakud) 3) Trombotsüüdid ehk vereliistakud Ümarad, tuumata rakud 150-400*109/liitris Plasma Vesi Plasma pH väärtus on suhteliselt püsiv - 7,35-7,45 Elektrolüüdid Lahustunud kujul rohkesti; olulisemad Na+ ja K+; tasakaal Na+-K+ pump Osmootne rõhk Näitab plasmas lahustunud ainete kontsentratsiooni Isotoonilised lahused - lahused, millel on plasmaga sama osmootne rõhk Onkootne rõhk Rõhk, mille tagavad plasmavalgud Plasmavalgud: 1) Albumiin 2) Globuliin 3) Fibrinogeen - osaleb verehüübimisel Vere hüübimine Võtavad osa: 1) Versoon (ahaneb) 2) Trombotsüüdid 3) Verehüübimisprotsess Ei toimu suurters arterites, veenides Kõige pealt tekib valge tromb - trombotsüüdid kleepuvad vigastuse kohale kollageenkiudude külge Selle järgneb punase trombi teke - fibrinnogeen muutub trombiini toimel kiudaineks
Toidu jõudmine makku käivitab humoraalse regulatsiooni: hormoon gastriin verre pepsinogeen, sisemine faktor, soolhappe gastriini. Veel eritatakse muid hormoone (GIP) Maks (1) Arenenud soole seinast, suurim nääre Juha avaneb peensoolde, eritab sappi Põhitoimed: - rasvade emulgeerimine - sappi eristades toimib maks erituselundina - eemaldab verest toksilisi aineid - toitainete akumuleerija - sünteesija (plasmavalgud) - vere akumulatsioon - vererakkude tekkekoht (loode) Kaal 1.5 kg, kaal kõigub ja oleneb vere kogusest Koosneb kahest sagarast Ümbritsetud kapsliga, sidekude on maksas vähe Maks (2) Maksa alumisel pinnal on maksavärat, milles on verd toovad värativeen ja maksaarter, sapiteed Maksarakud moodustavad sagararikke, mis on ümbritsetud veresoontest Maksa vereringe on dubleeritud: hapnikurikas arteriaalne veri maksaarterist ja värativeeni
Peritoneaaldialüüsi korral viiakse peritoneaalõõnde kateeter, mis sisaldab sobiva koostisega dialüüsivedelikku. Hemodialüüsi korral suunatakse arterist tulev veri dialüsaatorisse ja sealt läheb puhastatud veri edasi veeni. Vere voolukiirus on tavaliselt 300 ml/min. Dialüsaator koosneb kahest vedelikuruumist: verest ja dialüüsivedelikust, mis on teineteisest eraldatud poolläbilaskva membraaniga. Membraani (suurus 6-8 nm) läbivad ainult madalmolekulaarsed ained, plasmavalgud ei läbi. Hemodialüüsi korral esineb kaks füüsikalist protsessi üheaegselt: dialüüs ja ultrafiltratsioon. Dialüüsivedeliku koostis on ligilähedane füsioloogilisele lahusele. Kontsentratsioonigradient läbi membraani esineb vaid organismile mittevajalike (mürgiste) ainete jaoks. Mida suurem molekul, seda aeglasem on difusioon läbi membraani. Põhilised mürgised ained on uurea, kreatiniin, kreatiin jt. Organismist on tarvis eraldada ka
sees, põhjuseks luuüdi kasvaja, radiatsioon või mürk. · Hemofiilia veritsustõbi iga väike vigastus toob kaasa suure, sageli eluohtliku verejooksu, põhjuseks päritav geenidefekt, mistõttu ei toodeta piisavalt mingit hüübimisfaktorit. Vereplasma on kollakas läbipaistev vedelik, mis koosneb 90% veest ja 10% vees lahustunud või vees suspendeeritud ainetest. Selle koostises olevad ained: · plasmavalgud albumiinid väiksema molekulmassiga, annavad plasmale viskoossuse, tagavad onkootset rõhku, pH puhvrid, seovad transpordiks rasvhappeid, bilirubiini ja mõningaid hormoone globuliinid suure molekulmassiga, siia kuuluvad komplementvalgud ja antikehad fibrinogeen vere hüübimisel vabaneb fibriin · ioonid K, Na, Ca, Mg, Fe, Cl jne. Ioonid tagavad plasma osmootse rõhu ja pH
sellega reguleerida pH väärtust. *Fosfaatpuhver selle süsteemi moodustavad anorgaanilised fosfaadid, milles ühealuseline fosfaat (H2PO4) on happeks ja kahealuseline (HPO4) korrespondeerivaks leeliseks. Veres on konsentratsioonid nii madalad, et puhverdamisefekt jääb väikeseks. *Valkpuhver vere puhverdamisele on tähtsad ioniseerivad aminohapete külgahelad, mille hulgas on eriti efektiivne histidiini imidasooltuum. Puhvervalkude hulka kuuluvad nii plasmavalgud, eriti albumiin, kui ka intraerütrotsütaarne hemoglobiin. *Hemoglobiini puhveromadused - Peaosa puhverdusvõimest langeb hemoglobiinile, kuna tema konsentratsioon on kõrge ja histidiini sisaldus suhteliselt suur. Hemoglobiinil on eriline tähtsus vere puhverdamisel veel, et ta muudab oma happelisust oksüdatsioonil ja desoksügenatsioonil. PH füsioloogilistes piirides on oksühemoglobiin happelisem, kui desoksügeneeritud hemoglobiin. O2 vahetus tugevdab hemoglobiini puhverdamisvõimet.
reguleerida pH väärtust. *Fosfaatpuhver selle süsteemi mood anorg fosfaadid, milles ühealuseline fosfaat (H2PO4) on happeks ja kahealuseline (HPO4) korrespondeerivaks leeliseks. Veres on kontsentratsioonid nii madalad, et puhverdamisefekt jääb väikeseks. *Valkpuhver vere puhverdamisele on tähtsad ioniseerivad aminohapete külgahelad, mille hulgas on eriti efektiivne histidiini imidasooltuum. Puhvervalkude hulka kuuluvad nii plasmavalgud, eriti albumiin, kui ka intraerütrotsütaarne hemoglobiin. *Hemoglobiini puhveromadused - Peaosa puhverdusvõimest langeb hemoglobiinile, kuna tema konsentratsioon on kõrge ja histidiini sisaldus suhteliselt suur. Atsidoos on happe-aluse tasakaalu nihe happelisuse tõusu suunas keha vedelikes: vere pH<7,35 Alkaloos on happe-aluse tasakaalu nihe aluselisuse tõusu suunas keha vedelikes: vere pH>7,45
*Fosfaatpuhver selle süsteemi moodustavad anorgaanilised fosfaadid, milles ühealuseline fosfaat (H2PO4) on happeks ja kahealuseline (HPO4) korrespondeerivaks leeliseks. Veres on konsentratsioonid nii madalad, et puhverdamisefekt jääb väikeseks. *Valkpuhver vere puhverdamisele on tähtsad ioniseerivad aminohapete külgahelad, mille hulgas on eriti efektiivne histidiini imidasooltuum. Puhvervalkude hulka kuuluvad nii plasmavalgud, eriti albumiin, kui ka intraerütrotsütaarne hemoglobiin. *Hemoglobiini puhveromadused - Peaosa puhverdusvõimest langeb hemoglobiinile, kuna tema konsentratsioon on kõrge ja histidiini sisaldus suhteliselt suur. Hemoglobiinil on eriline tähtsus vere puhverdamisel veel, et ta muudab oma happelisust oksüdatsioonil ja desoksügenatsioonil. PH füsioloogilistes piirides on oksühemoglobiin happelisem, kui desoksügeneeritud hemoglobiin. O2 vahetus tugevdab hemoglobiini puhverdamisvõimet.
annaabi.ee 
