Mets Juhan Liivi luules Külm. Mets härmatises surnuvaik, koit idas veripunane, lehk põhjast- tuleleil on see! Loom koiduvalgel kisendab, hunt, põder, metskits ägavad. Puu väriseb... siis naksatab- külm plaksatab, siis jällegi kõik surnuvaik... kõik metsapaik... koit idas veripunane... Hommik. Ju karjane lääb karjaga: till tall! must kirjak kõige ees, till tall! ka kostab metsa sees ja vastab niit ja karjamaa. Ju kõlab läbi hommiku üks pasun eemal: tu, tu, tu! Jõe ääres aurab lokkav hein, siit tagapool mets, mäesein, kust läheb linnatee ja kaob puude vahele- just nagu tänav silmale. Sääl tuleb naaber koormaga ja süütab piibu põlema. Käis veskil. Valgel kübaral
Juhan Liivi luule Sügise päike Aga üle oru, sääl kus põllupind, sügissuve päiksest hiilgab mäerind. Külm Mänd praksateleb külma käes, kuusk naksub, unes väriseb... Õhk kristallisid piserdab, koit idas veripunane... Lehk põhjast tuleleil on see! Loom koiduvalgel kisendab! Hunt, põder, metskits ägavad ja päiksetõusu ootavad. Kord-korralt külm, ta plaksatab, mets härmatises surnuvaik... Koit idas veripunane... Pikne Raske, palav õhk hingekitsikus , väike pilveke eemal taeva all. /.../ Äkki raksatab. Vihma kallatab, tulekirev välk läigib metsa pääl. Järv Vaikne, peegelsile järv, kuis nii ilus oled sa. Taevasinine su värv, ühte sulab taevaga! Mai hommik Sääl järve pinnal tõusev päike loitis, ta peegel säras kuldses värvivoos
kask kuldkollane. Pedak heleroheline, kask kuldkollane! Nõmm on sügisele langend kaenlasse. Sügis Kaselehekene, meie väraval. Langeb oksalt alla, langeb värinal. Vaatan metsa poole: pilve vanunud! Minu meel ja mõte nagu leheke! Kurva pilve, närtsinud metsa sarnane. Külm Mets härmatises surnuvaik, koit idas veripunane, õhk kristallisid piserdab, õhk põhjast tuleleil on see! Loom koiduvalgel kisendab, hunt, põder, metskits ägavad. Kord-korralt külm sääl plaksatab, siis jällegi kõik surnuvaik... Koit idas veripunane. Sügis Sügisetuul raputab puul, küürutab kõveral kõrrel kui sandike! Sügisene kodu Mu armas kodu, väikene, sääl eemal mäe pääl! Su üle särab päikene, puud haljendavad sääl. Siin pilved, tuuled, päikene kõik vanad tutvad on, siin olgu suur või väikene -- kõik vanad sõbrad on. Siin kaerapõld, siin kartulid, siin vana, tuttav tee. Koer jookseb õue väraval, kask varjab oja vee. Siin väljad nõnda seljakad
Mind kurbus rõhub rängasti: sääl arm, sääl surm, sääl sügise- su silm nii tavasinine- oh lilleke! (,,Oh kanarbik, oh lilleke") Talv Mänd praksateleb külma käes, kuusk naksub, unes väriseb... Õhk kristallisid piserdab, koit idas veripunane... Lehk põhjast tuleleil on see! Loom koiduvalgel kisendab! Hunt, põder, metskits ägavad ja päiksetõusu ootavad. Kord-korralt külm, ta plaksatab, mets härmatises surnuvaik... Koit idas veripunane... ("Külm") --- Need lumelained väljal, nad on nii armsad, hääd, kui süda on tusas ja palav, nad jahutavad pääd. Ja põhjatuul on nii lahe, nii lahedaks läheb pää; jah, isegi surm on nüüd mahe ja isegi hukatus hää. ("Tuisk") Keiju Müür
kuusk naksub, unes väriseb... Õhk kristallisid piserdab, koit idas veripunane... Lehk põhjast tuleleil on see! Loom koiduvalgel kisendab! Hunt, põder, metskits ägavad ja päiksetõusu ootavad. Kord-korralt külm, ta plaksatab, mets härmatises surnuvaik... Koit idas veripunane... ("Külm") --- Need lumelained väljal, nad on nii armsad, hääd, kui süda on tusas ja palav, nad jahutavad pääd.
kuusk naksub, unes väriseb... Õhk kristallisid piserdab, koit idas veripunane... Lehk põhjast tuleleil on see! Loom koiduvalgel kisendab! Hunt, põder, metskits ägavad ja päiksetõusu ootavad. Kord-korralt külm, ta plaksatab, mets härmatises surnuvaik... Koit idas veripunane... ("Külm") --- Need lumelained väljal, nad on nii armsad, hääd, kui süda on tusas ja palav, nad jahutavad pääd.
kuusk naksub, unes väriseb... Õhk kristallisid piserdab, koit idas veripunane... Lehk põhjast tuleleil on see! Loom koiduvalgel kisendab! Hunt, põder, metskits ägavad ja päiksetõusu ootavad. Kord-korralt külm, ta plaksatab, mets härmatises surnuvaik... Koit idas veripunane... ("Külm") --- Need lumelained väljal, nad on nii armsad, hääd, kui süda on tusas ja palav, nad jahutavad pääd.
kuusk naksub, unes väriseb... Need lumelained väljal, Õhk kristallisid piserdab, nad on nii armsad, hääd, koit idas veripunane... kui süda on tusas ja palav, Lehk põhjast tuleleil on see! nad jahutavad pääd. Loom koiduvalgel kisendab! Hunt, põder, metskits ägavad Ja põhjatuul on nii lahe, ja päiksetõusu ootavad. nii lahedaks läheb pää; Kord-korralt külm, ta plaksatab, jah, isegi surm on nüüd mahe mets härmatises surnuvaik... ja isegi hukatus hää. Koit idas veripunane... Loodusdetailid Juhan Liiv pööras palju tähelepanu loodusdetailidele. Ta kirjeldas üksikut lilleõit, pikse-eelset õhustikku, metsa puhkamist tormist, ka lihtsalt ükikut taime. Siin tuleb eriti välja ta eluaegne looduslähedus ning kodukandiarmastus. Kirjanik kohtleb
.. Õhk kristallisid piserdab, koit idas veripunane... Lehk põhjast tuleleil on see! Loom koiduvalgel kisendab! Hunt, põder, metskits ägavad ja päiksetõusu ootavad. Kord-korralt külm, ta plaksatab, mets härmatises surnuvaik... Koit idas veripunane... ("Külm") --- Need lumelained väljal, nad on nii armsad, hääd, kui süda on tusas ja palav, nad jahutavad pääd.
.. Õhk kristallisid piserdab, koit idas veripunane... Lehk põhjast – tuleleil on see! Loom koiduvalgel kisendab! Hunt, põder, metskits ägavad ja päiksetõusu ootavad. Kord-korralt külm, ta plaksatab, mets härmatises surnuvaik... Koit idas veripunane... (“Külm”) --- Need lumelained väljal, nad on nii armsad, hääd, kui süda on tusas ja palav,
sulle kaela hüvakaupa. Juhan Liiv Vahel valan oavarrest, Mets härmatises surnuvaik, läbi laiast linnuparvest. koit idas veripunane. Vahel krahman piksemaalt Õhk kristallisid pisardab, kaasa jupi vikerkaart. Õhk põhjast tuleleil on see! Siis kui enda uduks teen Loom koiduvalgel kisendab, kerkib seene järel seen. Hunt, põder, metskits ägavad. Kui sind ründab jääkild tahe Kord- korralt külm sääl plaksatab, hoia kraed, sest olen rahe. Siis jällegi kõik surnuvaik... Kui ma liuglen räitsakana Koit idas veripunane. Sajan, sajan talve maha. ********* ********* Sulev Kübarsepp ÕHTU JA HOMMIK Ammu on sügise tulekut tunda, Õhtu tuleb, hilja jõuab. tuul toob niiskete kesade hõngu. Õhtu tuleb ootamata, Viljakuivati öö läbi undab, videvik tuleb viitemata.
annaabi.ee 
