võivad leida. Samuti võivad sääsklased oma pistetega edasi anda erinevaid pisikuid ja parasiite. Pistesääsklaste sugukond on suhteliselt suur, maailmas võib leida üle 3500 liigi. Neid esineb pea-aegu kõigis kliimavöötmetes, puuduvad vaid kõrbetest, sest vastsed elavad vees, samuti vajavad valmikut suurt õhuniiskust. Eestis on teada neli liiki pistesääsklasi: · Hallsääsk (Anopheles maculipennis) · Laulusääsk (Culex pipiens pipiens) · Linnasääsk (Culex pipiens molestus) · Metsasääsk perekonnast (Aëdes) Verd imevad ainult emased sääsed. Emase sääse kehas valmib umbes 300 muna, mis munetakse seisvasse vette. Referaadi ,,Pistesääsed" eesmärk on anda konkreetne ja põgus ülevaade pistesääsklastest (Culicidae) bioloogiast ja kehaehitusest. Pilt 1: Pistesääsklane. Naturephoto-cz, 2014. 2. Kehaehitus 2.1 Vastsed Vastse keha koosneb kolmest osast, mis on omavahel selgesti eristatavad: pea, rindmik, tagakeha
koduhiir Mus musculus 40 hallitusseened Aspargillus nidulans 16 Rakud paljunevad jagunemise teel, mille käigus tekib ühest lähterakust kaks lammas Ovis aries 54 Neurospora crassa 14 identset tütarrakku. On olemas kahte tüüpi raku jagunemist. Ühte tüüpi laulusääsk Culex pipiens 6 Penicillium species 8 jagunemise tulemusel moodustuvad uued rakud, mis on vajalikud organismi siga Sus domesticus 38 kasvamiseks ja igapäevaselt kahjustuste või haiguste tõttu surevate miljonite siidiliblikas Bombyx mori 56 * kromosoomiarv varieerub või pole täpselt rakkude asendamiseks. Sellist raku jagunemist nimetatakse mitoosiks.
Pistesääsklaste vastsed arenevad vees ja toituvad orgaanilisest hõljumist või taimede pealiskasvust, nukud on komakujulised, jässaka rindmikuga. Valmikutel on pikad suised, mis emastel putukatel on kohastunud vere imemiseks peamiselt soojaverelistelt loomadelt. Isased sääsed toituvad nektarist. Hallasääsk on tuntud malaaria plasmoodiumi levitajana. Eestis on põhilised vereimejad metsa- ja laulusääsed. Eestis on levinud sääse Culex pipiens pipiens alamliik, kes ründab peamiselt linde. Alamliik Culex pipiens molestus ehk majasääsk elab looduses soojematel aladel (Lõuna-Euroopa). Meil elab see alamliik ainult elamutes, eelistades keskküttega kivimaju ja on elanikele väga tülikas kaaslane. Tema vastsete arenemiseks piisab ainult lillevaasis olevast veest. Surusääsklased on välimuselt pistesääskede sarnased, kuid ei ime kunagi verd. Valmikud on lühiealised, ei toitu. Isasputukatel on sulgjad tundlad
piirkondadesse sõites peab end kindlasti vaktsineerima.[4] 13 JAAPANI ENTSEFALIIT Jaapani entsefaliit on sääskedega leviv endeemiline viirushaigus Aasias, millesse nakatub aastas 30-50 000 inimest. See on RNA-viirus, mis kuulub flaviviiruste perekonda. Algselt klassifitseeriti flaviviirused arboviiruste hulka. Flaviviiruste perekond koosneb rohkem kui 70 erinevast viirusest, millest umbes 50% levitavad sääsed. Sääse liigid on: Culex pipiens, Culex trithaeniorhynchus, Aedes togoi ja Aedes japonicus. Sääsed paljunevad riisipõllu vees ja veekogudes, mistõttu haigestuvad sagedamini inimesed, kes elavad ja/või töötavad põllumajanduslikus piirkonnas või soistel aladel. Viirus tsirkuleerib looduses haigurlastel. Viiruse pärisperemehed on sead, kelle organismis viirus paljuneb, kuid loom ise ei haigestu.[5] Sümptomid Inkubatsiooniperiood on 4-14 päeva. Inimorganismis paljuneb viirus regionaalsetes
9. Transgeensete loomade saamisviisid A. Rekombinantse DNA mikrosüstimine pronukleuse lähedusse. B. Somaatiliste rakkude reprogrammeeritud tuumade transplantatsioon tuumata munarakku. C. Viljastatud munaraku nakatamine viiruseseoselise transgeeniga. D. Selekteeritud embrüonaalsete tüvirakkude süstimine blastotsüsti. 10. Kloonimine loomadel Kloonimine – tõuomaduste parandamiseks Esimene loom, keda klooniti, oli kahepaikne - leopardkonn (Rana pipiens), embrüonaalse raku tuum viidi tuumata munarakku Robert Briggs ja Thomas J. King, 1952 – leopardkonna embrüo arenes kuni kullese staadiumini J. B. Gurdon – 1958 – kloonimine embrüonaalse raku tuumaga (kannuskonn – Xenopus laevis) Sir John Bertrand Gurdon’le, 1962 – somaatilise raku tuum viidi X. laevis’e munarakku – arenesid kullesed) – Gurdonile omistati 2012.a. Nobeli meditsiinipreemia avastuste eest, mis näitasid
veepinnale. Valmikud ei toitu, ainult parvlevad vee või kalda kohal, misjärel emased munevad vette ja surevad. Näide: harilik surusääsk (Chironomus plumosus). Pistesääsklased: ehitus: arenenud täiuslik vereimemiseks kohastunud nokk, mis koosneb mitmest stiletist. Eluviis: elavad kõikides maakera vööndites, verd imevad üksnes emased. Arengupaigaks väikesed seisuveekogud või pisiveekogud. Näide: hallasääsk (Anopheles maculipennis), Laulusääsk (Culex pipiens). 65. Verdimevate kahetiivaliste (Diptera) sugukondi, kelle vastsed elavad Eesti vetes (vähemalt neli) Pistesääsklased (Culicidae), kihulased (Simuliidae), parmlased (Tabanidae), habesääsklased. 66. Pistesääsklaste (Culicidae) ja klaasiksääskede (Chaoborus) eluviisi võrdlus Pistesääsklaste eluviis: elavad soistel aladel, jälitavad pilvena loomi ja inimesi. Vastne elab lompides ning käib veepinnal õhku hingamas, nukk on liikuv nagu vastnegi
..60 minutit. 14 Mõnede loomaliikide kromosoomiarv Kromosoomiarv Liik Ladinakeelne nimetus n 2n Malaariaplasmoodium Plasmodium malariae 1 2 Hobusesolge Ascaris megalocephala 2 4 Jõevähk Astacus fluviatilis 58 116 Siidiliblikas Bombyx mori 28 56 Sääsk Culex pipiens 3 6 Äädikakärbes Drosophila melanogaster 4 8 Toakärbes Musca domestica 6 12 Mesilane Apis mellifera 16 32 Karpkala Cyprinus carpio 52 104 Kana Gallus domesticus 39 78 Pärlkana Numida meleagris 38 76 Kalkun Meleagris gallopavo 41 82 Hani Anser domesticus 41 82
Seda on uuritud ka niisugustel kõrgeltarenenud loomadel nagu konnad. 12 Rana liiki, kes elavad P-Ameerikas, on heaks näiteks. Osadel juhtudel ei toimu viljastumist, osadel ei toimu esimest lõigustumist, osadel omakorda ei jõua embrüonaalne areng blastulast kaugemale, osadel hübriididel lõppeb protsess veelgi hiljem. vaid üksikud liikidevahelised kombinatsioonid annavad normaalseid järeltulijaid. Laialtlevinud (suure põhi-lõuna gradiendiga) Rana pipiens alamliigid annavad järglasi, kuid samas on põhjapoolse levikuga liigid palju tolerantsemad külma suhtes (ka embrüogeneesis), samas kui lõunapoolsed arenevad soojas vees kiiremini, kui põhjapoolsed. Hübriidide viljatus ja väljasuremine Muul on muidugi kõige tuntum klassikaline näide hübriidi viljatusest. On igati asjalik loom, elujõudu kui palju, kuid viljatu. Mõnel juhul on viljatus soo-spetsiifiline. Ja mõnel juhul ei selgu
annaabi.ee 
