See Eesti, mis meile ,,Piiririigist" vastu vaatab, ei tea veel riigitundest midagi. Nooremapoolse eesti haritlase kultuurimälu ei valitse siin 20. sajandi lõpus mitte nõutavad 1930. aastad, vaid pigem teoorjuslik 19. sajand. Eestlane on ikka alles erk, närviline, peaaegu et õilis metslane. Ta on kehastunud tung asotsiaalsusse, sund peita end võssa, eemale igast kahtlasest ja kindlasti korruptiivsest organisatsioonist, riik kaasa arvatud; tahtmine olla riikide vahel, piiril, ,,piiririigis" iseenesest ju poliitiline nonsenss. Ta on valmis lööma, pagema ja endale nööri kaela panema, kuid mitte kombekohaselt väitlema ja võitlema. Ihaldatud mõis Euroopas Uudsena liitub sellega homoseksuaalsuse teema. Heteroseksuaalne perekond on moodsa riigi alustala. Homoks käimine sai 1990. aastaile omaseks teisitimõtlemise viisiks, protestiks riikluse ja poliitiliselt korrektse mõtlemise vastu. Vähemalt niikaua, kuni seda ennast ei lülitatud poliitilise korrektsuse süsteemi
" (184) 22.märtsil 1997 ilmus ,,Piiririigi" saksakeelne tõlge ja seoses sellega tegi Tõnu Õnnepalu Leipzigi raamatumessil ettekande, milles kõneles ,,Piiririigi" käsitlustest välismaal ja sellest, mida ta üldse mõistab sõna "piiririik" all. 27.03.97 ilmunud Eesti Ekspressi vahendusel saab teada, millest ta rääkis. Siinkohal katkend sellest: ,,Mu romaani saksakeelne pealkiri on mõnes mõttes isegi täpsemini osutav kui eestikeelne. Eesti keeles on see Piiririik, saksa keeles Piiririigis. Tõesti, Piiririik pole mitte see Läänemere-äärne igavesti käest kätte käinud provints, see Ida-Euroopa võrdkuju, kust romaani minategelane väidab end olevat tulnud. Ta ei jutusta Piiririigist, kust ta tuleb, vaid piiririigist, kus ta on, igal pool ja alati. Olgu mälestustes, unistustes, kuritegudes või valedes; olgu Tallinnas, Bosnia-Hertsegoviinas, Pariisis, Amsterdamis või Strasbourg`is. Aga mitte ainult tema
Kogu Õnnepalu looming on teekond olematu armastuse poole. Tammsaare on meie armastuskirjanik number üks. Kui ta millestki juba kirjutab, siis ainult seetõttu, et seal kusagil on peidus armastus, mis tähendab valmisolekut surra. Ka Õnnepalu otsib armastust kui surmatungi, kuid erinevalt Tammsaarest ei leia ta seda. Naine kutsub armastuseks soojätkamise iha, mees oma väge kedagi vallutada. Armastada suudaks vaid tõeliselt mehelik (sic!) hermafrodiit. ,,Piiririigis" on selleks jutustuse tinglik adressaat Angelo. Aga teda pole vist olemas. Õnnepalu on hilisemaga tõestanud, et suudab kütkestavat teksti kirjutada igal juhul ja eimillestki. ,,Piiririik" jääb tema saledasse vormi suletud kreedoks, mida loodame, et ikka ja jälle mõni tüdruk mõnes ikka ja jälle Euroopa poole kihutavas rongis ikka ja jälle loeb: ,,Ma reedan oma õnnetu rassi ja müün tema sooja vere rohu magusalt purjutegeva mahla eest!"
" Ta kirjutab raamatuid selleks, et ühiskonda ja inimesi mõjutada ning luua juurde vabadust. Kuid Riigikogusse ta kandideerida ei kavatse, kuna eelistab olla sõltumatu. Õnnepalu on ka öelnud, et ta eelistab Tallinnale Tartut, kuna esimene on destruktiivne, teine aga armsam, kuna tal on selge struktuur ja olemasolu põhjendus. Siit tulenebki põhjus, miks tema romaanide peategelased on seotud peamiselt Tartuga, aga mitte näiteks Tallinnaga. Ka ,,Piiririigis" vihjab autor sellele, et minategelane on pärit Tartust. Näidetena võib tuua kaks tsitaati: "Eks ma käinud ülikooliski, ühes väikeses linnas, jõe ääres, metsa taga." ja "Tolles malmivalust pilvedega ülikoolilinnas".Tema kirjanikunimi on Emil Tode ja Anton Nigov. Ta õppis aastatel 19801985 Tartu Ülikoolis bioloogia osakonnas botaanikat ja ökoloogiat. Aastatel 19851987 töötas Hiiumaal Lauka koolis bioloogia ja keemia
Alustades rändekriisist, populistlike parteide populaarsuse tõusust ning lõpetades suure töötusemäära ja poliitiliste suhtetega Venemaaga, peame tunnistama, et suuremal või vähemal määral on need probleemid kogu ühise euroopa kanda ja lahendada, mille tingib antud probleemide mastaapsus. Viimaste aastate venemaa käitumine nii välis- kui sisepoliitilises spektris on andnud naaberriikidele küllaltki palju põhjust muretsemiseks. On ju EL-gi Venemaa naabruses ning Eestis kui piiririigis adume ehk probleemi tõsidust teravamalt kui mujal. Euroopa ja Venemaa suhted ei ole olnud kunagi lillelised, kuid pärast Gruusia ja Ukraina konflikti on suhted langenud drastilisse madalseisu. Sisuliselt oleme jõudnud nähtamatusse sõjaseisukorda, mis ei väljendu küll otseses sõjategevuses lahinguväljal, vaid musklite näitamises mastaapsetel õppustel, info- ja digisõjas. Puutumata ei ole jäänud ka majandus, kuna Venemaale
Kolmas teemade ring on küsimus mälust ja mäletamisest. Vanaema esindab just seda. Mäluproblemaatikaga tuuakse sisse mineviku, mälu usaldusväärsuse ja muutlikkuse teema jne. Õnnepalul mälu metafooriks angerjas kala, mis pidevalt muudab oma kuju. Kõik need teemad, mis mainitud said (Lääs-Ida, kehalisus, mälu), leiab ka teistest mainitud romaanidest (,,Hind", ,,Printsess"). Nimetatud kahes on veel lisaks ka religiooni teema, mida ,,Piiririigis" niiväga pole. Üks kriitik on öelnud, et Piiririik on kirjutatud protestantlikust ilmavaatest lähtudes, Hind katoliiklikust ning Printsess vene õigeusust. Religiooni diskursus, religioossete sõnade kasutamine paistab nendes romaanides silma. Veel üks asi, mis kõiki neid raamatuid läbib: toimub mingi kuritegu või näeme seal tahet tappa või on üks või teine tegelane seotud mingi süüga. Süütunde analüüsi kaasatakse ka religioossed arusaamad kuriteost ja süüst.
Uuemad luuleteosed: 2005 ,,Enne heinaaega" ja hiljem ja 2009 ,,Kevad ja suvi" ja ,,Vennas" (2014) kirjutanud ka näidendeid, millest see on enim tunnustust saanud. Õnnepalu esindab väga ilusat kirjandust. Sauter esindab koledat kirjandust. Nad on autorid, kes toovad 1990ndate alguses oma loomingusse tegelase, kes magab hommikuti kaua,ei tee mitte midagi, mõtleb, mõtleb riietele. Sauteri tegelane teoses ,,Luus" otsib odavaid teksasid, kuid Piiririigis jätkuvad tekadentlikud fantaasiad riietuse osas, kuidas see kõik võiks välja näha. 30. Andrus Kivirähki looming (,,Rehepapp" jm) Suurmeister, koomiline talent. Fiktiivsemad kangelased: Ivan Orav, Rehepapp, Lote. Följetonistlik stiil. Suhestumine võõra tekstiga, ajalookirjanduse paroodia. ,,Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed" (1995) teksti tegemine algab võõraste tekstide ülekirjutamisest, varasemate stiilidega mängimisest
annaabi.ee 
