Sõjakäik tähendas aadlikule kõrghetke- võimalust demonstreerida oma vaprust ja koguda kuulsust ja au. Sageli tehti tegusi, mis rüütellikkuse mõistega tänapäeva tähenduses kuidagi kokku ei lähe. Vallutatud alade paljaksröövimine ning linnade ja külade mahapõletamine kuulus võitja õiguste hulka, ning ka inimelude suhtes oldi üsna hoolimatu. Sellist asja tänapäeval eriti ei kohta. Näiteks hukati terve võidetud garnison, kui see oli linna piirajatele ,,liiga kaua" vastu pannud. Sõjas tohtis kasutada kõiki relvi ja vahendeid ja seetõttu ei olnud piiranguid ei õigus-ega väärtuskoodeksis. Aadlid oli üsna usklikud ning nende tegemised oli piiratud usuga. Ristisõdade ajal hakkas riskiusk ühe enam mõjutama rüütlite maailmavaadet. Ordudesse kuuluvad rüütlid elasid üheskoos linnustes, olles andud tõotuse loobuda ilmalikest rõõmudest ning pühenduda ainult ristiusu teenimisele.
Sellest kuulda saanud preester Salomon lahkus Viljandist, kuid mingil põhjusel kogus Lembitu enda ümber väesalga, jälitas preestrit, sai ta kätte ja tappis. Seejärel liikus ta eestlaste väega Pihkva alla. 1215. aasta lihavõteteaegse paastu ajal tungisid ristisõdijad ilmselt suhteliselt väikese sõjaväega Sakalasse, möödusid suurest Viljandi linnusest ja suundusid Lembitu linnuse Leole (tõenäoliselt Lõhavere) alla. Eestlased pakkusid piirajatele raha, et nood ära läheks, ent ristisõdijad nõudsid alistumist ja ristimise vastuvõtmist. Pärast mitmepäevast piiramist olidki piiratud sunnitud alla andma, sest ristisõdijad olid linnuse valli tulega hävitanud. Seejärel ristiti Lembitu, teised vanemad ja teised linnuses olnud, nende vara aga võeti röövsaagina kaasa. Ristiusu vastu võtnud Lembitut nimetab Henrik kroonikas
Teiseks aadli aukoodeksis sisalduvateks omadusteks olid julgus, ausus, sõnapidamine ja galantsus. Usatvusele ja lojaalsusele vastandus halvima omadustega reeturlikkus näiteks põgenemine lahingust, oma isandat hätta jättes. Samas tegid tolleaegsed rüütlis ka tegusid, mis tänapäeva rüütellikkusega kokku ei lähe : vallutatud alade paljaks röövimine, linnade ja külade mahapõletamine ning ka inimsuhetes oldi julmad. Näiteks hukati terve võidetud garnison, kui see oli linna piirajatele ,,liiga kaua" vastu puigelnud ning sõjas tohtis kasutada kõiki vahendeid. Ristisõdade ajal ehk 13. sajandist hakati looma romantilisi luuletusi rüütlite kangelaslikkusest oma südamedaami auks. Poeemides ülistasid rüütlid kõrgest soost daame, keda nad ei suutnud tegeliult kunagi endale naiseks võtta. Seega pidi tõeline rüütel olema ustav, vapper, heade kommetega ning alati olema valmis kaitsma endast nõrgemaid ja ohverdama kasvõi oma elu senjööri, kuniga või südamedaami
Kuigi Tallinna piiramine ebaõnnestus, siis teised, mis olid enne Rootsi, Poola käes, need linnused vallutati. Suur osa aladest oli Vm käes, ei suutnud vallutada ainult saari, millest Taani käes Saaremaa, muhu ja Rootsil Hiiumaa ja Rootsil veel Tln ja selle ümbrus. Kõik ülejäänd oli Vm käes. 1577 teine Tln piiramine, mida juhatas Ivan IV isiklikult. Vene vägede juures oli ka 20 seppa, kelle ülesanne oli suurtükikuule valmistada. Piirajatele tegid väga suut kahju linnakodanike väljasööstud linnast. Ühe linnakodanike salga juht, kes venelastele palju kahju tekita, tunti nime all Liivimaa Hannibal oli tuntud mees Ivo Schenkenberg, kes juhti u 400-mehelist väesalka. Teine oluline mees, kes juhtis ühte väesalka oli Ohtra Jürgen. Teine Tln piiramine kestis ainult 7 nädalat ja lõppes ka tulemusteta. Ka Liivimaa kuningriik lõpetas eksisteerimise, sest Magnus läks tulli Ivan IV , põgenes Vm teenistsuest ja läks Poola-Leedu
Samaaegu tehti sõjas sageli tegusid, mis rüütellikkuse mõistega tänapäeva tähenduses kuidagi kokku ei lähe. Vallutatud alade paljaksröövimine ning linnade ja külade mahapõletamine kuulus väitja õiguste hulka, ning ka inimelude suhtes oldi üsna hoolimatud. Näiteks hukati Kaspar Kuldkepp 6 AADEL JA RELVASTUS KESKAJAL terve võidetud garnison, kui see oli linna piirajatele ,,liiga kaua" vastu pannud. Sõjas tohtis kasutada kõiki vahendeid, millest võis abi olla võidu saavutamiseks, selles suhtes ei seadnud piiranguid ei õigus- ega väärtuskoodeks. Ristisõdade ajal hakkas ristiusk üha enam ka rüütlite maailmavaatele mõju avaldama. Ordudesse kuuluvad rüütlid elasid üheskoos linnustes, olles andnud tõotuse loobuda ilmalikest rõõmudest ning pühenduda ainult ristiusu teenimisele. 13. sajandil hakati looma
võitjad suhteliselt viisakalt. Kagu-Eestisse saabus umbes 60 OOO-meheline Vene armee vürst Suiski juhtimisel. Suutmata ikka veel vastupanu organiseerida, taandus ordumeister Lätimaale. Emajõe-äärse Kastre kindluse vallutamine juuli alguI andis venelastele võimaluse tuua täiesti vabalt mööda veeteed Tartu aIla rasked piiramissuurtükid. Linn alistus täpselt nädal pärast pommitamise algust, 18. juulil. Nagu unustades Iinna olukorra, olid piiskop ja raad teatanud piirajatele väga nõudlikud alistumistingimused. Siiski võttis need kõik vastu ja Tartu säilitaski algul oma õigused. Linna Iangemine tähistas ühe siinse riigi - Tartu piiskopkonna -Iõppu. Piiskopil endal Iubati asuda Kärkna kloostrisse, varsti viidi ta aga Venemaale. Sinna küüditati mõne aasta pärast ka suur osa Tartu saksa elanikkonnast. Kahe väga tähtsa Iinna, Narva ja Tartu suhteliselt kerge Iangemine oli Vene väe suureks strateegiliseks ja moraalseks eduks
purustatud. Pikast piiramisest tüdinenud venelased ei pannud tähele alistumissignaali ja jätkasid linna rüüstamist - majad ja kirikud olid põletatud, linnaelanikelt võeti nende varandus ja nad ise küüditati Venemaale - Tartusse ei jäänud alles ühtki tervet hoonet. Sõjategevus 1710. aastal Läänemere idarannikul muutus venelaste sõjategevus järjest hoogsamaks. 1710.aasta algul vallutasid venelased Riia, seejärel Pärnu ja Kuressaare ning suvel alustasid Tallinna piiramist. Piirajatele tuli appi katk, mis hävitas enamiku Tallinna linnaelanikest ja kaitsjatest. Katkule lisandus veepuudus linnas. 1710. aasta septembris Tallinn alistus. Sellega olid Eesti alad läinud rootslaste käest Venemaa alla ja algas Vene aeg, mis kestis 1918. aastani. Põhjasõja lõpp Rahuläbirääkimised Venemaa ja Rootsi vahel algasid 1718, kuid katkesid peagi, kuna Karl XII sai sama aasta lõpul Norra-sõjakäigul surma. Rootsi uus valitseja
pealkirjastatud selle järgi, mida kujutas koor ,,Ratsanikud", ,,Herilased", ,,Pilved", ,,Linnud", ,,Konnad". Seisukohad: Armastab rahu ja mõistab hukka agressiivse välispoliitika. o Parasjagu oli käimas Peloponnesose sõda Sparta ja Ateena vahel 431-404; sai alguse Sparta liitlase Korintose ja Ateena kaubanduslikust konkurentsist tulenenud konfliktist. Ateena sai lüüa nii maal kui merel ning pidi nälja pärast lõpuks piirajatele alla andma. Sellest sõjast sai alguse Kreeka poliste langus. Taunib uuemaid ideid, eelistab alalhoidlikkust. Hinnatavamad teosed: ,,Ratsanikud" puhtpoliitiline komöödia Peloponnesose sõja iga hinna eest jätkamise vastu. Komöödia peategelane on poolkurt vanamees Demos (kr 'rahvas'), keda eksitavad sõjapartei juhid, eriti Kleon. ,,Pilved" naeruvääristab Sokratest, kes tema arvates levitas kõiki kaasaegseid hukutavaid ideid.
ajal kui ordu ja nende ala latgalid rahuettepanekut vastu ei võtnud. Kuid ka sellisel kujul tehtud rahu ei püsinud kaua ning ordu järgmistes sõjalistes aktsioonides osales ka piiskopimehi ja liivlasi. Novgorodi ja Pihkva vürstide sõjakäik Otepääle 1210. aasta alguses raskendas Otepää ugalaste olukorda Novgorodi ja Pihkva vürstide sõjaretk. Nende vägi piiras Otepää linnust, kuni seesolijad nõustusid maksma piirajatele raha ja laskma end ristida. Sõjakäik võis olla seotud vürstide tolleaegse liitlassuhtega piiskop Albertiga ja mõeldud ugalastele lisasurve avaldamisena. Samas võis tegu olla sooviga ennetada ordu ja piiskopi vallutusi – eduka retke tulemusena pidasid nad edaspidi Ugandit oma, mitte Riia mõjusfääri kuuluvaks. Kolmas sõjakäik Ugandisse 1210. aasta suvel toimus Bertoldi juhtimisel järjekordne orduvendade, piiskopimeeste, liivlaste ja latgalite sõjakäik Ugandisse
annaabi.ee 
