2.4 Õlgmik Õlgmik on eesjäsemete ülemistele luudele toetuv kehaosa. Seda hinnatakse pikkuse, asetuse ja teisteks kehaosadeks ülemineku järgi. Kiirushobustel peab olema pikk põigitine piht. Õlgmik peab rinnaga hästi ühinenud olema, puudliku ühenduse korral tekivad õlgmikuvead. 2.5 Rind Rind on looma tähtsamaid kehaosi, sest seal asuvad hingamis- ja vereringeorganid. Rinda hinnatakse laiuse, sügavuse, lameduse ja lihastuse järgi. Piimalehmadel peetakse heaks üsna laia, sügavat, keskmise kumerusega, laiali asetsevate ja tahapoole suunduvate roietega rinda. Lihaloomadel on lai, sügav, tünjas, hästi lihastunud rind.Ka kiirushobustel on üsna sügav, lai ja hästi lihastunud rind. Puuduseks on kõigi jaoks eriti kitsas ja lame rind. 2.6 Selg Selg on turja ja lande vaheline osa, mis toetub 7-13 rinnalülile. Selga hinnatakse seljajoone sirguse, laiuse ja lihastiku järgi. Kõikidel loomadel peetakse
, niisutamise korral 0,3 ha. Lehmade koplid peaksid olema võimalikult ruudu- või ristküliku kujulised. Teravnurksete koplite korral tallavad loomad liigselt rohtu ja sõtkuvad kamara puruks.kahte karjarühma või erinevat veisetõugu ei ole soovitatav karjatada kõrvuti olevates koplites. Ööpäevaringset reziimi võib rakendada siis, kui ööpäeva kaskmine õhutemperatuur on üle 10 C alates mai kolmandast dekaadist kuni septembri teise dekaadini. Piimalehmadel kulub rohu söömiseks 6-12 tundi, lamamiseks ja mäletsemiseks 6-9 tundi, karjamaal liikumiseks 1-3 tundi, seismiseks ja mäletsemiseks 1-2 tundi ning vee joomiseks 0,2-0,4 tundi. Lisaks karjamaarohule vajavad kõrgetoodangulised lehmad ka jõusööta 100-250 b üke kilogrammi piima kohta. Karjatamisperioodil vajavad lehmad ka soola ja on vaja anda ka kuivainerikkaid koresöötasid. Kevadel tuleb alustada lehmade karjatamist mõne tunni kaupa päevas ning
vatsaatsidoosiga (Fink-Gremmels, 2008). 3.4.1. Aflatoksiinid Aflatoksiin läbib suures osas vatsa muutumatult ning ka metaboliseerumisel ei vähene selle toksilisus oluliselt, mistõttu toksiin on ohtlik ka mäletsejalistele. Sidudes guaniini toimib aflatoksiin DNA-d kahjustavalt ja põhjustab kas raku surma või selle muteerumise kasvajarakuks. On leitud kasvuiibe langust lihaveistel alates kogusest ratsioonis üle 0,7 g/kg, maksaturset kogusest üle 0,1 g/kg, sigimislangust piimalehmadel koguses 0,12 g/kg ning piimatoodangu lagust kuni 25% koguses üle 0,1 g/kg (Jouany1 ja Diaz, 2011). Osaliselt on kõik need ilmingud seotud aflatoksiini maksatoksilisusega, selle üheks omapäraseaks väljenduseks on fotosensibiseerumine pärast aflatoksiinide tarbimist (Fink-Gremmels, 2008). Rasvhapped kumuleeruvad maksa, neerudesse ja südamelihasesse, häirub vere hüübimissüsteem ja tekivad hematoomid, kahjustub tsellulaarne immuunsüsteem (Jouany1 ja Diaz, 2011)
ja kui lehepind on väiksem kui 3 m2 siis vajavad vähe toitaineid. Nt vähe vajavad kitsaste püstiste lehtedega heintaimed, punane aruhein. Ja Heintaimed mis on laiade harali asetusega lehtedega, suure lehe pinnaga nt päideroog, ohtetu luste on suure toitainete omastamise võimega. 73)Rohumaade uuskülvid 1 lü ehk lehma aastaseks rohusööda vajakuks peaks olema rohumaade pinda kesk-eestis 1 ha, põhja- ja l- eestis 1,5 ha ja L-eestis 2 ha. Rm aasend karjamaad peavad paiknema piimalehmadel lautadest mitte kaugemal kui 1, 5km, vasikatel, sigadel ja lindudel lautade läheduses. Hobustel, noorloomadel ja lammastel võivad paikneda laudast kaugemal, kuid neil peab olema varjualune , lisa sööda andmiseks ja lammastel ka vihma varjuna. Lehmadel 1km vähendab piima kogust 1-3 kg. Vasikatel, sigadel, lindudel on karjatamine päevas lühikest aega ja neid peab saama kiiresti lauta ajada. Niidetavad rohumaad peaksid paiknema, rohusööda säilituskohtadest, küünidest või
Lehed olid P rikkamad kui varred (vastavalt 4,1 ja 2,9 g kg-1). Kaltsium on vajalik taimede kasvuks ja arenguks, sest ta osaleb süsivesikute ja valkude ainevahetuses. Taimeliikide Casisaldus on erinev ja varieerub suurtes piirides. Ristik ja lutsern olid Ca rikkamad kui kõrrelised. Taimede vegetatiivosadest olid kõige kõrgema Ca ja toortuhasisaldusega lehed. Täiskasvanud loomad omastavad kuni 50% söödaga saadud kaltsiumist. Söötmisel on oluline Ca:P ratsioonis. Piimalehmadel võib liiga suur suhe (3- 5:1) halvendada P ja Mg omastamist. Ristikus ja lutsernides ongi lai suhe (4-5:1), mida on võimalik parandada kõrreliste lisamisega segukülvidesse. Kõrreliste Ca:P oli väiksem (I niites 1,2:1, II ja kolmandas niites 1,4:1). Magneesium kuulub taimede lehtede klorofülli, protoplasma ja taimede kasvuks vajalike ainete koostisse. Mg on positiivses korrelatsioonis Ca ja proteiiniga. Varases arengufaasis on taimed Mg rikkamad kui hilisemal niitmisel
genotüübisagedus populatsioonis. Inbriidinguga suureneb homosügootsete ja väheneb heterosügootsete isendite arv populatsioonis iga põlvkonnaga. 21. Kehaehituse põhiregioonid pea- luuliseks aluseks kolju, suheliselt püsiv, kuid iseloomulik vorm; avaldub tõu või tootmissuunale, aga isegi vanemaid meenutav kuju; hinnatakse pea pikkust, laiust, kuju, suurust ja profiili kael- hinnatakse pikkust, paksust ja ülaserva sirgust, nahapaksust mõõdetakse kaelavoldilt, kiirushobustel ja piimalehmadel tähtsaks tasakaalu säilitavaks kehaosaks turi- paikneb esimeste rinnalülide ogajätkete ja abaluukõhrete piirkonnas, kiirushobustele ja piimalehmadele tüüpiline kitsas ja kõrge turi, raskeveohobustele ja lihaveistele aga lai ja lihaseline. selg- turja ja lande vaheline ala. iseloomulik on seljajoone sigus, selja laius ja ühtlane liitumine turja või landega. lanne ehk nimme- ühendab selga ja laudjat, lihaloomadel on landeosa hea lihastiku asupaik.
Pea hinnatakse pea pikkust, laiust, kuju, suurust ja profiili. Avaldub tõug või tootmissuund. Kael - hinnatakse pikkust, paksust, ülaserva sirgust. Naha paksust mõõdetakse kaelavoldilt. Piimalehmal küllaltki pikk, on tähtsaimaks tasakaalu hoidvaks kehaosaks. Lihaveistel kael lühem ja laiem, kaelalihased mahukad, mistõttu ülaserv on kumer. Turi, selg ja lanne turi paikneb esimeste rinnalülide ogajätketel ja abaluukõhredel. Piimalehmadel on tüüpiline kitsas, kõrge, katusjas turi. Seebuveistele on iseloomulik turjakühm, kuhu ladestub ka rasvkudet. Veistele on iseloomulik sirge seljajoon. Eelistatud on sirge ja lai lanne. Lihaveistel on landel hea lihastus. Õlgmik liikuvusele ja lihaskoe ladestumisele tähtis piirkond. Piimaveistel luuline alus nähtav. (Logeõlgsus küünarliiges ebanormaalselt kehast eemal). Rind peab mahutama kopsud ja südame. Mahukuse määravad
annaabi.ee 
