umbes 120 milliliitrit kilogrammi kohta (ml / kg) imikute jaoks. Janukustutuseks on igas vanuses lapsele sobivam puhas gaseerimata vesi. (Osborn ja Lyons 2010: 31). 2.2. Piim Joogiks võib hakata lehmapiima pakkuma aastavanusele lapsele. Kui laps saab veel rinnapiima, ei ole mingit vajadust talle lehmapiima lisaks pakkuda. Väikese koguse piima võib lisada üle kuue kuu vanuse imiku toidule. Kui lapsel ilmnevad allergianähud, peab ka sellisest väikesest piimakogusest loobuma. (Raukas jt 2006: 98). Lehmapiima valguallergia on imikutele kõige sagedasem allergia ja sageli esineb ainult veriroe. (Jackson Allen 2014: 225). 2.3. Mahl Sobiv aeg mahla pakkuda on alles siis, kui laps on võimeline jooma tassist, umbes 7 --8 kuu vanuses. On vaja harjutada last kohe algusest peale jooma mahla tassist, mitte lutipudelist. Maitsva mahla joomisest lutipudelist võib saada üks lapse meelistegevusi ning
26)Piimajõudluse arvestus- võetakse aluseks järgmiste perioodide toodangud: a) 1 laktatsiooni 100 päeva toodang, vajalik , et saada kiiresti infot pullide tütarde piimajõudluse kohta. b) 305 päevase või lühemalt lõppenud laktatsioonide piimajõudlus. 27)Kontroll-lüps- lehmade piimajõudluse kindlakstegemine. Tehakse üks kord kuus ja tehakse 24 tunni jooksul toimuvatel kõigil lüpsikordadel. Piimaproovide võtmine- toimub igal lüpsikorral, kus võetakse iga lehma piimakogusest 20ml piima, et määrata rasva-, valgu- ja karbamiidisisalduse ning somaatiliste rakkude ja bakterite üldarvu. 28)Piimajõudlusnäitajate arvutamine interpolatsioonimeetodil. Lk 42 29)Veiste märgistamine- märgistatakse kõik karjas olevad loomad, vastsündinud vasikas tuleb märgistada 20 päeva jooksul. Kõik loomad on märgistatud eluaegse kordumatu numbriga. Märgistamata looma ei tohi karjast välja viia. Märgistatud loomad registreeritakse
Lehmade piimajõudluse kindlakstegemiseks tuleb nende poolt lüpstav piimakogus mõõta. Piimajõudlus määratakse kontroll-lüpside põhjal. Kontroll-lüpsi tehakse üks kord kuus ja seda nimetatakse kontrollpäevaks. Kontroll-lüps tehakse karjas üks kord igal kontrollperioodil. Kontroll-lüpsi võib läbi viia kolmel meetodil: a) standardkontroll-lüps, b) vahelduv kontroll-lüps, c) lihtsustatud meetod kolmekordsel lüpsil. Lisaks piimakoguse mõõtmisele võetakse iga lehma piimakogusest igal lüpsikorral piimaproov sisaldusainete (rasva-, valgu- ja karbamiidisisalduse ning somaatiliste rakkude ja bakterite üldarvu) määramiseks. Proov võetakse vahetult pärast lüpsi hoolikalt segatud piimast. Kontroll-lüpsi lehed ja proovikastid viiakse analüüsimiseks ja andmetöötluseks Jõudluskontrolli Keskusesse (JKK). 28. Piimajõudlusnäitajate arvutamine interpolatsioonimeetodil. 29. Veiste märgistamine ja nudistamine.
seguneks. Pärast viimast lüpsikorda saadetakse 24 tunni jooksul proovikastides piimaproovid ning "Laudalehed" JKK laboratooriumisse. Standardkontroll-lüps tehakse 24 tunni jooksul toimuvatel kõigil lüpskordadel. Kahekordsel lüpsil alustatakse õhtusest ja kolmekordsel lüpsil lõunasest lüpsist. Kontrollpäevaks loetakse see kuupäeva, millal tehti esimene k.-lüps. regulaarselt üks kord päevas. Piimameeter Lisaks piimakoguse mõõtmisele võetakse iga lehma piimakogusest igal lüpsikorral piimaproov sisaldusainete (rasva-, valgu- ja karbamiidisisalduse ning somaatiliste rakkude ja bakterite üldarvu) määramiseks. Selleks valatakse piimamõõturist piim vahenõusse, segatakse ja võetakse igal lüpsikorral 1 kulbitäis (ca 20 ml). 3kordse lüpsi korral võetakse igast lüpsikorrast ca 15 ml. .Proovi üldmaht on ca 45 ml. Proov võetakse vahetult pärast lüpsi hoolikalt segatud piimast. Seismisel piimarasv kerkib
konservainega seguneks. Pärast viimast lüpsikorda saadetakse 24 tunni jooksul proovikastides piimaproovid ning "Laudalehed" JKK laboratooriumisse. Standardkontroll-lüps tehakse 24 tunni jooksul toimuvatel kõigil lüpskordadel. Kahekordsel lüpsil alustatakse õhtusest ja kolmekordsel lüpsil lõunasest lüpsist. Kontrollpäevaks loetakse see kuupäeva, millal tehti esimene k.-lüps. regulaarselt üks kord päevas. Piimameeter Lisaks piimakoguse mõõtmisele võetakse iga lehma piimakogusest igal lüpsikorral piimaproov sisaldusainete (rasva-, valgu- ja karbamiidisisalduse ning somaatiliste rakkude ja bakterite üldarvu) määramiseks. Selleks valatakse piimamõõturist piim vahenõusse, segatakse ja võetakse igal lüpsikorral 1 kulbitäis (ca 20 ml). 3kordse lüpsi korral võetakse igast lüpsikorrast ca 15 ml. .Proovi üldmaht on ca 45 ml. Proov võetakse vahetult pärast lüpsi hoolikalt segatud piimast. Seismisel piimarasv kerkib pinnale ja ei segune vajalikul määral
Pärast nisakannude allapanekut (joonis, A) algab kohe piimavool, mille kiirus on lüpsi algul väikesem, kuid saavutab umbes minutiga maksimaalväärtuse. Piimavoolu kiirus jääb suhteliselt stabiilseks 25 minutiks. Stabiilsuse perioodi ehk nn platoo jooksul on lüpsikiiruse suhtarv alla kahe ja välja lüpstakse 8590% kogu lüpsi piimast. Platoole järgneb kahaneva piimavooluga periood, mil lüpstakse vaid 510% kogu lüpstavast piimakogusest. Lüpsi viimast, umbes 30-sekundilist, faasi nimetatakse järellüpsiks. Sooritades udara täiendavat massaazi (nn järelmassaaz), lüpstakse udar peaaegu täielikult tühjaks. Järellüpsil saadav piimakogus on suhteliselt väike, mis moodustab umbes 5% lüpstud piima üldkogusest. Samas on selle rasvasisaldus väga kõrge, küündides kuni 14%. Järellüpsi ajaks on udar lõtvunud, nisakannud tõusevad ülesse ja liibuvad tihedalt vastu udarapõhja.
Pärast poegimist tehakse esimene kontroll-lüps alates 7.laktatsioonipäevast. Kinni jäetavatel lehmadel mõõdetakse piimakogus juhul, kui neid lüpstakse veel regulaarselt üks kord päevas. Haige lehma piimakogust ei mõõdeta ja piimaproovi ei võeta. 37 VEISEKASVATUS Lisaks piimakoguse mõõtmisele võetakse iga lehma piimakogusest igal lüpsikorral piimaproov sisaldusainete (rasva-, valgu- ja karbamiidisisalduse ning somaatiliste rakkude ja bakterite üldarvu) määramiseks. Selleks valatakse piimamõõturist piim vahenõusse, segatakse ja võetakse igal lüpsikorral 1 kulbitäis (ca 20 ml).
5 % lisatud vee kogusele. 24 lehma lüpsmise järel oli see näitaja 0.4 %. Kui karja piima loomulik külmumistäpp on lubatud piiri lähedal, võib see probleemiks osutada. On avaldatud arvamus, mille kohaselt liigset veesisaldust saab varjata pesu- ja desoainetega. See ei pea siiski paika, kuna lisatud vee toimel tekkiva efekti kompenseerimiseks peaks pesulahuse kontsentratsioon olema vähemalt 2 % piimakogusest. Sellist kontsentratsiooni praktikas tõenäoliselt ette ei tule ning kui seda ka üritaks, tekiks piimale märgatav kõrvalmaitse. Lüpsiseadmetesse kogunev vesi võib piima külmumistäppi mõjutada. Seega on äärmiselt oluline torustike põhjalik pesujärgne nõrutamine. Niisama oluline on vältida täiendava vee sattumist piima kondensaatide või torulekete ning plaatjahutite kaudu.
annaabi.ee 
