Harilik pihlakas on ühekojaline taim. Keskmiseks kõrguseksloetakse puul 10-15 (20) m. 4 ja keskmiseks tüve läbimõõduks on kuni 30¼40 (50) cm. Taimel on maapinnalähedane sammasjuurestik. Hariliku pihlaka tüvi on nooremalt kooniline ja hiljem laiuv. Tüvekoor on sile ja hallikas, vanemas eas tekib pikipragudega korp. Noored võrdsed on alguses karvased ja hallikaspruunid, hiljem paljad. Võrsete pungad on pihlakale iseloomulikult kaetud siidjate karvakestega. Lehed on paaritusulgjad, 11¼15 lehekesega liitlehed. Lehekesed saagja või kahelisaagja servaga, teritunud tipuga, läiketa, tumerohelised, alt hallikad, noorelt karvased. Lehekese pikkus 3¼8 cm ja laius 1¼2 cm. Kinnituvad võrsele vahelduvalt. Harilik pihlakas õitseb mais ja juunis, kusjuures õied on väikesed, valged ja koondunud suurtesse tihedatesse kännasõisikutesse lühivõrsete tippus. Õisiku läbimõõt 510 cm
kevadiste õiekobarate ja sügiseste marjade ilu tõttu leida haljasaladelt. Sügisel kaunistab puud veel tavaliselt erkpunane leherüü. Kuid õunaaedade läheduses ei ole ta soovitud puu, sest pihlakas ja õunapuu on lähedad sugulased ning pihlaka kahjurid on samad, mis õunapuul. Ka vilju nimetatakse mõlemal õunviljadeks. Kõige rohkem on aga inimestel kasu pihlakamarjadest. Tegelikult on nad ka paljudele lindudele sügiseti asendamatuks toiduks. Linnud annavad aga pihlakale palju rohkem vastu kui inimene. Nimelt jäävad seemned linnu sees seedimata ja kukuvad koos väetisehunnikuga maha, see ongi pihlaka peamine levimisviis. Inimene on punastest pihlakatest lugu pidanud juba ammustest aegadest. Eelkõige on need hea vitamiinitee toormaterjaliks, kuid aitavad ka köha ning teiste hingamisteede hädade puhul. Isegi nõrkushood peletatakse pihlakamarjadega minema. Samadel eesmärkidel on tehtud teed pihlaka kreemikatest õitest, kuid see on veidi nõrgema toimega
Tuhkpihlaka lehe alumine pool on kaetud tuhkhalli karvakorraga, leht sarnaneb pooppuu lehega ning ei ole hõlmine (haruldane , võetud looduskaitse alla). Pihlaka viljaliha sisaldab õunhappeid, puuviljasuhkrut(koostiselt vägagi sarnane õunale, ning meenutab kokkusurutud õuna). Puit on hästi libe ning vanasti tehti sellest vankrirataste telgi. Lehtedest saab pruuni ja rohelist lõngavärvi. (Kui kartulite sekka keldris segada pihlakalehti, siis ei lähe need nii kergesti mädanema).Pihlakale annab kibedama maigu sorbiinhape. Marjadest tehakse keediseid, kompotte, mahlu , veine. Marjad leevendavad vitamiinipuudust, soodustavad neerude tegevust ning aitavad köha ja kõhuvalu vastu. 19) Porss (Myrica gale) Harilik porss(põõsas) kasvab Eestis mandri lääneosas ja saartel(kasvab masssiliselt soodes ja teistes märgades kasvupaikades). Tavaliselt sirgub 1m kõrguseks. Okste küljes on piklikud lehed, lehte hõõrudes lööb ninna väga vürtsikas lõhn. Õitseb varakevadel
12 alusel koor tingimata lahti olema; küll aga on oluline jälgida, et kambiumid satuksid vastastikku. Ükskõik millist pookimistehnikat kasutatakse, tuleb arvestada järgmisi nõudeid: alus peab pookoksaga biokeemiliselt sobima (st, olema üldjuhul samast liigist; siiski on ka erandeid, nagu nt hariliku sireli sortide pookimine ungari sirelile, musta aroonia pookimine pihlakale jt); pookosa kambium peab pookimise käigus asetatama tihedasse kontakti aluse kambiumiga; pookoksi tuleb varuda sobival aastaajal (pookoksa pungad peavad olema pookimise ajal puhkeolekus ning pung peab olema hästi arenenud); alusel peab olema alanud vegetatsioon; kohe peale pookimist tuleb haavad hermeetiliselt sulgeda et vältida liigset aurumist ja haigustekitajate sattumist taime;
kumeras kännases; koonilises või Ameerika. lühikese leherootsuga, abilehtedeta. silinderjas pöörises. Lehed harilikult 3-hõlmalised, Õied valged, roosakad; asuvad Põhja-Ameerika, Ida- saagjaservased, paljad või karvased. kännases. Vili kuiv liitkukkurvili. Aasia. Lehed paaritusulgjad, harilikule pihlakale Õied väikesed, valged,. Vili väike Siberis, Ida-Aasias. sarnased. Sügisel kollased, punakad. liitkukkurvili. Euroopas, Põhja- Aafrikas, Kaukaasias,
marjade ilu tõttu leida haljasaladelt. Sügisel kaunistab puud veel tavaliselt erkpunane leherüü. Kuid õunaaedade läheduses ei ole ta soovitud puu, sest pihlakas ja õunapuu on lähedad sugulased ning pihlaka kahjurid on samad, mis õunapuul. Ka vilju nimetatakse mõlemal õunviljadeks. Kõige rohkem on aga inimestel kasu pihlakamarjadest. Tegelikult on nad ka paljudele lindudele sügiseti asendamatuks toiduks. Linnud annavad aga pihlakale palju rohkem vastu kui inimene. Nimelt jäävad seemned linnu sees seedimata ja kukuvad koos väetisehunnikuga maha, see ongi pihlaka peamine levimisviis. Inimene on punastest pihlakatest lugu pidanud juba ammustest aegadest. Eelkõige on need hea vitamiinitee toormaterjaliks, kuid aitavad ka köha ning teiste hingamisteede hädade puhul. Isegi nõrkushood peletatakse pihlakamarjadega minema. Samadel eesmärkidel on tehtud teed pihlaka kreemikatest õitest, kuid see on veidi nõrgema toimega.
Sageli võib pihlakaid kevadiste õiekobarate ja sügiseste marjade ilu tõttu leida haljasaladelt. Sügisel kaunistab puud veel tavaliselt erkpunane leherüü. Kuid õunaaedade läheduses ei ole ta soovitud puu, sest pihlakas ja õunapuu on lähedad sugulased ning pihlaka kahjurid on samad, mis õunapuul. Ka vilju nimetatakse mõlemal õunviljadeks. Kõige rohkem on aga inimestel kasu pihlakamarjadest. Tegelikult on nad ka paljudele lindudele sügiseti asendamatuks toiduks. Linnud annavad aga pihlakale palju rohkem vastu kui inimene. Nimelt jäävad seemned linnu sees seedimata ja kukuvad koos väetisehunnikuga maha, see ongi pihlaka peamine levimisviis. Inimene on punastest pihlakatest lugu pidanud juba ammustest aegadest. Eelkõige on need hea vitamiinitee toormaterjaliks, kuid aitavad ka köha ning teiste hingamisteede hädade puhul. Isegi nõrkushood peletatakse pihlakamarjadega minema. Samadel eesmärkidel on tehtud teed pihlaka kreemikatest õitest, kuid see on veidi nõrgema toimega
annaabi.ee 
