Pessimism, armastus ja lootus Juhan Liivi isamaaluules (0)

Pessimism, armastus ja lootus Juhan Liivi isamaaluules
Kui teised ärkamisaja luuletajad kirjutasid isamaaluules romantilisest ülevusest ja ilustavatest fantaasiapiltidest, siis Juhan Liiv kirjeldas suuri hädasid ja painavaid probleeme. Enamus isamaalisi luuletusi oli kirjutatud pessimistliku alatooniga.
Must lagi on meie toal
Must lagi on meie toal,
on must ja suitsuga,
sääl ämblikuvõrku, sääl nõge,
on ritsikaid, prussakaid ka.
Mis tema kõik kuulnud , näinud,
ei suuda ütelda, -
kuis valu viskab varju,
kuis muudab näo ta!
Näind palju pisaraid, nuttu,
ja palju riidu ka,
nii palju, palju valu, -
oh issand, halasta!
Must lagi on meie toal
ja meie ajal ka:
ta nagu ahelais väänleb,
kui tema saaks kõnelda!
Samuti avaldab ta lootust, et kunagi saab kõik korda. Seda väljendas ta kõige paremini luuletuses „Kui tume veel kauaks ka sinu maa“.
Kui tume veel kauaks ka sinu maa
Kui tume veel kauaks ka sinu maa
ja raske su koorem kanda,
kui enam ei jõuaks, ei jõuakski ka
sa soovide siniranda.
Täht süttib ehk taevas su üle veel,
lill tärkab su haua pinnast,
ja sinu mõte ja sinu meel
kord tuksub su rahva rinnast -
ja liigub ja loob ja lehvitab
ja kaunid radasid rajab,
su rahva koda see ehitab
ja põlvest põlveni kajab.
Sellist Juhan Liivi luuletust, kus ta oleks väljendanud suurt armastust oma isamaa vastu ma kahjuks ei leidnud.