Juhan Liivi isamaaline luule Kõigi süda otsib midagi, ihkab midagi kättesaamatut. Soovide ja mõtete avaldamine läbi luulevormi on võimalus viia need laia avalikkuseni. Juhan Liiv on kirja pannud palju teemasid ja probleeme, mis olid omased tollasele ajajärgule. Liivile oli südamelähedane isamaa luule kirjutamine läbi kaunite sõnapaaride. Mitte igaühele Mitte igaühele õnneks ei antud selgesti näha, mitte kõigile õnneks ei antud selgestu kuulda,
Ta jätkas veel mõnda aega kirjanikuna Alatskivil ( jut. ,, käkimäe kägu ,, ja ,,nõia tütar ,,. Kuid siiski oli haigus arenenud nii kaugele et ta paigutati närvikliinikusse. Järgnevalt kadus ta avalikusse eest ligi 10.neks aastaks. Haigusaastad tähendasid liivile kodudust, rändamist ulualuse ja hingerahu otsinguil, ning läbielatu ja tunnetu luulendamist. Tähelepanu ja tunnustus innustasidki Liivi uuesti aktiivsele kirjanikutööle. Kuid siis oli juba hilja . Ta suri 01,12,1913. Tema luule väärtuslikum osa sündis haigusaastatel. Tema loodusluule kuulub Eesti luuleklassikasse . Loodus ei ole tema luules dekoratsioon, vaid nähtus iseendas ; realistlik detailides ja hingestatud oma olemasolus. Tema armastuslaulud on enamasti lühikesed ja tabavad pildistused, kus olulisel kohal on kordus ja rütm. Luuletaja tunnetas isamasaatust läbi enda elutraagika
Kodumaa Juhan Liivi lüürikas Juhan Liiv on Eesti üks tuntumaid luuleklassikuid. Ta on kirjutanud palju isamaaluuletusi. Erinevalt teistest ärkamisaja luuletajatest, ei kujutanud ta Eestit romantiliselt vaid realistlikult, nii nagu see tollel ajal oli. Juhan Liivi isamaaluule pärineb tema haigusaastatest. Juhan Liiv kannatas nagu kannatas ka tolleaegne Eesti ning oma isamaaluuletustes ongi Liiv andnud edasi seda valu, vaesust, hädasid ning probleeme, mis 19. sajandi lõpp Eestile kaasa tõi: Kui tume veel kauaks ka sinu maa Ja raske su koorem kanda, Kui enam ei jõuaks, ei jõuakski ka Sa soovide siniranda. Juhan Liivi isamaluule on karm ja realistlik
Juhan Liiv (1864-1913) Luule ja elulugu Juhan Liivi luuletusi „Sina ja mina“ „Mets kohas...“ „Eile nägin ma Eestimaad“ „Rändaja“ „Ta lendab lillest lillesse“ „Mine, mine, lumekene“ „Küll on lainte hiilgus ilus“ Teemad Kõige enam saab Juhan Liivi luules eristada: Loodusluulet Isamaaluulet Armastusluulet Mõtteluulet Luuletuste meeleolu Juhan Liivi luule oli erineva meeleoluga. Enamus luuletusi olid negatiivsed, sügavamõttelised, üksildased, masendavad ja kurvad. Osad oli jällegi vaimukamad ja rõõmsamad. Haigusaastatel oli Liiv kodutu ja Liiv luuletas ulualuse ja hingerahu otsinguil ning läbielatu ja – tunnetatu põhjal. Paljudes luuletustes oli Juhan Liiv kirjutanud oma muredest ja igapäevasest kurbusest. Kodus, pere ja sugulaste juures elades ning haiguse käes vaeveldes kirjutas Juhan Liiv oma elu parimad luuletused.
Lydia Koidula ja Juhan Liivi luule Igal ajastul on oma võrdkuju, keegi kes tõuseb ikooni seisusesse ja on kogu ajastu võrdnäoks tulevastele põlvedele. Klassikalise suurkujuna tõusis esile Lydia Koidula ta oli ikoon juba oma eluajal, ta oli eeskujuks oma kaasaegsetele. Tema oli ajastu näoks ta luule kajastas sügavat patriotismi ning oli tihedalt läbipõimunud ärkamisaja mõjutustest. Teine suurkuju, kes väärib nimetamist, on Juhan Liiv. Tema oli ikoon tulevastele põlvedele, nimelt - ta oli oma ajast ees. Liivi loomingut hakkasid tõeliselt hindama talle järgnenud põlvkond, ning ta läks hinge just noorpõlvele. Koidula, keda peetakse romantismi esindajaks Eesti luules, oli sügavalt romantiline lembelaulik. Seevastu Liiv, realismi teerajaja sünge ja päris. Ehkki esmapilgul nii ei tundu, ühendab neid kaht peale luulevirtuoosiks olemise veel paljugi. Lydia Koidula on Eesti luules romantismi esindaja
elulooga isik.Vähemalt ühte tema luuletust oleme kõik kord õppinud ,paljud rohkemgi.Lisaks hingeheitlustele tuli rinda pista ka füüsiliste haigustega nt kopsutiisikus.Juhan Liiv oli ka vaimselt haige mees,põdes skisofreeniat ja jälitusmaaniaid.Kurb tõsiasi on seegi ,et kirjanik pidas end teatud haigushetkedel Poola kuningakski.Kirjanikku on püütud mõista , lahata tema luuletusi ja seeläbi ligi pääseda sügavatesse hingesoppidesse , kuid vaevalt leidub inimesi,kes suudaks mõista Juhan Liivi hingeelu kogu selle üksinduses ja nukruses.Ja kui keegi teda mõistakski ,peaks teda kindlasti omamoodi hulluks ,isegi nõdrameelseks oma piiritus isamaa ja loodusarmastuses ja isegi enesehaletsemises. On olnud vaid üks Juhan Liiv ja vaevalt ,et tuleb teist temasugust inimest kunagi veel. Juhan Liiv (Johannes Liiv) (30. aprill 1864 Alatskivi –1.detsember 1913 Kavastu- Koosa) oli eesti luuletaja ja proosakirjanik.Juhan oli pere seitsmest lapsest noorim. Peres võrsus veel
Kirjaniku looming on tema enda ja tema aja nägu Juhan Liiv Juhan Liiv Kirjaniku (Juhan Liivi) looming... Juhan Liiv hakkas luuletusi avaldama 1880ndail aastail. Alguses olid ta luuletused tollal levinud järelromantilises laadis. Oma parimad luuletud lõi ta aga oma haigusaastail. Tema viimased luuletused olid maailma suhtes kriitilised aga siiski väga lootusrikkad. ...on tema enda... Enesekriitika ja hirmus saatus Mind ärge austage- ei iial, iganes! Uks valus vale mõiste on liikvel aja sees.
Juhan Liiv 1864-1913 Luule Kadri Vellak * Tartu*2014 Eesti XIX ja XX sajandi vahetuse kirjanduses oli koos E.Vildega tähtis koht ka Juhan Liivil, kelle proosalooming oli tähendusrikkaks sammuks kriitilise realismi suunas ja kelle hilisem meisterlik lüürika kuulub eesti kirjandusklassika tippsaavutuste hulka. Juhan Liivi looming, mis on kantud sügavast armastusest rahva, töötava inimese vastu, on tihedasti seotud kirjaniku raske eluvõitlusega XIX sajandi teisel poole ja XX sajandi alguse olustikus. Juhan Liiv sündis Kirde-Tartumaal Kodavere kihelkonnas Ridama talus, Alatskivi mõisa teoorja-kandimehe pojana. Liivi kodu ümbrus pakub oma looduselt vahelduvat ning omapärast panoraami: külad ja viljaväljad on koondunud seljandikele, mida mööda kulgeb Tartu-Kodavere maatee. Need Rupsi küla väljamäed,
Kõik kommentaarid