Linda Kaljundi artikli "Performatiivne pööre" kokkuvõte ja analüüs Järgnev on kokkuvõte ja analüüs Linda Kaljundi 2011. aastal kogumikus „Humanitaarteaduste metodoloogia“ ilmunud artiklist „Performatiivne pööre“. Käesoleva kirjatöö eesmärgiks on esitada kokkuvõte autori põhiideedest ning analüüsida, kuidas neid rakendada etenduse, täpsemalt lavastuse „Life Is Very Hard“ analüüsis. Linda Kaljundi tegeleb oma artiklis mõiste „performatiivsus“ ja selle tuletistega ning on seadnud omale eesmärgiks kaardistada vastava mõistestiku tähendus- ja kasutusvälja laienemine, nn performatiivne pööre ning ühtlasi tegeleda sellest tingitud metodoloogiliste ja terminoloogiliste probleemidega. Esimeses peatükis annab autor ülevaate performatiivse pöörde eelkäijatest, neist esimesena kirjutab ta 1940.-1950. aastatel sotsioloogias ja antropoloogias käibele tulnud nn dramaturgilisest mudelist, mille võttis esimesena 1945
Näiteks liturgia liik litaania, kus korratakse nime (maagiline printsiip) ja sellega seostuvaid kujundeid variatsioonides (müstiline printsiip). Stalinismi peamine maagiline märk ongi Stalini nimi. "Poeem Stalinile" sarnaneb võimukiituslitaaniaga, Stalin kui olemuselt võitja (loomisakti tõttu) on väga oluline motiiv. Näiteks pidavat Stalini nimi aitama põua vastu. Tekkis veel üks huvitav nähtus, mis ei ole samuti uus tegelikult, nimelt sõna performatiivsus. Stalini sõna mitte ainult ei mõjuta kõike maailmas, ta ongi see maailmas toimuv. Sõna võrdub teoga. (Sellepärast võiski vale lause pärast elu kaotada). Nõukogudelik sõnavara sakraliseeriti, inimesed armastasid pigem neid sõnu kui asju endid. STALIN oli jumalikustatud trükitäheline väljahüpe keelelisest reaalsusest, sakraliseeritud sõnadest olulisim. Sõna STALIN oligi totaalne stalinism, realiseerunud Stalin.
Roll – tegelane näitleja kehastatuna Tuntud teatriteoreetikud: P.Brooke, K.Stanislavski, B.Brecht / P.Pavis, E.Fischer- Lichte, H-T.Lehmann Teatrikriitika funktsioonid: jäädvustamine, tagasiside teatrile, teatri vahendamine publikule: informeerimine, tähenduste selgitamine, hindamine ja väärtustamine antropoloogia – teadus inimesest kui liigist; hermeneutika – tõlgendusõpetus Teatrisemiootika uurib teatri märgisüsteeme, märkide loomist ja kasutamist etenduses. Performatiivsus: atmosfäär, kehalisus, sündmuslikkus (Erika Fischer-Lichte) Retseptsiooniuuringud – keskendutakse etenduse vastuvõtu protsessile Teatrisotsioloogia uurib ühiskonna ja teatri suhteid Teatrikunsti põhiliigid: sõnateater(draamateater), muusikateater, tantsuteater(klassikaline ballett, modernne ballett) Sõnateater põhineb tekstil – näidendil. Peamised väljendusvahendid on näitleja kõne ja mäng. Ooperi osad: aaria – väljendab tundeid; retsitatiiv – vib edasi tegevust
Taktitundelised ollakse selleks, et saavutada oma eesmärke. 11. Kõneaktid a) lokutiivsed- loogika(peksan segast), grammatika(räägin kreeka keele asemel hiina keelt Loogika on aga suurel määral kreeka keele grammatika Illokutiivsed- kõnetatav saab su soovist aru. Kõige olulisem, eristame: 1.illokutiivne eesmärk- milleks räägime 2.illokutiivne jõud- kui intensiivne eesmärk 3.illokutiivne suund- kuhu suunatud ja perlokutiivsed aktid- Br aktil on tagajärg. Performatiivsus- Performatiivid on otsesed vastandid kaudsetele illokutiivsetele kõneaktidele. Performatiivne ütlus nullib sõnade ja asjade vahelised piirid, siin sõnad ongi teod. Seotud deklaratiivsete kõneaktidega. Nt. väljendata mingit protsessi, teostatakse seda. b) illokutiivsed eesmärgid ,,Speech acts"; Searle kirjutas ,,Illokutiivse loogika" 1985. Searle'i arvates on viis ainult eesmärk: 1
Võimaldavad inforikkalt ja lühidalt mõtteid väljendada. Eristavad subkultuuri liikmeid teistest ning rõhutavad gruppi kuulumist. Väljendavad suhtumist: kõigutavad üldtuntud autoriteete ja norme, rõhustavad üleolevat või halvustavat suhtumist. Mida tähendab Butleri järgi "performatiivne sugu". Suhesta teeoria ühe subkultuuriga ning too näiteid. Butleri (1990) käsitluses on sugu läbinisti sotsiaalsete praktikate kordamise tulem, st. performatiivne. Performatiivsus ei tähenda Butleri järgi siiski soorolli teatrilavalikult teadvustatud etendamist, vaid ajalooliselt kujunenud sotsiaalsete tähenduste ja normide pidevat ning igapäevaselt teadvustamatut kordamist nii kõnes kui ka tegevustes Mida tähendab Shippersi järgi "sooline manööver". Too näiteid Eesti ühiskonnas üldiselt aktsepteeritud mehelikkuse või naiselikkuse normiga manööverdamistest ühes Eesti subkultuuris.
· Infokanalite ja infohulga plahvatuslik kasv. · Multimediaalsus (palju erinevaid infokanaleid). · Eklektilisus, fragmentaarsus, killustatus info edastamise viisides. · Vastuvõtustrateegiate muutumine: aeglase ja süveneva lugemise taandumine. Teatraalsus (theatricality) näitamise ja vaatamise akti rõhutamine, teatri spetsiifika rõhutamine, teatrina toimimine Tekstuaalsus (textuality) dünaamilise tähistamisprotsessi ja kommunikatsiooniprotsessi esiletõus Performatiivsus (performativity) etenduslikkus, sooritusest teadlik olemine, selle näitamine, enesele viitamine Postdramaatilist teatrit iseloomustab: · Teatri väljendusvahendite mitte-hierarhilisus · Simultaansus, paljude märgisüsteemide ja tähendusliinide samaaegne koostoimimine · Mäng märgi tihedusega · Muude väljendusvahendite esiletõus: muusikalisus, visuaalsus, kehalisus · Multimediaalsus (kasutatakse palju tehnoloogilisi vahendeid) 29
· Teatraalsus näitamise ja vaatamise akti rõhutamine. Rõhutatakse ka teatri spetsiifilisust, teatrina toimimist. · Tekstuaalsus dünaamilise tähistamisprotsessi ja kommunikatsiooniprotsessi esiletõus. Tekst on strukturalismis alustatud ja lõpetatud üksus. Tähendus tekib teksti-vastuvõtja protsessis, st see pole paika pandud. Tekste ei looda tavapärasel viisil, esile tõusevad kõne ja esitusviis. Dialoogid on kas väga pikad ja ülepaisutatud või napid. · Performatiivsus etenduslikkus. Sooritusest ollakse teadlik, mida näidatakse ka välja, viidates endale. Kogemuslikkus. Vaadatakse, kuidas etendaja etendust näitab. Postdramaatiline teatritekst dramaturgiline tekst ei vasta traditsioonilise dramaturgia tingimustele. Tekst pole enam lavastusekeskne osa, vaid selle generatiivne maatriks, mis määrab lavastuse tähenduse. Teksti võib kasutada eri viisidel vastavalt lavastaja nägemusele. Tekst on tihedalt seotud teatripraktikaga (lavastuse võivad
käesolevate eesmärkide suhtes) Infot olgu õiges kohases, olgu tõene, asjakohene ja arusaadav. • deiksis (indeksikaalsus; nähtus, mis seob keele ja konteksti) ja viitamine ehk referents • viisakusprintsiip (kuidas viisakus keeleliselt väljendub): positiivne ja negatiivne viisakus, • dialoogi struktuur (millised kõneaktid millele järgnevad, nt küsimusele järgneb vastus) Austin ja performatiivsus Austin:" How To Do Things With Words"1962 (postuumselt avaldatud loengud). • On suur hulk lauseid, mis ei väljenda tõeväärtust. A. nimetas need performatiivideks (vastandina väidetele jms). Näiteks: – Ma ristin selle laeva Santa Maria. – Ma kuulutan sõja Hiinale. (võrdle ennast vs nt Obama ütlus) – Prantsuse kuningas on kiilaspea (kehtetu, sest prantsusmaal ei ole enam kuningat) Õnnestumistingimused
annaabi.ee 
