Merikotkas linnast Pärnu 1982 Musträstas linnast Tallinn 1992 Varblane linnast Tallinn 1993 USE [Virge] GO SELECT 'Linn aastast' as vahetekst ,[synniaasta] FROM [dbo].[yliopilased_1] order by synniaasta GO Linn aastast 1976 Linn aastast 1982 Linn aastast 1985 Linn aastast 1988 Linn aastast 1990 Linn aastast 1992 Linn aastast 1993 14.Tee päring, kus näitad neid perenimesid ja linnasid,kelle sünniaastad jäävad vahemikku 1975 ja 1985 USE [Virge] GO SELECT [ID] ,[Perenimi] ,[elukoha_linn] ,[synniaasta] FROM [dbo].[yliopilased_1] where synniaasta between 1975 and 1985 GO 1 Kalkun Paide 1976 2 kuldnokk Paide 1985 3 Merikotkas Pärnu 1982 15.Näita naisüliõpilasi,kes on pärit Tallinnast või Tartust ja kelle sünniaasta on kas 1975, 1980,1970 USE [Virge] GO SELECT id ,[Perenimi] ,[sugu] ,[elukoha_linn]
tohtinud lahkuda kubermangust ja ilma loata asuda linna elama. Linna minekuks pidi olema meeselanike 120 000 ja kubermangust lahkumiseks 140 000, need arvud olid väga suured. Loodi talurahvakogukonnad ehk vallad ning valiti esindajad.Ühest kogukonnast teise minekuks oli vaja valla luba, mis kinnitati mõisnkiku poolt. Lahkujal ei tohtinud olla võlgu ja pidi leidma inimese, kes maksaks tema eest ära pearahamaksu. Et oleks aru saada, kellega tegu, hakati panema perekonnanimesid ehk perenimesid. 1826. aastal oli kõigil Liivimaa talupoegadel olemas perekonnanimi, 1831. aastal Eestimaa talupoegadel. Nimed olid mõnikord saksapäraed ja kohati solvavad. Nimesid hakati 1930ndatel eestipäraseks muutma. Tihtipeale kasutati otsetõlget. Kui mõisnik talupojaga rendilepingut ei pikendanud, pidi talupoeg rentima uue talu. See vähendas kindlustunnet ja oli talupoja jaoks negatiivne. Liivimaa kubermangu mingi raharendile üle 1849, Eestimaa kubermangus 1856 ja Saaremaal 1865.
tohtinud lahkuda kubermangust ja ilma loata asuda linna elama. Linna minekuks pidi olema meeselanike 120 000 ja kubermangust lahkumiseks 140 000, need arvud olid väga suured. Loodi talurahvakogukonnad ehk vallad ning valiti esindajad.Ühest kogukonnast teise minekuks oli vaja valla luba, mis kinnitati mõisnkiku poolt. Lahkujal ei tohtinud olla võlgu ja pidi leidma inimese, kes maksaks tema eest ära pearahamaksu. Et oleks aru saada, kellega tegu, hakati panema perekonnanimesid ehk perenimesid. 1826. aastal oli kõigil Liivimaa talupoegadel olemas perekonnanimi, 1831. aastal Eestimaa talupoegadel. Nimed olid mõnikord saksapäraed ja kohati solvavad. Nimesid hakati 1930ndatel eestipäraseks muutma. Tihtipeale kasutati otsetõlget. Kui mõisnik talupojaga rendilepingut ei pikendanud, pidi talupoeg rentima uue talu. See vähendas kindlustunnet ja oli talupoja jaoks negatiivne. Liivimaa kubermangu mingi raharendile üle 1849, Eestimaa kubermangus 1856 ja Saaremaal 1865.
o vaimukultuur hakkas arenema. Eesti kirjandusega kõrvuti arenes baltisaksa kirjandus, mis on oluline, et saada ülevaade Eesti kirjandusest ja vaimuelust. Kroonikad- esitab ajaloosündmusi kronoloogilises järjekorras, enamasti proosa-, harvemini värsivormis. Henriku Liivimaa kroonika- esimesed kirjalikud teated eestlaste kohta, tähelepanekud eestlaste kommete, usundi, keele, rahvalaulu, isiku- ja kohanimede kohta. Taani hindamisraamat-sisaldab ligi 500 kohanime, lisaks ka isiku- ja perenimesid. Teos on pakkunud väärtuslikke andmeid Eesti asutusajaloo uurijatele ja keelteadlastele. Esimene säilinud eestikeelne raamat on Simon Wanradti ja Johann Koelli katekismus. See oli abivahend saksa soost pastoritele. Esimene säilinud eestikeelne raamat on Saksamaa Wittenbergi linnas trükitud Simon Wanradti ja Johann Koelli katekismus. Sellest on säilinud 11 lehte, mida oli kasutatud ühe keskaegse raamatu kaanetäidisena ja selle avastas arhivaar H. Weiss 1929.aastal.
proosavormis. Keskajal kirjutasid kroonikaid enamasti mungad ning see oli ajalookirjanduse valitsev zanr. Seal ei selgitata ega analüüsita sündmuste sügavamais seoseid. 13. sajandi teiseks esileküündivaks kirjalikuks mälestusmärgiks Henriku kroonika kõrval on Taani munkade poolt registreeritud Põhja-Eesti asulate nimekiri, nn Taani hindamisraamat, mis sisaldab ligi 500 kohanime, lisaks isiku- ja perenimesid. Teos on pakkunud väärtuslikke andmeid Eesti asustusajaloo uurijatele ja keeleteadlastele. KIRIKUKIRJANDUS Eesti keeles kirjapandud proosa ja värsi ajalugu algas ristitähe all. Kullamaa käsikiri üks näiteid palvete, laulude ja muude liturgiliste tekstide tõlkest. REFORMATSIOON Reformatsioon ehk usupuhastus oli murranguline usuliikumine Lääne- ja Põhja-Euroopas, mis sai alguse 1517. aastal Saksamaal(Martin Luther). Ladinakeelne
Kullamaa vakuraamatus säilinud palvete Patre noster, Ave Maria ja Credo vaevalised tõlked. Peale mainitud eestikeelsete tekstide sisaldab vakuraamat andmeid XVI saj esimese veerandi 4 majanduslike ja kiriklike olude kohta Kullamaal ja seoses sellega ka mõningaid eesti kohanimesid. (näit. Hellemegghe, Szure Kulldmeggi), samuti isiku- ja perenimesid (Andres, Claws, Annik) ning ühe eestikeelse lause. 1535 Wanradt'-Koell'I katekismus alamsaksa- ja eestikeelne luteriusu katekismus, mis keelati ja hävitati, kui on säilinud 11 lehe (algselt oletatavasti 120 lk) fragmendid. Selle usuõpiku teksti järjestus on tõenäoliselt ühte langenud Lutheri katekismusega, olles sisulistes seletustes siiski iseseisvam. Raamatukese säilinud lõpust leiame 14-realise alamsaksakeelse iseloomustuse meie
1528 Kullamaa vakuraamat Esimese eesti keeles kirjapandud pikema tekstina on käsikirjalises Kullamaa vakuraamatus säilinud palvete Patre noster, Ave Maria ja Credo vaevalised tõlked. Peale mainitud eestikeelsete tekstide sisaldab vakuraamat andmeid XVI saj esimese veerandi majanduslike ja kiriklike olude kohta Kullamaal ja seoses sellega ka mõningaid eesti kohanimesid. (näit. Hellemegghe, Szure Kulldmeggi), samuti isiku- ja perenimesid (Andres, Claws, Annik) ning ühe eestikeelse lause. 1535 Wanradt'-Koell'I katekismus alamsaksa- ja eestikeelne luteriusu katekismus, mis keelati ja hävitati, kui on säilinud 11 lehe (algselt oletatavasti 120 lk) fragmendid. Selle usuõpiku teksti järjestus on tõenäoliselt ühte langenud Lutheri katekismusega, olles sisulistes seletustes siiski iseseisvam. Raamatukese säilinud lõpust leiame 14-realise alamsaksakeelse iseloomustuse meie murrete kohta, mis on
käsikirjalises Kullamaa vakuraamatus säilinud palvete Patre noster, Ave Maria ja Credo vaevalised tõlked. Peale mainitud eestikeelsete tekstide sisaldab vakuraamat andmeid XVI saj esimese veerandi majanduslike ja kiriklike olude kohta Kullamaal ja seoses sellega ka 2 mõningaid eesti kohanimesid. (näit. Hellemegghe, Szure Kulldmeggi), samuti isiku- ja perenimesid (Andres, Claws, Annik) ning ühe eestikeelse lause. 1535 Wanradt'-Koell'I katekismus alamsaksa- ja eestikeelne luteriusu katekismus, mis keelati ja hävitati, kui on säilinud 11 lehe (algselt oletatavasti 120 lk) fragmendid. Selle usuõpiku teksti järjestus on tõenäoliselt ühte langenud Lutheri katekismusega, olles sisulistes seletustes siiski iseseisvam. Raamatukese säilinud lõpust leiame 14-realise alamsaksakeelse
19.sajandi ajalooliste jutustuste autoreile (E.Bornhöhe, A.Saal) oli tähtsaks allikaks Chr. Kelchi kroonika, milles on tähelepanu pööratud eesti talurahvale nii Põhjasõja-eelsel kui –järgsel perioodil. 13.sajandi teiseks esileküündivaks kirjalikuks mälestusmärgiks Henriku kroonika kõrval on Taani munkade poolt registreeritud Põhja-Eesti asulate (Harju- ja Virumaa) nimekiri, nn Taani hindamisraamat (Liber Census Danaie, 1241). See sisaldab ligi 500 kohanime, lisaks ka isiku- ja perenimesid (Carola – Karula, Lyneus – Lüganuse, Jaervaekylae – Järveküla, Koylae – Kohila, Jeeleth – Jõelähtme). Teos on pakkunud väärtuslikke andmeid Eesti asustusajaloo uurijatele ja keeleteadlastele. Kirikukirjanduse algus „Eesti keeles kirjapandud proosa ja värsi ajalugu algas ristitähe all. See sai oma alguse muulas-murrakulisest misjonitegevusest meie maal---„ (G.Suits). see polnud kirjandus tänapäeva mõistes, vaid kiriku vajadusi teeniv kirjasõna.
annaabi.ee 
