replikatsioon ja viirusvalkude süntees 5)uued viirusosakesed pannakse kokku 6)väljuvad rakust)) EHITUS: väga erineva kujuga, kuid ühised jooned on : sisaldavad pärilikkusainet DNA v RNA, seda ümbritsevad valgud mis moodustavad kapsiidi, mõnel viirusel on kapsiidi peal lipiididest ja valkudest ümbris, mis koosneb peremeesraku membraani osadest ja ka viiruse valkudest, Kapsiidi või ümbrise peal on Valgud mis seostuvad peremeesrakuga 3 tüüpi geene: struktuurgeenid, mis kodeerivad viirspartikli valke Geenid, mis sünteesivad DNA/RNA paljundamiseks vajalikke ensüüme Regulaatorgeenid, mis suunavad peremeesrakku uusi viirusosakesi tootma Pärilikkusaine on erinev: Kaheahelaline DNA v RNA Üheahelaline DNA v RNA Pluss- v miinusahelaline DNA v RNA Rõngakujulised v sirged DNA/RNA Vaktsineerimine: viirusnakuuste ennetamiseks, antigeen ja antikeha printsiip,
18) Enterobakterid põhjustavad põhiliselt sooleinfektsioone. 19) Klostriidid ei ole ranged aeroobid 20) Enterobakterite põhiliseks looduslikuks esinemiskohaks on inimeste ja loomade seedetrakt. 21) Shigella sp. looduslik elukeskkond on ainult inimese ja loomade seedetrakt. 22) Märgi kõik viirushaigused gripp, marutaud, mumps, rõuged. 23) Lüsogeenne ehk temperatuurifaag ei pruugi alati peremeesrakku lüüsida, vaid võib asuda peremeesrakuga sümbioosi: faagi nukleiinhape lülitub raku genoomi. 24) Bakteri viirus ehk faag 25) Lüütiliste viiruste paljunemine lõpeb peremehe raku lüüsumisega, misjärel viirusosakesed vabanevad ning nakatavad uusi rakke. 26) Viirused on parasiidid. 27) Viiruse genoomiks võib olla:DNA kaksikahel, DNA üksikahel, RNA kaksikahel, (-) RNA üksikahel. 28) Seene põhjustatud infektsioon ehk mükoos 29) Inimese normaalse mikrofloora koostises leidub alati seeni. Leidub, kuid normaalse
kloroplast muutub kromoplastiks · Leukoplastid võivad muutuda kloroplastideks (idu moodustumisel) · Kloroplastid võivad muutuda leukoplastideks (rohelise taime sattumisel pimedasse) · Kromoplastid ei muutu enam teisteks plastiidideks. · Molekulaarsed andmed kinnitavad hüpoteesi, et mitokondrid ja kloroplastid on tekkinud sümbiontsetest bakteritest, kes on arenenud peremeesrakuga koevolutsioneerudes. Mitokondrid on tekkinud proteobakteritest, kloroplastid on tekkinud tsüanobakteritest ehk sinivetikatest. Niisiis on eukarüootide omadus hingata ja fotosünteesida tekkinud bakteritest sümbiontide kaasabil. Mitokondri ja kloroplasti omandas eukarüoot suhteliselt hiljuti. Osal eukarüootidel puuduvad mitokondrid. Praegu ei teata, kas nad pole veel mitokondreid omandanud või on varasemad
geneetiline kood-mRNA molekuli kolme järjestikkuse nukleotiidi vastavus ühele amino- happejäägile valgu molekulis. initsiaatorkoodon-mRNA nukleotiidne järjestus AUG, millest algab translatsioon initsiaator tRNA- tRNA molekul, mis seostub initsiaatorkoodoniga ja alustab valgusünteesi kapsiid-viiruse genoomi ümbritsev valguline kate koodon-mRNA molekuli kolm järjestikust nukleotiidi, mis vastavad ühele aminohappele valgu molekulis lüsogeenne tsükkel-viiruste paljunemisviis, kus peremeesrakuga seostunud viiruse genoom koheselt ei avaldu vaid kandub tütarrakudesse. lüütiline tsükkel-viiruste paljunemisprotsess, millega kaasneb viirusosakeste moodustumine ja peremeesraku hukkumine promootor-DNA nukleotiidne järjestus, millega transkriptsiooni läbiviiv ensüüm peab sünteesi alustamiseks ühinema. regulaatorgeen-geen, mille alusel sünteesitud valgud kontrollivad struktuurgeenide aval-dumist
kollased, või punased pigmendid e mitmesugused karotinoidid ning kloroplast muutub kromoplastiks leukoplastid võivad muutuda kloroplastideks (idu moodustumisel) kloroplastid võivad muutuda leukoplastideks (rohelise taime sattumisel pimedasse) kromoplastid ei muutu enam teisteks plastiidideks. molekulaarsed andmed kinnitavad hüpoteesi, et mitokondrid ja kloroplastid on tekkinud sümbiontsetest bakteritest, kes on arenenud peremeesrakuga koevolutsioneerudes, Mitokondrid on tekkinud proteobakteritest, kloroplastid on tekkinud tsüanobakteritest ehk sinivetikatest. niisiis on eukarüootide omadus hingata ja fotosünteesida tekkinud bakteritest sümbiontide kaasabil. Mitokondri ja kloroplasti omandas eukarüoot suhteliselt hiljuti. Osal eukarüootidel puuduvad mitokondrid. Praegu ei teata, kas nad pole veel mitokondreid omandanud või on varasemad mitokondrid anaeroobse elukeskkonna tõttu kadunud.
kollased või punased pigmendid e mitmesugused karotinoidid ning kloroplast muutub kromoplastiks · Leukoplastid võivad muutuda kloroplastideks (idu moodustumisel) · Kloroplastid võivad muutuda leukoplastideks (rohelise taime sattumisel pimedasse) · Kromoplastid ei muutu enam teisteks plastiidideks. · Molekulaarsed andmed kinnitavad hüpoteesi, et mitokondrid ja kloroplastid on tekkinud sümbiontsetest bakteritest, kes on arenenud peremeesrakuga koevolutsioneerudes. Mitokondrid on tekkinud proteobakteritest, kloroplastid on tekkinud tsüanobakteritest ehk sinivetikatest. Niisiis on eukarüootide omadus hingata ja fotosünteesida tekkinud bakteritest sümbiontide kaasabil. Mitokondri ja kloroplasti omandas eukarüoot suhteliselt hiljuti. Osal eukarüootidel puuduvad mitokondrid. Praegu ei teata, kas nad pole veel mitokondreid omandanud või on varasemad mitokondrid anaeroobse elukeskkonna tõttu
Valguse mõjul muutub etioplastide protoklorofüll klorofülliks, sünteesitakse uusi membraane, pigmente ja ensüüme ning neist kujuneb kloroplast. Leukoplastid võivad muutuda kloroplastideks (idu moondumisel); kloroplastid võivad muutuda leukoplastideks (taim pimedasse); kromoplastid ei muutu enam teisteks plastiidideks. Molekulaarsed andmed kinnitavad hüpoteesi, et mitokondrid ja kloroplastid on tekkinud sümbiontsetest bakteritest, kes on arenenud peremeesrakuga koevolutsioneerudes. Mitokondrid proteobakteritest, kloroplastid sinivetikatest. Nukleiinhapped. Valkude süntees. Biomakromolekulid; biopolümeerid; Monomeerideks on nukleotiidid. DNA: Desoksüribonukleiinhape. Monomeerideks desoksüribonukleotiidid. Monomeeris fosfaadirühm, lämmastikualus ja sahhariid (desoksüriboos). Kaheahelaline spiraal ehk biheeliks. Adeniin, Guaniin, Cütosiin, Tümiin (tulenevalt lämmastikalustest). Pärilikkuse
Virion- viiruse osake Virion- viirus-spetsiifiline struktuur , mis on ette nähtud viiruse genoomi toimetamiseks ühest rakust teise. Erinevused virioni struktuuris kajastavad enamasti erinevusi viiruste elutsüklites. Olulisemaks sellistest omadustest on lipiidse membraani olemasolu (envelope viruses) või selle puudumine (nonenvelope viruses). Selline vahe kajastab erinevusi viiruste interaktsioonidel peremeesrakuga (seondumisel rakuga ja eraldumisega rakust). Virioni struktuuri kajastavad põhimõisted Subühiku- üks kindlat ruumilist struktuuri omav polüpeptiidahel. Kapsiid- valguline struktuur, mis ümbritseb viiruse genoomi. Nukleokapsiid- täielik valk-nukleiinhappe kompleks. Envelope- lipiidne membraan ja sellega seondunud valgud. Viiruste süstemaatika Morfoloogiline Antigeensed omadused 3-D struktuur
1. Viiruse valguline ümbris tunneb ära õige peremeesraku ja viirus kinnitub selle pinnale. 2. Viiruse pärilikkusaine tungib rakku. 3. Viiruse pärilikkusaine sunnib peremeesrakku tootma uut viiruse pärilikkusainet. Tsütoplasmas sünteesitakse uued viirusvalgud. 4. Toodetud viiruse pärilikkusainest ja viirusvalkudest moodustuvad uued viirused. 5. Peremeesrakk hävib, viirused väljuvad lagunevast rakust ning nakatavad uusi rakke. * Mis juhtub peremeesrakuga pärast gripiviiruse sissetungimist? --- 64 Mida teevael viirused inimeses? Inimese organismi sattunud viirus peab kõigepealt tungima rakku. Edasi võivad viirused toimida kolmel viisil. 1. Esimesel juhul paneb viiruse pärilikkusaine peremeesraku kohe massiliselt tootma uusi viirusosakesi (nagu kujutatud skeemil lk 63). Kui mingi aja pärast see rakk viirusnakkuse tagajärjel sureb ja laguneb, nakatavad vabanenud viirusosakesed järjest uusi ja uusi rakke
annaabi.ee 
