sihilikku viivitamist ametiasutustes, seega vaevalt neli kuud enne peo tähtpäeva. Õnneks olid korraldajad rohkesti ettevalmistusi teinud ja nii võidi ikkagi asuda peo korraldamise juurde. 5 Majanduslikud raskused Lühike aeg peo ettevalmistamiseks pani korraldajatele suure koormuse. Eriti tegid muret majanduslikud küsimused, sest peokomiteel polnud peaaegu sentigi. Ning kuna puudus raha, oli peokomitee sunnitud avalikkuse poole pöörduma üleskutsega vabatahtlikelt annetuste saamiseks. Ent kehv aasta ja näljahäda olid rahva kukru kõhnaks teinud, nii et toetusi kogunes väga vähe. Muret tegid ka kutsututd külalised, keda oli vaja vastu võtta ja ülal pidada. Siin asusid Tartu eesti naised eesotsas Koidulaga aktiivselt tegevusse. Nad otsustasid korraldada loterii laulupeo toetuseks. Loositavaid esemeid kavatseti koguda ligi 300 ringis ja Koidula pöördus paljude eesti
otsus oli suureks löögiks baltisaksa kirikujuhtidele, kes kaalusid isegi peost loobumist. Ometi pidas peokõne just baltisaksa pastor Willigerode, sest Jannsen üritas igati nendega koostööd teha. Kooridest eelistas Jannsen segakooride asemel meeskoore, asutades eeskujuks ,,Vanemuise" meestelaulu seltsi. Meeskoore asutati paari aasta jooksul hulgaliselt, mis näitas nii rahva musikaalsust kui organiseerijate mõju ja osavust. Segakooride peolt väljajätmise vastu astus peokomitee presidendiks valitud pastor Willigerode, ent tulutult. Miks oli kasulik peakomitee esimeheks valida mitteeestlane ning pastor? Presidendi isik pidi kaasa tõmbama intelligentsemaid(ka saksameelsemaid)ringkondi-köstreid, koolmeistreid, mõisavalitsejaid. Kuna maal tegutsevaid koore juhtisid köstrid ja koolmeistrid ning koolid asusid peamiselt kirikute juures, siis avaldasid neile suurt mõju kohalikud pastorid. Nendest olenes ka kooride osavõtuvõimalus laulupeost. A.H
18. juuni laulupeo esimene päev - algas vara. Juba kell 6 hommikul mängisid Väägvere ja Tsooru pasunakoorid Jaani ja Maarja kiriku tornis koraali. Kella 9 ajal kogunesid lauljad "Vanemuise" seltsi maja juurde Tähe tänavas, et rongkäigus minna Tähe ja Tiigi tänavat pidi Maarja kirikust mööda Toomeorgu (Pullerits1994:11). Rongkäigu ees kanti nelja (Vene riigi, Eestimaa, Liivimaa ja Tartu linna) lippu, millele järgnesid kolm pastorit-kõnepidajat, peokomitee liikmed, auvõõrad ja külalised ning seejärel lauljad. Laulukooridest tuli esimesena "Vanemuise" koor, rongkäigu lõpetasid Maarja kirikukoor ja sakslastest koosnev Tartu noormeeste laulukoor, mida juhatas Willigerode. Teiste kooride järjestus määrati loosivõtmisega Tamarkin 1965:30). Rongkäigus lehvis 37 lippu ja lauljad kandsid eri värvi rahvariideid, mis tõstsid oluliselt peo välist dekoratiivsust ja suurendasid pidulikku meeleolu
W. Jannsen oma perega. Lauljad liikusid peoplatsile läbi linna rongkäigus. Seal, majas nr 14 oli elanud Jannsenite pere 1865. aasta suvest kuni 25. maini 1868. aastani. Selles majas on Lydia Koidula ilmselt kirjutanud oma luuletused "Sind surmani1" ja "Mu isamaa on minu arm". Need laulud olid ka järgmisel päeval kontserdi kavas. Rongkäigu ees kanti nelja (Vene riigi, Eestimaa, Liivimaa ja Tartu linna) lippu, millele järgnesid kolm pastorit-kõnepidajat, peokomitee liikmed, auvõõrad ja külalised ning seejärel lauljad. Laulukooridest tuli esimesena "Vanemuise" koor, rongkäigu lõpetasid Maarja kirikukoor ja sakslastest koosnev Tartu noormeeste laulukoor, mida juhatas Willigerode. Teiste kooride järjestus määrati loosivõtmisega. Rongkäigus lehvis 37 lippu ja lauljad kandsid eri värvi rahvariideid, mis tõstsid oluliselt peo välist dekoratiivsust ja suurendasid pidulikku meeleolu. Kokku osales laulupeos 46 laulu- ja 5 pasunakoori.
Muidugi oli auvõõraks C.R. Jakobson, kes jäetigi auvõõraks kutsumata. Pidukomitee Tallinnas jätkas asjaajamist, arvestamata opositsioonimeeste nõudmisi. Nähtavasti kaldusis köstrid ja koolmeistrid, kes olid laulukooridega seotud, rohkem peotoimkonna poole. Opositsiooni kavatseti hoopiski lämmatada. Detsembri keskel saatis ,,Lootuse" selts peotoimkonna presidendile Wistinghausenile kirja, milles palus valvata peotoimkonna üle, et seal kõik aus oleks ning pidu rikutud ei saaks. Peokomitee omakorda loobus auvõõraste kutsumisest ja pani selle ülesande ,,Lootusele". Opositsioonilised ringkonnad ei pidanud Tallinna üldlaulupidu ikka veel vajalikuks ja propageerisid maakondlikke pidusid. Tallinna toimkonna enesekindel tegutsemine tekitas Tartu komitees aktiivse opositsiooni. Jakobson pidas Tallinna komitee tegevust kahjulikuks ja sellele pidi täie jõuga vastu hakkama. Jakobson tahtis pidupresidendi kohale panna M. Veske
Mahtra sõdalaste tervituse. Aktuse lõpetas Juuru, Härgla, Ingliste ja Kaiu ühendatud segakoori ning Juuru, Ingliste ja Kuimetsa pasunakooride kontsert. Pärast aktust demonstreeris Kaitseliit Harju maleva pealiku major Saare juhtimisel moodsat sõda kuulipildujate ragisedes, rapnellide ja mürskude lõhkedes, mida rahvas jälgis põnevusega. Õhtul mängiti Karjatse talu hoovis esimest korda ,,Mahtra sõja" dramatiseeringut, mille oli peokomitee tellimusel teinud Tallinna Töölisteatri juht Andres Särev. Etenduses mängis kaasa umbes 50 Juuru, Ingliste, Härgla ja Kaiu asjaarmastajat näitlejat, näitejuhiks oli Ants Kruusimägi. Näitemängule järgnes tants kuni varaste hommikutundideni. Mälestussammas 1932. aastal tutvustas Johannes Tutt ausamba kavandit oma endistele õpetajatele Kunsttööstuskoolist Voldemar Pätsile, Nikolai Triigile ja Günther Reindorffile, kes hindasid seda positiivselt
paigutatud veel Liivi- ja Eestimaa, peoks ühendatud mõlema provintsi vapid, lisaks veel Tartu linna kui pidupaiga vapp; aastaarvud 1819 ja 1869 vappide kohal särava päikesega pidid meenutama juubelipeo tähendust- pärisorjusest vabastamist. Lauljate rinnamärkide ja koorilippude kõrval tunti vajadust eriliselt märgistada juhtivaid peotegelasi. Pidumarssalid- korrapidajad kandsid valgeid rinnalinte, muud peokorraldajad õlalinte ja peokomitee liikmed lilla-rohelis-valgel õlalindil. Ka ,,Vanemuise" tegelastel oli õlalint- punane-sinine-kollane- valge. Tartu Maarja koguduse lauljad kandsid õlalinte puna-valge-musta kombinatsiooniga, mis pidi tähistama Tartumaa rahvariiete põhivärvi, kuid tõeliselt kujutas Saksa riigilipu värve ja demonstreeris baltisakslaste riigivaenulikkust. Kui lauljatele olid kätte antud peomärgid ja peakorraldajatele värvilised õlalindid, hakkas
annaabi.ee 
