Nõnda jõudis Laidoner tagasi Eestisse detsembris 1918. Laidoner suutis lühikese ajaga luua võitlusvõimelise Eesti armee. Mai kuuks oli Eesti vabastatud · Johan Laidoner oli tähtsamaid isikuid Eesti riigi loomises ja iseseisvuse hoidmisel. · 22. juunil 1940 tagandati Johan Laidoner Sõjavägede Ülemjuhataja ametikohalt ja saadeti erru. · 19. juulil 1940 vangistati ta koos abikaasaga Tallinnas NKVD poolt ja mõlemad küüditati Venemaale Penzasse. Nad arreteeriti sealsamas 28. juunil 1941. · 1942. a. viidi Moskva kaudu Kirovi vanglasse. · 19451952 oli Ivanovo vanglas, 1952 viidi Moskvasse, kus mõisteti Nõukogude Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Erinõupidamisel 25-ks aastaks vangi. Seejärel saadeti Vladimiri vanglasse. · Vladimiri vanglas veetis ta oma elu viimased 13 eluaastat · Ta suri 13. märts 1953 Vladimiri vanglas, Venemaal.
baasidelepinguga - otstarbekus. Perspektiivikas või mitte, aga vastupanu osutamise võimalus oli tol hetkel olemas ja otsuse langetamisel kuulus ülemjuhatajale kaalukas sõna. Elu Nõukogude okupatsiooni ajal, vahistamine ja surm Tehtud valiku eest pidi Laidoner maksma ühena esimestest. Juba 22. juunil 1940 tagandati ta ametist ja 19. juulil 1940 küüditati koos abikaasaga Venemaale Moskvasse ning viis päeva hiljem edasi Penzasse. 23. juunil 1941 pandi Laidonerid koduaresti. 28. juunil 1941 Laidonerid arreteeriti ja viidi kohalikku vanglasse. Septembris 1942 suleti Laidonerid Moskvas Butõrka vanglasse, sealt edasi viidi nad Kirovi vanglasse ja sügisel 1945 Ivanovo vanglasse, kuhu nad jäid 1952. aastani. 7. märtsil 1953 saadeti Laidonerid jälle Moskvasse Butõrka vanglasse, kus teatati, et neile on RJMi Erinõupidamise otsusega mõistetud Vene
Igaveseks vaidlusküsimuseks jääb sügisel 1939 valitud tee soostuda baasidelepinguga otstarbekus. Perspektiivikas või mitte, aga vastupanu osutamise võimalus oli tol hetkel olemas ja otsuse langetamisel kuulus ülemjuhatajale kaalukas sõna. Tehtud valiku eest pidi Laidoner maksma ühena esimestest. Juba 22. juunil 1940 tagandati ta ametist ja 19. juulil 1940 küüditati koos abikaasaga Venemaale Moskvasse ning viis päeva hiljem edasi Penzasse. 23. juunil 1941 pandi Laidonerid koduaresti. 28. juunil 1941 Laidonerid arreteeriti ja viidi kohalikku vanglasse. Septembris 1942 suleti Laidonerid Moskvas Butõrka vanglasse, sealt edasi viidi nad Kirovi vanglasse ja sügisel 1945 Ivanovo vanglasse, kuhu nad jäid 1952. aastani. 7. märtsil 1953 saadeti Laidonerid jälle Moskvasse Butõrka vanglasse, kus teatati, et neile on RJMi Erinõupidamise otsusega mõistetud Vene NSFV Kriminaalkoodeksi § 58-4 alusel mõistetud 25-
muudele asjadele. 1938. sai temast Riiginõukogu liige. Kõige vaidlusttekitavam tegu on see, et kas Laidoneril oli õigus, kui allkirjastati 1939. aasta baasilepingud? Sest ülemjuhatajal oli kõige mõjuvam jõud selle otsuse langetamisel. II MS Tehtud valiku eest, pidi Laidoner maksma ühena esimestest, sest 1940 22. juunil tagandati ta ametist ja juba 19. juulil küüditati Moskvasse ja seejärel Penzasse. 1941 keskel pandi Laidonerid koduaresti. Septembris 1942 suleti Laidonerid Moskvas Butõrka vanglasse, sealt edasi viidi nad Kirovi vanglasse ja sügisel 1945Ivanovo vanglasse, kuhu nad jäid 1952. aastani. 7. märtsil 1953 saadeti Laidonerid jälle Moskvasse Butõrka vanglasse, kus teatati, et neile onRJMi Erinõupidamise otsusega mõistetud Vene NSFV Kriminaalkoodeksi § 58-4 alusel mõistetud 25-aastane vanglakaristus. Johan Laidoner suri 13. märtsil 1953 Venemaal Vladimiri vanglas
Tegutses ülemjuhatajana ka pärast 1924. aasta 1. detsembri mässukatse mahasurumist. Laidoner korraldas ümber riigikaitse ja taastas Kaitseliidu tegevuse. Samal ajal oli ta aktiivne riigikogu liige, esindas Eestit Rahvasteliidus ja rahvusvahelistel konverentsidel. Riigi kaitsevõime aluseks pidas Laidoner stabiilset majandust ja tehnilist arengut. Seepärast on loomulik, et ta toetas kindlalt iseseisva Tallinna Tehnikaülikooli loomist. Johan Laidoner küüditati 19. juulil 1940 Penzasse, vangistati 1941. aastal, suri 1953. Saksa vägede tulekuga lahkus Laidoner Petrogradi. Põhjuseks oli asjaolu, et sakslased arreteerisid kõik nende haardeulatusesse jäänud Vene luureohvitserid. Petrogradis viibides täitis mitmesuguseid keerulisi ülesandeid. Laidoner edendas Eesti tolleaegset peamist diplomaatilist püüet hankida Lääne suurriikide tunnustust Eesti Vabariigile. Sama tähtis oli ka Laidoneri tegevus Venemaale jäänud eesti sõjameeste koondamisel ja
armee väljaõpet ja relvastust püüti teha kaitsevõime tõstmiseks kõik, mida väikeriigi ressursid võimaldasid. 1938. aastal sai J ohan Laidoner Riiginõukogu liikmeks. Sügisel 1939 valiti tee: soostuda baasidelepinguga. Elu Nõ uko g ude o kupats io o ni ajal, vahis tamine ja s urm 22. juunil 1940 tagandati ta ametist. 19. juulil 1940 küüditati koos abikaasaga Venemaale Moskvasse ning viis päeva hiljem edasi Penzasse. 23. juunil 1941 pandi Laidonerid koduaresti. 28. juunil 1941 Laidonerid arreteeriti ja viidi kohalikku vanglasse. Septembris 1942 suleti Laidonerid Moskvas Butõrka vanglasse, sealt edasi viidi nad Kirovi vanglasse ja sügisel 1945 Ivanovo vanglasse, kuhu nad jäid 1952. aastani. Elu Nõ uko g ude o kupats io o ni ajal, vahis tamine ja s urm 7. märtsil 1953 saadeti Laidonerid jälle Moskvasse Butõrka
sõjaväelasi ja kohtunikke, kes olid seotud Eesti kommunistide arreteerimise ja süüdimõistmisega alates 1918. aastast. Siiski arreteeriti inimesi ka pealekaebuste alusel. NKVD operatiivgrupp pööras eriti suurt tähelepanu Eestis tegutsenud endiste Vene valgekaartlaste organisatsioonide juhtidele ja liikmetele, kes arreteeriti kõigepealt. Kindral Laidoner, viimane Eesti sõjavägede ülemjuhataja, küüditati 17. juulil 1940 koos abikaasaga Penzasse. President Päts küüditati koos poja, minia ja kahe pojapojaga 30. juulil 1940 Ufasse. 1941. aasta suvel pärast NSVLi ja Saksamaa vahelise sõja algust vangistati nad mõlemad. Kindral Laidoner suri Vladimiri vanglas 1953. aastal ja president Päts Kalinini oblasti erivaimuhaiglas 1956. aastal. Teadaolevalt arreteeriti 1940. aasta juunist augustini üle 300 inimese. Vangistatute koguarv on tõenäoliselt suurem, kuid uurijatel puuduvad kokkuvõtlikud andmed ja
Eesti kommunistide arreteerimise ja süüdimõistmisega alates 1918. aastast. Siiski arreteeriti inimesi ka pealekaebuste alusel. NKVD operatiivgrupp pööras eriti suurt tähelepanu Eestis tegutsenud endiste Vene valgekaartlaste organisatsioonide juhtidele ja liikmetele, kes arre- teeriti kõigepealt. Kindral Laidoner, viimane Eesti sõjavägede ülemjuhataja, küüditati 17. juulil 1940 koos abikaasaga Penzasse. President Päts küüditati koos poja, minia ja kahe pojapojaga 30. juulil 1940 Ufasse. 1941. aasta suvel pärast NSVLi ja Saksamaa vahelise sõja algust vangistati nad mõlemad. Kindral Laidoner suri Vladimiri vanglas 1953. aastal ja president Päts Kalinini oblasti erivaimuhaiglas 1956. aastal. Teadaolevalt arreteeriti 1940. aasta juunist augustini üle 300 inimese. Vangistatute kogu- arv on tõenäoliselt suurem, kuid uurijatel puuduvad kokkuvõtlikud andmed ja kõigi arretee-
annaabi.ee 
