Raske on mõista, kerge on hukka mõista Mõistmine ja hukkamõistmine on vastandlikud mõisted, milles domineerivam on sageli negatiivne neist - hukkamõistmine. On palju neid, kes teise teo esmalt hukka mõistavad, proovimatagi aru saada, miks ta seda tegi. Nii suhtuvad enamik lugejaid ka Eduard Vilde "Mäeküla piimamehes" Mari tegudesse. Romaani tegevustik toimub möödunud sajandi lõpus. Üheks peategelaseks on mõisnik Ulrich von Kremer. Ta on pärit perekonnast, kus auahnust ja ettevõtlikust napib ja pigem valitseb minnalaskmismeeleolu. Kremer on siiani poissmees, kuigi ta vanust arvestades peaks tal ammu kaasa majas olema. Niisamuti pole leidnud seda õiget tema vend ja kolm õde. Ühel päeval märkab Urlich oma jalutuskäiku tehes kaunist näitsiku kuuendikimees Prillupi hoovipeal pikutamas. Ta tundis hetkega, et midagi tema sees on teisiti, midagi sellist, mida ta pole varem kogenud. Ta ei tundnud...
võiks tähendada seda, et Nõukogude Liidu ajal põgenesid palju välismaale, et seal paremat elu elada. Kuid saades teada, et briljandid on juba leitud ning äragi kulutatud, muutub tema tervis nõrgemaks. Romaanis tähendab kahest peategelasest vabanemine seda, et neid ei olnud vaja uuel nõukogude ajal. Autorid ei ületanud õrna piiri, mis eristas sotsialismi kritiseerimist selle ülistamisest, seda tingis juba tsensuuriga arvestamine. Raamatu peategelasse Benderisse on ära peidetud Nõukogude Liidu riigipead, mis tähendab, et ka nemad otsustasid nõukogude inimeste eest. Teine peategelane Vorobjaninov kujutab aga nõukogude inimest, kes on allaandlik ning teeb, mida riigipead ütlevad. Romaani on väga kavalalt ära peidetud Nõukogude Liidu elu.
tema roll väga suur. Siiski suunab jutustaja lugeja hinnanguid tegelaste suhtes, näiteks iseloomustab vanatädi jutustusi ,,Aga vanatädi jutus oli midagi rusuvat". Lugeja arvabki, et vanatädi on negatiivne tegelane oma rõhuvate ja masendavate mälestustega. Võib öelda, et tegu on nn kõiketeadva jutustajaga, kellel on juurdepääs kõikidele sündmustele ja tegevuskohtadele, samuti on jutustaja usaldusväärne. Kõige paremini suhtub jutustaja peategelasse Jaani, kes kõikides olukordades käitub tasakaalukalt ning rahustab ka oma kaaslast Margitit. ,,,,Ära nüüd... Mis sa kogu aeg kaebled," lohutas Jaan". Jutustaja ise ei ole tegelane. Sündmused on Jaani vaatepunktist fokuseeritud, jutustaja annab edasi Jaani mõtteid, näiteks mõtiskleb noormees tolmurulli üle, mis oli külmkappi sattunud ja meenutab vanaonu juubelit. Jaani vaatepunktist kirjeldatakse teose tegelasi, näiteks vanatädi, kui Jaan teda tema kodus bareti ja mantliga näeb
Seda ei saavuta see, kes kirjutab moevoolus, kasumi pärast. Wilde'i sära allikas oli tema loomulik vaimuteravus. See põhines tema ea kohta tähelepanuväärselt targal eluvaatlusel, aga veel enamgi oskusel neid järeldusi paradokside, täpselt tabavate vastanduste kaudu väljendada. "Dorian Gray portree" tervikunagi on selline paradoks. Tammsaare oma saate-essees osutab Wilde'i võimele jagada oma teadvus romaani kolme peategelasse nii, et lugeja ei saa päris täpselt teada, kelle "taga" on Wilde ise. See ongi "moraaliülese" kunsti peamisi tingimusi mis endastmõista ei tähenda, et moraal kui kõlbelisus Wilde'is puuduks. Vastupidi, igaüks, kes "Dorian Gray" läbi loeb, saab aru, et teos on rajatud just võimsale moraalsele sümboolikale. Selle lõpplahendust ei loo muinaslooline,vaid maagilis-realistlik kujund. Kasutatud kirjandus: - Vikipeedia. Dorian Gray portree [WWW-materjal] http://et
Teksti ülejäänud tegelased on aga lamedad – nende roll on ilmuda peatükis paar korda ning aidata kaasa peategelase ning teose arengule. Seega nad on episoodilised tegelased ehk erinevad teoses põgusalt. Aga on üks erand, kelleks on Ylajali, kes võiks isegi teenida kõrvaltegelase nime antud teoses, sest erinevalt teistest kõrvaltegelastest ilmub ta rohkem kui ainult ühes peatükis ning peale selle on tal ka südameside peategelasega, mis jätab peategelasse suurema märgi kui teised tegelased. Teose peategelast iseloomustavad peamiselt suhted iseenda, teiste ning ümbritseva maailmaga. Suhted iseendaga on peategelasel head, kuna ta on väga enesekeskne, kuid liiga palju, sest tänu sellele muutub ta päris egoistlikuks. Ta usub, et tal on alati õigus ning teistel pole õigust vastupidist väida. Pealegi suudab ta hinnata end hästi ning analüüsidagi, kuid
saadetud võttevalmis, 10. stsenaariumi variant, tegin ettepaneku muuta ära ka filmi peategelase ja ta perekonnaliikmete nimed, katkestada igasugune seos filmi ja Anni- raamatute peategelaste vahel oli see ju nagunii muutunud peaaegu et olematuks. Asi on ju selles, et kino ja televisiooni teismelise jaoks kõige tugevamate meediavormide kaudu loodav Anni-kuvand võib oluliselt mõjutada Anni-raamatute vastuvõttu, nende lugemist, suhtumist peategelasse. Seda mõistagi mitte kohe, vaid paari aasta pärast, ja just nende noorte seas, kes esmalt näevad filmi ja seejärel võivad ette võtta ka Anni-raamatud. Kas nad võtavad filmi-Anni piisavalt omaks, on ta neile piisavalt lähedane ja sümpaatne, et tema nimel ka raamatulugemise vaeva hakata nägema, seda olukorras, kus tõrksus lugemise vastu on loomulik ja igapäevane asi? Kas mitte ei sure üks Eesti teismeliste viimase kümnendi armastatumaid raamatutegelasi koos selle filmiga? 11
See on raamat nii täiskasvanuile kui lastele. Ühelt poolt on see jutustus lapsest, kelle elu suure soojusega jälgitakse, teiselt poolt aga noorest mehest, kelles esimesed isatunded tekkimas. Intiimsus, nukrus, kohati traagika läbi kerge huumoriprisma on teose mõjuvuse aluseks. Analüüs: huvitav on võrrelda "Kevadet" ja "Inderlini". Neis mõlemais tuleb esile Lutsu lüürilisus ja hingestatud suhtumine oma peategelasse. Vahepeal kirjutatud näidendites, romaanis "Soo" ja "Suves" seda ei ilmne. Seitse aastat pärast "Kevadet" isaks saades saabus jälle kevade taas oli hing valla õrnadele tunnetele, hellusele. Abielu ja pojakese sünd olid kardinaalsed muutused võrreldes eelneva sõjateenistusega poissmehena. "Inderlini" kirjutamise muusaks oli seesama habras elu kirjaniku kätel, kes tekitas hirmusegust armastust ja vastutustunnet ning avas akna uude tundmatusse maailma
Tegelikult ei vali Rass seda seltskonda vaid ta on selle osa. Ta on kasvanud ja arenenud koos nende inimestega. Ta on osa subkultuurist ja toimib koos sellega. See ongi tema perekond. Kriminaalne maailm, kuhu ta iial sattuda ei tahtnud on hiilinud kõikjale ta ümber. Hierarhiad, rituaalid ja kirjutamata seadused on märkamatult saanud tema seadusteks. Ta elab maailmas kus paberlepingud ei maksa midagi. · Teiste suhtumine peategelasse Korralikud inimesed olid Rassist eemale hakanud hoiduma. Mõni kartis enda, teised jälle Rassi tuleviku pärast. Oma kamba tegelased suhtusid Rassi hästi, sest tegemist on siiski ühe rajooni inimestega. Neile meeldib Rassi üle nalju visata, kuid teavad, et Rassi peale võib kindel olla. · Peategelase mulje endast Rass üritab jätta endast karmi ja enesekindla poisi mulje, kes ainult valetab ja varastab
müstilised asjad. See ei tähenda, et ta tahaks öösel jalutada või sooritada kuritegusid. Radikaalsuses on teatav ettevaatlikus. "Mattias ja Kristiina" saab 74. aasta raamatu nimilooks. Edasi "vie regia" ja "must mootorrattur" need on üleminekuraamatud. Võavad perioodi kokku, aga samas sissejuhatus uude perioodi. Senine periood selles mõttes, et psühholoogiline lähenemine on tuntav, tüüpiline, aga mitte kõigis. Peategelane, mis on autori lähedane, või annab peategelasse muudmoodi sisse elada. Kutsub sisse elama. Hilisem Unt on midagi, mille puhul ei saa sisseelamist rõhutada. Mattias ja Kristiina ühtpidi Mattias võiks Unti meenutada. Raamatu jaoks tehti seeriafotosid, kus nad ise mängivad raamatu tegelasi. Väga filmilikult arenev lugu. Undi iroonilisus ka juba kohal. 70ndatel iroonia valitseb mängu. Üleminek tuleb lühiproosas. Lühem lühiproosa on kiirem tekkima ja seal muutused kiiremad tekkima. "Mustas mootorratturis" on lühiproosat
annaabi.ee 
