o 1766-1767 ilm Põltsamaal 41 numbrit nädalakirja ,,Lühhike öppetus" (tõlkija ja avaldaja August Wilhelm Hupel) § nõuanded nii inimeste kui loomade ravimiseks, tervishoiuks, ravimteede kasutamisest, hügieenist jne, § hulgaliselt rahvapärast sõnavara haiguste, taimenimede jne kohta (süggelissed, rouged, warsa kabjad, tomikas `toomingas`). 1780 (täiend trk 1818) ,,Eesti keele õpetus mõlema peamurde jaoks" (A. W. Hupel) nii põhja- (lähtub A. Thor Hellest ja Vestringist) kui lõunaeesti keele ( Otepää pastori J. Chr. Claire käsikirjalisest lõunaeesti keele grammatikast) grammatika § esmane murdejaotus, § eesti ja soome keele seose väljatoomine § 19. saj lõpuni suurim eesti keele sõnavara kogu. Ilukirjanduse algus o Jutukirjanikud (Friedrich Gustav Arvelius, Friedrich Wilhelm von Willmann, Otto
murdesõnade tundmisest Krosside suguvõssa kuuluva Aino Uripeaga (sünd. 25.06.1934). Halliste keelejooned Kuigi eelmistel sajanditel kuulus Halliste Pärnumaa alla, on Halliste siiski üks viiest kihelkonnast, kus räägitakse mulgi murret, veel kohtab seda Karksis, Tarvastus, Paistus ja Helmes. Mulgi murdel on omad eripärad, kuid kuna antud murret on läbi ajaloo räägitud Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti piiril, on selles esindatud nii Põhja- kui Lõuna-Eesti peamurde jooni. (Pajusalu, Hennoste, Niit jt 2009) Mulgi keel kuulub lõunaeesti keele hulka ning on Eesti põline piirkondlik keel. Murde arendamiseks on loodud Mulgi Kultuuri instituut ning Mulkide Selts. Viimane annab välja igal aastal „Mulkide Almanakki“, kord kuus on Vikerraadios eetris mulgikeelne saade. 2011. aastal läbiviidud rahvaloendusel märkis 9682 inimest end mulgi murde oskajaks. Arvatavasti on mulgi murre kujunenud Sakala hõimumurde baasil ning läbi aja teinud
Tavalisem on, et need on laiemalt lääne-eestilised jooned, millele läänemurdes võib liituda mõni omapärane nüanss. Lisaks on läänemurdes vähe kogu murdealale ühiseid erijooni, need on võrdlemisi kitsa levikuga ja suhteliselt hilised. Ka läänemurde piirid naabermurretega on väga hajuvad ja murdele on iseloomulik paljude siirdealade olemasolu. http://clients.andromedia.ee/eki/sut_install.exe Mulgi murre Halliste, Paistu, Karksi, Tarvastu, Helme. Mõlema peamurde jooned. Lõunaeesti murdepõhi. Häälduslikud erijooned · Vokaalide reduktsioon alates 3.silbist: a,ä>e, nt tullive '(nad) tulid', värbeldeme 'õmblema' · Trv, Pst järgsilpides e > a, nt obeza 'hobused' · Vokaalide kadu rõhututes silpides ja grammatilistes tunnustes, nt kammants 'kamandama', järvel 'järvel(e)', kaetam 'kaetame', tazun 'tasunud', samleg 'samblaga'
Tema töödes hakkavad ennekõike silma valgustusmeelsus ning küllaltki soosiv suhtumine talupoegadesse, eestlastesse ja lätlastesse. Siiski ei saa teda pidada estofiiliks, sest ta pidas senist valitsus- ja ühiskonnakorraldust igati sobivaks ning nõudis vaid majanduslikke ja talupoegade eluolu parandavaid muudatusi, mitte aga elukorralduse radikaalset muutmist. • 1780. a August Wilhelm Hupeli (eesti keeleõpetus mõlema peamurde tarvis). Hupeli käsiraamatus kajastuvad kokkuvõtvalt kogu senise eesti keele alase töö tulemused ja sel oli väga lai levik, 1818. a ilmus selle täiendatud trükk. Kui Tartu ülikooli juurde loodi 1803. a eesti keele lektori koht (esimene lektor oli Friedrich David Lenz), hakati sealgi eesti keelt õpetama Hupeli grammatika järgi. • XIX sajandi estofiilide tegevus. XIX saj algul jõudsid ka Eestisse valgustusideed, mille
arvestada, et hakati normima eesti kirjakeelt. Käsiraamat kirjeldas põhjaeesti kirjakeelt ning selle autoriks oli Kadrina pastor Heinrich Stahl. Kuigi eesti keele käsiraamatuid koostati nii sellel kui ka järgneval (XVIII) sajandil mitmeid, siis on oluline välja tuua August Wilhelm Hupeli käsiraamat „Ehstnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte, den revalschen und den dörptschen; nebst einem vollständingen Wörterbuch“ (eesti keeleõpetus mõlema peamurde tarvis), sest see võttis kokku kõik seniajani saavutatud eesti keele alase töö tulemused. (Erelt jt. 2007: 31) Järgmiseks oluliseks perioodiks võib lugeda Eesti keele valgustusideede jõudmist Eestisse XIX sajandi esimesel poolel. Sel ajal hakkas eesti keele ja kultuuri vastu suuremat huvi tundma eesti päritolu haritlaskond ning hakkas ilmuma esimene eesti 5 keele ja kultuuri rahvaajakiri
Anton Thor Helle ,,Kurzgefaszte Anweisung zur Ehstnischen Sprache" (,,Lühike eesti keele õpetus"): eesti keele käsiraamat, sisaldab lugemisharjutustena 525 vanasõna, 135 mõistatust ja 10 saksakeelse tõlkega varustatud dialoogi. Selles raamatus on esimene eesti keele oskussõnastik taimenimetused eesti, saksa ja ladina keeles, valik Põhja-Eesti kohanimesid jm. August Wilhem Hupel ,,Ehsnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte den revalischen und den dörptschen" (,,Eesti mõlema peamurde tallinna ja tartu keeleõpetus"; 1780): esindatud nii põhjaeesti kui lõunaeesti keele grammatika. Suure väärtusega sõnastikuosa ( u 17 000 sõna), mis sisaldab nii saksa-eesti kui ka eesti-saksa sõnaraamatu. Kogus materjali nii ise kui sai ka korrespondente. Eesti keel kui soome keele õde. Wastne Testament Forseliuse-Hornungi grammatikaga. 3. Eesti keele teadusliku uurimise algus 19. sajandil. Beiträge.
identsed, st sama päritoluga, tuleb näidata, et nende vahel valitsevad häälikuseaduslikud seosed. Häälikuloolise meetodi kasutamisel annavad väärtuslikku lisateavet murdeandmed. Keeleajalooliselt jaguneb eesti keel teineteisest häälikuliselt (ka grammatiliselt ja sõnavaraliselt) tugevasti erinevaks põhjaeesti ja lõunaeesti peamurdeks, mille taustaks on vanad läänemeresoome hõimumurded. Põhjaeesti peamurde raames eristatakse südaeesti ja kirderanniku murderühma; südaeesti murderühma kuuluvad saarte, lääne-, kesk- ja idamurre, kirderanniku murderühma rannamurre ja Alutaguse murre. Lõunaeesti peamurre jaguneb Mulgi, Tartu ja Võru murdeks. Tüvede päritolu väljaselgitamisel on suur väärtus igasugusel taustateabel. Kontaktid laenuandjakeelega on sageli seotud mingi kindla ajajärguga. Seega võib sõna vanus viidata päritolule
annaabi.ee 
