kogunemistel pidanud vajalikuks järjekindlalt uuendusmeelsete jõudude ühendamist Eesti reformikursi jätkamiseks, kiitis kongressil heaks liitumise Reformierakonna algatajatega. Kahe struktuuri juhtkonnad ühendati, erakonna esimeheks valiti Siim Kallas. Siseministeerium registreeris Eesti Reformierakonna 9. detsembril 1994. aastal. Uue erakonna üheks esimeseks tähtsamaks dokumendiks sai Siim Kallase koostatud Kodanike riigi manifest. 1995-1996 8. jaanuaril 1995 toimunud Reformierakonna peakoosolekul kinnitati erakonna uus programm "Eesti Kodu", põhikiri ning valimisnimekiri. 1995. a. parlamendivalimistel sai Reformierakond 87 531 häält ehk 16,19 %, mis andis 19 kohta Riigikogus. 14. oktoobril 1995 toimunud peakoosolekul uuendati erakonna põhikirja ja valiti vastavalt sellele ka uus juhatus. 1996-1997 Kohalikel valimistel 1996. a. oli Reformierakond silmapaistvalt edukas Tallinnas, Tartus, Kuressaares, Haapsalus, Paides, Jõgeval jm. Reformierakonna nimekirjas valiti üle Eesti
1285), Padise (1317) ja Tartu (mainitakse esmakordselt 1345). Eestimaa kristianiseerimisel erilist aktiivsust üles näidanud dominiiklased rajasid esmakordselt oma kloostri Tallinna Toompeale 1229. Selle vahepealse likvideerimise (1233) järel asutati klooster uuesti 1246. aastal. 1300. aastal rajati sarnane klooster Tartusse. Nimetatud mungaordu viimane klooster rajati Eestisse vahetult enne reformatsiooni, mil 1520. aasta 8. septembril toimunud ordu peakoosolekul kinnitati vast rajatud pühale annale pühendatud kloostri konvent Narvas. See jäi koos Karjalas paiknenud Viiburi kloostritega ka kaugeimaks katoliikluse eelpostiks idas. Mujal Baltimaadel küllaltki varakult ja usinasti tegutsenud frantsisklased jõudsid Eesti aladele alles 15. sajandi teisel poolel, mil ordu oli juba sisuliselt reformitud. Nende kloostrite rajamist Tartusse ja Viljandisse on seostatud eelkõige paavst Paulus II bullaga 1466, mis andis
ülesannetele. On teada, et Riigiraamatukogus keelati nõukogudevaenuliku kirjanduse laenutamine 1940. aasta kevadel. (samas hakkas raamatukogu juba 1939. aasta sügisest komplekteerima suurel hulgal nõukogude raamatut ja N.Liit pidas alates novembrist läbirääkimisi venekeelsete raadioülekannete suhtes, mida Eesti suutis tõrjuda nenede halva kvaliteedi ettekäändel.) Eesti Raamatukoguhoidjate C?hingu peakoosolekul 1940. aasta kevadel otsustati esitada märgukiri Haridusministeeriumile röövliromaanide ja kollase kirjanduse ilmumise pidurdamiseks. Enne Eesti okupeerimist keelati ja hävitati veel paar venekeelset pagulasväljaannet. II Eesti okupeerimise järel keelati esimese väljaandena 22. juuni Vesti Dnja. Sisekaite ülema otsusega.suleti seejärel 2- 3 kuuga 212 ajakirjandusväljaannet.29. juuliga dateeritud kollase kirjanduse nimekirjas oli 29 raamatut (A.Dumas Krahv Monte-Cristo etc)
edaspidi antavates seadustes maksma panna meie rahva heaolu järeltuleva soo tõulise väärtuse huvides." (Kirmus.ee - PM 04.05.1934) 1934 juuni seltsi 5. juuni nõupidamisel, kus oli peateemaks rahvusliku kasvatuse kongressi organiseerimine, leiti et kongressi päevakavas peaksid domineerima eesti rahva bioloogilis- sotsiaalse koostise ja olukorra küsimused. (Kirmus.ee - PM 07.06.1934) 1934 dets - seltsi peakoosolekul võeti vastu rahvusvahelise eugeenika organisatsioonide föderatsiooni ettepanek rahvusvahelise eugeenika konverentsi korraldamiseks tänavu Eestis. PM teatab, et see on rahvusvahelise eugeenika organisatsioonide föderatsiooni järjekordne konverents, milliseid peetakse iga 2 aasta järele ise riigis. Föderatsiooni juhatus asub Londonis. Föderatsioonis on esindatud peaaegu kõik Euroopa riigid, Põhja-Ameerika, Inglise dominioonid, Hiina, Jaapan j. t. oma eugeenika organisatsioonide kaudu
aastal Tallinnas esimest korda olukord, et samas paigas tegutseb kaks professionaalset teatritruppi saksa ja eesti. Konkurents ei kujunenud tingimata eestlaste kasuks: kardeti, et haritum eesti publik voolab Saksa Teatrisse ja seda eriti pärast uue maja valmimist, sest kui "teised hea sisseseade juures heas Saksa keeles neidsamu tükkisid ette kannavad, meil aga kehva sisseseade juures kehvas Eesti keeles, miks ei peaks sinna mindama", nagu nenditi Estonia seltsi peakoosolekul 1908. aasta maikuus (TMM f T 10, n 2, s 11, lk 60).2 Allikate nimestikus: TMM = Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum. F T10, n 2, s 11, lk 60. 1 Meenutan, et kuni 1949. aasta 9. märtsini oli Estonia mitmezanriline teater, kus esitati nii sõnalavastusi, oopereid kui ka ballette. 2 Seepärast rõhutati sageli, et eesti keele ja diktsiooni kursus peaks saama eesti näitlejatele kohustuslikuks (TMM f T 10, n 2, s 11, lk 17).
Lydia Koidula memoriaalmuuseum Pärnu Muuseumile(mille filiaal on Lydia Koidula memoriaalmuuseum) pani aluse 1896. aastal asutatud baltisakslastest ajaloohuviliste linnakodanike ühendus Pärnu Muinasuurimise Selts (Pernauer Alterthumforschende Gesellschaft).Seltsi eesmärgiks oli kohaliku ajaloo uurimine ja talletamine.Nii annetuste kui ostude teel kasvanud kollektsioon otsustati muinasuurimise seltsi I peakoosolekul, 3. novembril 1896, avada ka laiemale publikule. Lydia Koidula memoriaalmuuseum asub 19. sajandi keskpaigast pärinevas koolimajas Pärnu Ülejõel. Täpne aadress on Jannseni 37. Lydia Koidula muuseum avati 21. juulil 1945 kunagise Pärnu Ülejõe koolimajas. Juba 1924. aastal tähistas marmortahvel tekstiga: ,,Siin elan J. W. Jannsen aastatel 1850-1863 ja siis kasvas ka tema tütar Lydia. Kirjandusteadlase Karl Mihkla pool aastat pingsat
Lydia Koidula memoriaalmuuseum Pärnu Muuseumile(mille filiaal on Lydia Koidula memoriaalmuuseum) pani aluse 1896. aastal asutatud baltisakslastest ajaloohuviliste linnakodanike ühendus Pärnu Muinasuurimise Selts (Pernauer Alterthumforschende Gesellschaft).Seltsi eesmärgiks oli kohaliku ajaloo uurimine ja talletamine.Nii annetuste kui ostude teel kasvanud kollektsioon otsustati muinasuurimise seltsi I peakoosolekul, 3. novembril 1896, avada ka laiemale publikule. Lydia Koidula memoriaalmuuseum asub 19. sajandi keskpaigast pärinevas koolimajas Pärnu Ülejõel. Täpne aadress on Jannseni 37. Lydia Koidula muuseum avati 21. juulil 1945 kunagise Pärnu Ülejõe koolimajas. Juba 1924. aastal tähistas marmortahvel tekstiga: ,,Siin elan J. W. Jannsen aastatel 1850-1863 ja siis kasvas ka tema tütar Lydia. Kirjandusteadlase Karl Mihkla pool aastat pingsat
Tulemuseks oli J. Hurda autoriteedi kiire langus. 1881. aastal võeti Jakobsoni poolt üle Eesti Kirjameeste Selts. 15 Hurda pooldajad lahkusid seltsist. Esialgu jätkas sealt oma tegevust hoogsalt ja selle liikmete arv kasvas järsult. Siiski seisis ees pikk ja piinarikas kiratsemine kaugemas tulevikus. Äge kokkupõrge toimus ka Aleksandrikooli peakoosolekul Hurda-meelse Peakomitee õiguste piiramise küsimuses. C. R. Jakobson oli oma populaarsuse tipul. Nii oli võitlus käimas täiel rindel, kui 1882. aasta märtsis tabas Eestit vapustav sõnum: parimas meheeas Jakobsoni ootamatu surm. Pole liialdus väita, et selle mehe sarga ümber leinas kogu maa. Täpsemalt öeldes eestlased, sest baltisakslaste kergendustunne reetis, milliseks painajaks Jakobson neile tegelikult muutunud oli. J. Hurt saatis Peterburist
annaabi.ee 
