valkudeks (sisaldab kõiki asendamatuid aminohappeid inimorganismile vajalikus koguses ja omavahelises suhtes) ja väheväärtuslikeks valkudeks (asendamatutest aminohapetest on puudu 1 või mitu). Valkude struktuuritasemed osata selgitada. Primaarstruktuur - valgu ruumiline struktuur ehk konformatsioon. Valkude primaarstruktuur on molekulaaraluseks: a) valkude spetsiifilisusele/mitmekesisusele, b) kõrgete struktuuritasemete kujunemisele, c) molekulaarhaiguste patogeneesile. Sekundaarstruktuur - vesiniksidemete abil formeerunud ruumiline struktuur, jaotub -heeliks ja -struktuur. Tertsiaarstruktuur - kogu valgu kolmemõõtmeline struktuur, moodustunud sekundaarstruktuuridest, gloobulid (kerajad) ja fibrillid (kiudjad). Kvaternaarstruktuur - Subühikutest koosnev (SU). Subühikud omavad tertsiaarstruktuuri. Valkude denaturatsioon: kõrgemate struktuuritasemete lõhkumine madalamateks, seda põhjustab temperatuur, vibratsioon, ultraheli kiirgus.
Häid asju jagada teistega. Vana-Kreeka Täiusliku inimese valem täiuslik keha, vaim, hing (muusikaga tegelemine). Kolm koolkonda: Krotoni, Knidos, Kosi *Krooton: arvati, et organism koosneb vastanditest (kuiv-niiske, soe-külm, magus- mõru). Nelja elemendi tasakaalu teooria: vesi, tuli, õhk, maa. Ravi metoodika: vastandlikku raviti vastandlikuga. Alkmaion kõikide teadmiste algallikaks on aju ja aju mõjutab keha. Pani aluse sisehaiguste patogeneesile. *Knidos: humoraalõpetus e. Vedelikuniiskusmahl. Tervis sõltub mahladest: sapp, must sapp, veri, lümf. Eksisteeris kuni 19.sajandini. *Knosi: kõige tähtsam. Inimese organism tihedalt seotud loodusega. Töötlesid välja haiguse jälgimise metoodika ja voodi juures ravimise. Arstieetika. Veri sangviinik. Lümf flegmaatik. Must sapp melanhoolik. Sapp koleerik. Väljapaistev arst Hippokrates (460-370 ekr). Hoolitses arstiväärikuse eest.
- Toite- ja varuvalgud (piima kaseiin, ovoalbumiin) Valkude struktuuritasemed. Primaarstruktuur - mida näitab, milleks võimalik kasutada. - Näitab aminohapeti kindlat järjestust valgus ja on baasiks kõrgemate struktuuritasemete kujunemiseks. Primaarstruktuur on aluseks valkude mitmekesisusele; kõrgemate struktuuritasemete kujunemisele; molekulaarhaiguste patogeneesile. Sekundaarstruktuur - -heeliks ja -struktuur - kuidas moodustuvad (millised sidemed). - polüpeptiidahela kokkukeerdumisel spiraaliks. Stabiliseerivateks sidemeteks on molekulisisesed H-sidemed; - -struktuur esineb kahe variandina: o üks polüpeptiidahel voltub mitmekordselt üksteise kohal kokku. Stabiliseerivateks sidemeteks on
Need tekivad endoplasmaatilises retiikulumis, esinedes nii enamikes sekreteerivates ja membraansetes valkudes. Disulfiidsidemed luuakse kahest tsüsteiinjäägist - ahelasisesed (tugevdavad primaarstruktuuri) või ahelatevahelised (aitavad siduda polüpeptiidahelaid).Peptiidsidemed ja disulfiidsidemed on kovalentsed. Valkude primaarstruktuur on molekulaaraluseks: - valkude spetsiifilisusele/mitmekesisusele - kõrgemate struktuuritasemete kujunemisele - molekulaarhaiguste patogeneesile Spetsiifilisus on valkude olulisim tunnus. See on aluseks valkude põhifunktsioonidele (katalüütiline, regulatoorne). Nt. Valguline antikeha seostub spetsiifiliselt vastava antigeeniga. Valkude spetsiifilisuses eristatakse: · Liigispetsiifilisus liigile iseloomulike valkude spekter · Organismispetsiifilisus liigi erinevate organismide valkude spekter · Koespetsiifilisus erinevate kudede valgud erinevad immunoloogiliselt, st ühe koe valgud kutsuvad
vastuseks HIV suurele antigeenile – kiire T–rakkude lõplik diferentseerumine ja surm. HIVi tsütopatoloogilised toimed: mitteintegreeritud rõngasDNA akumuleerumine, suurenenud plasmamembraani permeaablus, süntsüütsiumide moodustumine, apoptoosi indutseerimine. HIVi suhteline võime rakku tappa korreleerub raku CD4 ekspressiooni rohkusega. Olulised on ka lisavalgud (nt nef). Immuunvastus piirab infektsiooni, kuid aitab patogeneesile kaasa. Gp120 vastased neutraliseerivad antikehad osalevad ADCCs, aga virion haaratakse antikeha–kaetult makrofaagidesse. CD8 suudavad aga otse rakke tappa, supresseerida viiruse replikatsiooni ning blokeerida koretseptoritega seostumise. Nad vajavad aga CD4 aktivatsiooni, nende arv väheneb koos CD4ga, nende vähenemine korreleerub arenemisega AIDSiks. Immuunsüsteemi eest põgeneb HIV: (1) mutatsioonid, antigeensuse muutmine, (2) terve immuunsüsteemi kompromiteerimine
Bakterid mõmm :) 05/06 Ehrlichia (ja Anaplasma) Väike intratsellulaarne bakter, värvub Grami järgi halvasti (Giemsa, Gimenez). Replitseerub infitseeritud raku fagosoomis. Virulentsus. Intratsellulaarne kasv takistab immuunsüsteemi tööd. Võimeline takistama granulotsüütides ja monotsüütides fagosoomi ja lüsosoomi ühinemist. Alatab põletikuvastuse, mis patogeneesile kaasa aitab. Epidemioloogia. Liigist sõltuvalt on reservuaarid hiired, koerlased, vöötoravad, uruhiired. Olulised vektorid on puugid. Kõrgeima riskiga on need, kes elavad puugiga samas kohas endeemilises piirkonnas. Sagedaseim aprillist oktoobrini. Haigused. • Inimene monotsüütne erlihhioos – 1…3 nädalat pärast puuki tuleb gripilaadne haigus palaviku, peavalu, lihasvaludega. GI sümptomid võivad ka tekkida (pooltel). Kolmandikul (eriti lastel) lööve
....48 9. Molekulaarsed meetodid mikroorganismide samastamiseks ja iseloomustamiseks.............63 10. Elektroforees. Viroloogiline diagnostika.................................................................................71 2 Mikrobioloogilise diagnostika põhiskeem 1 A. Uuritav materjal Materjali valik toimub vastavalt haiguse patogeneesile, s.o. haigustekitaja võimalikule lokalisatsioonile organismis. B. Mikrobioloogiline diagnoosimine 1. Algmaterjali mikroskoopiline uurimine. Eesmärk: mikroorganismi morfoloogia kindlaksmääramine ja organismipoolse põletikulise reaktsiooni olemasolu määramine. Klinitsistile antakse orienteeriv vastus. Algma- terjal kantakse esemeklaasile, fikseeritakse leegil või alkoholiga, värvitakse vastavalt otsitavatele mikroorgani-
allotüübid ja madal CR1 tase. SEL-I haigetel esineb sagedamini kui populatsioonis antigeenne HLA-A1, B8, DR2, DR3, DQ1 ja DQ2. 51. Autoantikehade testide kliiniline tähendus diagnostikas, haiguse prognoosis, ravi hindamisel jm. Tähtsamad kliinilises praksises kasutatavad autoantikehade grupid. Autoantikehad (AAK) võivad põhjustada haigust, aga ka kaasa aidata selle patogeneesile. AAK-d on pigem haiguse kui selle põhjuse tulemus. Mõnikord leitakse neid ka haiguse puudumisel (eriti vanematel inimestel). Testides kasutatakse immuunfluorestsentsi, hinnatakse kvantitatiivselt immuunkomplekside moodustumise tagajärjel tekkivat helendust või positiivset-negatiivset hindamist. Testidel on subjektiivne tõlgendus, seetõttu peab omama kogemusi ja oskusi nende läbiviimiseks. Kui
annaabi.ee 
