pärisorjadena, veel vähem neid osta, müüa või pantida. Mõisnik võis talupoegadelt nõuda ainult neid kohustusi, mida nägid ette riigi seadused või talupoegadega sõlmitud lepingud. Mõisnikud ei tohtinud neilt tasuta töötamist nõudma, kuid võid maa kasutamise eest küsida ükskõik millist renti. 1849-1856 oli lubatud talupoegadel raharent ja talude päriseks ostmine 1860. aastal liikusmisvabadus: lõplikult keelati talupoegadelt teoorjuse nõudmine talurendina. Passiseadusega anti talurahvale täielik liikumisvabadus Balti kubermangude piires. 1866. aastal: vallaelanikelt kogutud maksuraha eest peeti ülal kooli, vallavalitsust ja vaestemaja, hooldati teid ja sildu ning korraldati kõiki kohaliku elu küsimusi. Kuidas muutus talupoegade õiguslik seisund 19. sajandil? Sajandi alguses ei olnud talupoegadel vabadust. Nad tegid mõisnikele tööd et nende maa eest renti tasuda. Sajandi lõpu poole hakkas talupoegade seisund muutuma paremaks. Neil oli
taastati kõikjal. Põhjasõja järel Venemaa keisririigiga liidetud Eesti alal jätkus 18. sajandil pärisorjuse tugevnemine ja seda toetas 1739. aastal välja antud Roseni deklaratsioon. Pärisorjus kaotati 1816. aastal Eestimaal ja 1819. aastal Liivimaa talurahvaseadusega, kuid kehtima jäid paljud pärisorjusega kaasnevad igandid, näiteks teoorjus. Liikumiskitsendused (likvideeriti alles 1863. aasta passiseadusega), piiratud kodukariõigus (muudeti ära aastal 1865) ja raudvara. 1868. aastal keelustati teoorjus. Venemaal olid pärisorjuse alged olemas juba Kiievi-Vene riigi ajal, kui talupoegi sunnismaisteks muudeti. Üldine talupoegade pärisorjastamine algas Venemaal 15. sajandil. 1497. aastast tohtisid talupojad ühe mõisniku juurest teise juurde minna ainult nädal enne ja pärast sügisest jüripäeva sudebniku loal, makstes endisele mõisnikule lahkumisandamit
Kehtestati talude pärandatav kasutamisõigus, mis tähendas, et kui talupoeg oli oma koormised mõisnikule täitnud, ei tohtinud teda isatalust välja tõsta ning pärast peremehe surma jäi talu tema poegadele. Piirati ka koormisi. 1816. aastal loobusid aadlikud õigustest talupoja isiku üle, see tähendab, et pärisorjus kaotati. Kehtima aga jäid paljud pärisorjusega kaasnevad igandid nagu teoorjus (mis keelustati 1868. aastal), liikumiskitsendused (mis likvideeriti alles 1863. aastal passiseadusega), piiratud kodukariõigus (mis muudeti ära aastal 1865) ja raudvara. Maad tuli mõisniku käest rentida. Normeeritud koormised asendati rendilepingutega, mis andis mõisnikule võimaluse dikteerida omi nõudmisi. Talupojal tuli see leping vastu võtta juhul, kui ta soovis oma tallu edasi jääda, teisel juhul võis mõisnik lepingu sõlmida mõne teise talupojaga. Kuigi talupoeg oli nimeliselt vaba, piirati tema liikumisvabadust pikka aega, näiteks ei tohtinud ta omavoliliselt linna kolida.
harimatust ning tulevikuväljavaadeteta maarahvast sotsiaalselt kihistunud rahvusesse. Uute ideede ja inimsuhete sissetung, talude päriseksostmine, kaubalis-rahaliste suhete areng, tehaste ning elanikkonna kasv, raudteede vahendusel järjest laienenud sidemed maailmaga- kõik see kujundas Eesti umber peaaegu ühe inimpõlve jooksul. Pikkamisi kasvas maarahva mõju kohalike asjade otsustamisel. Vallakohtud õpetasid neid pabereid vormistama ja asju ajama. 1863. Aastaga laiendati uue passiseadusega talupoegade iikumisvabadust, seejärel kaotati mõisnike kodukariõigus. Eriti suure tähtsusega oli eestlastele aga 1866. A. vallaseadus, mis kohalike vallavalitsuste õigusi määratlevalt suurendas. Selline asjaajamise üleminek eestlaste kätte nõudis haridustaseme kasvu ning tõi kaasa koolide võru märgatava tihenemise. Just koolmeistritest ja vallasekretäridest kujunes välja rahvuslikku liikumist algatanud jõud.
sotsiaalselt kihistunud, oma haritlaskond kultuuri ja organisatsioone omavasse rahvusesse. uute ideede-suhtumiste ja inimsuhete sissetung, talude päriseksostmine, kaubalis-rahaliste suhete areng, tehased ning laienenud sidemed maailmaga kõik see kujundas Eesti ümber peaaegu ühe inimpõlve jooksul. Pikkamisi kasvas maarahva mõju kohalike asjade otsustamisel. Vallakohtud õpetasid neid pabereid vormistama ja asju ajama. 1863. aastal laiendati uue passiseadusega talupoegade liikumisvabadus, seejärel kaotati mõisnike kodukariõigus. Eriti suure tähtsusega oli eestlastele aga 1866. aasta vallaseadus, mis kohalike vallavalitsuste õigusi märgatavalt suurendas. Selline asjaajamise üleminek eestlaste kätte nõudis haridustaseme kasvu ning tõi kaasa koolise võrgu mrgatava tihenemise. Just koolmeistritest ja vallasekretäridest kujunes välja rahvusliku liikumist algatanud jõud.
tagas piirkonna kiirema arengu. 15. Põllumajandus pärast Põhjasõda. Mõisa põldudel hakati uuesti kasvatama vilja (rukist, otra, kaera) aitas taastada mõisate majanduslikku olukorda. Viina põletamise ja Venemaale müümisega saadi veelgi suuremat kasumit. 16. Pärisorjuse kaotamine 23. mai 1816 a. Aleksander I kinnitatud talurahvaseaduse läbi. 17. Talurahva üleminemine raharendile. 1868 a. 18. Väljarändamine seoses 1863 a. kehtestatud uue passiseadusega. 19. Eesti esimene üldlaulupidu 18-20 juuni 1869 a. Tartus 20. Jakobsoni osa rahvuslikul liikumisel. 1868 ja 1870 a. pidas Jakobson ,,Vanemuise seltsis" kolm isamaa kõnet, mis ilmusid 1870 a. raamatuna. 1878 a. asutas ajalehe ,,Sakala" (selles astus ta vastu mõisnike ja kirikuõpetajate vastu ja nõudis eestlastelt oma õiguste eest võitlemist. 21. Õigeusukirik venestusvahendina. Eestlaste meelsust üritati muuta õigeusu levitamise teel. Kõikjale ehitati vene usu kirikuid. 22
tulevikuväljavaadeteta maarahvast sotsiaalselt kihistunud, oma haritlaskonda, kultuuri ja organisatsioone omavasse rahvusse ¤ aastaid 1860-1870 nimetatakse eestlaste rahvusliku ärkamise ajaks ¤ just neil aastail toimus rida sündmusi, mis kõik aitasid kaasa masside ärkamisele rahvuslikuks eneseteostuseks ¤ just koolmeistritest ja vallasekretäridest kujunes välja rahvuslikku liikumist algatanud jõud ¤ 1863. a. laiendati uue passiseadusega talupoegade liikumisvabadust ¤ kaotati mõisnike kodukariõigus ¤ 1866. a. vallaseadus suurendas märgatavalt kohalike vallavalitsuste õigusi ¤ selline asjaajamise üleminek eestlaste kätte nõudis haridustaseme kasvu ning tõi kaasa koolide võrgu märgatava tihenemise RAHVUSLIK ÄRKAMINE ¤ 1864. a. – mõisnikevastane palvekirjade aktsioon (J. Köleri algatusel) oli esimene üldrahvalik ettevõtmine. Kus taotleti 1) maa- ja rendihindade kehtestamist
annaabi.ee 
