on teatud algaine. Elea koolkond ehk eleaadid on vanakreeka filosoofiline koolkond, mis tekkis 5.sajand eKr Elea linnas Lõuna-Itaalias. Elea koolkond vastandab püsivat ja muutlikku, postuleerides igavesti püsivat ning muutumatut printsiipi (olemine) maailma muutlikusest ja mitmekesisusest. Sellega panid nad aluse filosoofilisele olemisõpetusele ehk ontoloogiale. Selle koolkonna esindajad olid Parmenides, Melissos ja Zenon Eleast. Tuntum neist oli Parmenides. Parmenidest peetakse teoreetilise filosoofia (loogika- ja matemaatikafilosoofia, keelefilosoofia, epistemoloogia, vaimufilosoofia ja metafüüsika) rajajaks. Ta oli esimene, kes tegeles olemise probleemiga. Ta on autoriks keerulisele metafüüsilisele luulele, mis kirjeldas teda kui varajast Kreeka filosoofi ning kõige sügavamat mõtlejat. Tema arvates oli kõik olev alati olemas olnud. See mõte oli kreeklaste seas laialt levinud. Nad pidasid
Mitteolevat pole võimalik mõelda. Arvamus, et on olemas liikumine, eeldab kujutlust mitteolevast, sest kui mingi keha saab liikuda mingisse paika, peab seal olema tühi ruum aga kuna seda pole olemas, järelikult pole liikumist olemas. Ainult muutumatu liikumatu olemine. MÕTLEMINE JA OLEMINE ON IDENTED. Kõige kõrgem reaalsus on mõtlemine. Parmenides võtab kasutusele SUBSTANTSI mõiste. Olemise blokk on tema jaoks kuuli kujuline. Kera on täiusliku olemise sümbol. Parmenidest nimetagake vahel ka loogika isaks. Parmenidesel kohtame esimest korda OLEMISE mõistet, mis omandab lääne filosoofia ajaloos keskse koha. Olemine on. Mitteolemine ei ole. Zenon Eleast Parmenidese õpilasena püüab ta õpetaja vaateid kaitsta arendades välja teravmeelseid mõttekäike, APOORIAID. APOORIA(kr.k. - mitte tee, väljapääsmatus). Apooria sisaldab alati kaks teineteisega vastuolus olevat lauset. Esimene konstanteerib meeleliselt haaratavat vaieldamatut fakti.
Parmenides võtab kasutusele SUBSTANTSI mõiste . neis väljapääsu. · Olemise blokk on tema jaoks kuuli kujuline. · Lõpuks leidis oma tee "muutumata makedoonlaste · Kera on täiusliku olemise sümbol. tallalakkujaks või hulkuvaks peniks" (küünikuks). · Parmenidest nimetatakse vahel ka "loogika isaks". · Ta lahkub Ateenast, et teenida leiba õpetajana. Õpetajaid · Parmenidesel kohtame esimest korda OLEMISE hüüti tollajal käsitöölisteks. Nad olid nagu skulptorid, mõistet, mis omandab lääne filosoofia ajaloos keskse näiteljad ja kirjanikud. koha. · Ta rändas linnast linna 18 aastat. Kogu selle aja jooksul
vaid korraga ja tervikuna. Ja niisugune vahetu märkamisena on mõtlemine Parmenidese käsitluse kohaselt mitte-ekslik – see kas märkab või ei märka, st. on paistest pimestatud. Kuid kui märgatakse – siis tõeselt, varjamatult, nii nagu oleva endaga on. Märgata saab aga vaid seda, mis on. Igasugune tõene arutlus peab lähtuma tõeselt märgatust. Antud eelduses ilmneb oluline erinevus, mis eristab Parmenidest Joonia mõtlejatest. Nemad mõtisklesid mitmekesiselt olevate – ta onta – ja nende terviku ühtsuse üle, Parmenides seab küsimuse oleva enda kohta. Mitmekesiselt olev on kõik see, mis meie meelelisele tajule avaneb, “olev ise” on “märgatav” vaid noein`ile. Olev ise on selline, et ta tõe tee leidnud noein`ile avaneb. Seejuures on olev ise meeltega tajutavast maailmast erinev olemisvaldkond. Samas tundub Parmenides aga ka seisukohal olnud olevat, et olevasse endasse on kätketud
Kuna liikuvus eeldab kujutlust mitteolevast, ei saa seda olla (kehal peaks olema tühi ruum, kuhu minna, ent tühja ruumi mitteolemise tõttu pole). Sama kehtib ka näiteks kasvamise puhul. Meie meeled petavad meid, sest nad annavad maailmapildi liikuvusest ja kujunemisest. Ainus tõde seisneb kadumatus ja muutumatus olemises. Mõtlemine on inimese kõige kõrgem reaalsus. Substantsi käsitleb kui puhast olemist. Kuigi enamjaolt peetakse loogika isaks Aristotelest, on selleks nimetatud ka Parmenidest. Zenoni õpetus seisneb apooriates. Apooria sisaldab kahte vastuolus lauset, millest esimene nendib fakti ning teine lükkab selle ümber. Näiteks võidujooks Achilleuse ja kilpkonna vahel. Achilleus kui esmapilgul kiirem olend ei jõua mitte kunagi kilpkonnast mööda, kuna vahe on lõpmatu arv ja lõpmatust ei saa läbida. Tekib paradoks praktilise mõistusega. Ta on Parmenidesest mõjutatud, tema õpilane, sarnased ideed
"Olemine ja mõtlemine on identsed." 6 meelt annavad maailmapidi liikuvusest ja kujunemisest - meeled petavad. Ainus tõde seisneb kadumatus ja muutumatus olemises. Kõrgeim reaalsus inimeses - mõtlemine. Mingit sorti Ida mõju (mis puudutab neid maailmu ja sünde jne.). Substants - puhas olemine. Selle mõiste toob Parmenides sisse. Mingi algolemine, alge, olemus, millegi all. Tavaliselt peetakse Arostotelest loogika isaks, aga mõnikord peetakse Parmenidest ka. ZENON EELEAST (u.490-430): Parmenidese õpilane. Püüab õpetust seletada läbi oma apooriate. Apooria sisaldab kahte vastuolus lauset, milledest esimene konstateerib fakti ning teine ütleb, et fakt ei ole mõeldav. Zenonile omistatakse 45 apooriat, neist 9 on kasutusel. N : võidujooks Achilleuse ja kilpkonna vahel. Achilleus ei jõua kunagi kilpkonnast mööda. Vahe on lõpmatu arv ja lõpmatust ei saa läbida. Siin tekib 1 paradoks praktilise mõistusega.
sellest tulenevalt hävimatu, igavene ja liikumatu, kuna selleks, et muutumine oleks võimalik, peaks olema ka midagi muud peale oleva (muutumine eeldab algseisundi saamist mitte olevaks ja uue seisundi ehk vast mitte olnu saamist olevaks), mis on aga võimatu, kuna kõik, mis pole olev, on mitte-olev, mitte-eksisteeriv. Tegemist on äärmusliku "loogilise" väitega, mis lähtub vasturääkivuse välistatusest kui ühest loogika põhilisest printsiibist, mille esmasõnastajaks võib Parmenidest teatud mõttes pidada, kuigi loogika kui valdkond tekkis märksa hiljem. Parmenidese loogikat pole ka sisu poolest õige pidada väga sarnaseks abstraktse või formaalse loogikaga, tegemist on pigem iselaadse "füüsilise loogikaga". Muutumatust olevast tekib muutumate näivus. Empedokles- Empedoklese õpetuse järgi koosneb kogu olev neljast juurest (hilisemas terminoloogias elemendist): vesi, maa,õhk ja tuli, mis ei teki ega kao, on igavesed, muutumatud ja võivad
annaabi.ee 
