Foorumteater- brasiillase Augusto Boali loodud teatripraktika Dramaatika- vanakreeka keeles drama ehk tegevus, tegu Mimesis ehk jäljendus. Kunst on jäljendamine e mimesis. Sarnasus jäljendusobjektiga. Dramatiseering- eepilise teose (romaani, jutustuse, novelli) töötlus draamavormi, näidendiks. Võib hõlmata mitut alusteksti. Dialoog- tegelaskõne, lisanduvad paralingvistilised märgid Remarktekst- dialoogis verbaliseerimata elemendid Paratekst- žanrimääratus ja kohamäärused Sekundaartekst- kõik, mis ei ole dialoog Süžee- sündmused tekstis esitatud järjekorras Lavalisus- õhtu täitmine vastavalt sotsiaalsele sündmusele Faabula- sündmused ajalis-põhjuslikes järjekorras Lugu- sündmused, mida selles fiktsionaalses maailmas jutustatakse Analüütiline drama- sündmused on toimunud enne näidendi tegevuse algust, drama tegevuse moodustab minevikusündmuste järk-järguline avamine (“Oidipus” on
Dramaturgiline tekst – mistahes tekst, mida kasutatakse lavastuse alusmaterjalina Dramatiseering – eepilise teose töötlus draamavormi, näidendiks Draamateksti põhitunnused: 1.Dialoogilisus – teksti põhiosa moodustab tegelaskõne 2. Tegevuslikkus – sisemine struktuur on keskendatud tegevuse ümber 3. Olevikulisus – sündmused leiavad aset siin ja praegu Draamateksti osad: •Dialoog – tegelaskõne • Remarktekst – dialoogis verbaliseerimata elemendid, lavajuhised; • Paratekst – žanrimääratlus, aja- ja kohamääratlused. • Sekundaartekst – kõik, mis ei ole dialoog Proloog – sissejuhatav lugu; epiloog – järellugu • Süžee – sündmused tekstis esitatud järjekorras • Faabula – sündmused ajalis-põhjuslikus järjekorras • Lugu – sündmused, mida selles fiktsionaalses maailmas jutustatakse. Analüütiline draama – sündmused on toimunud enne näidendi tegevuse algust, tegevuse moodustab mineviku-sündmuste järk-järguline avamine
kopeerimisele, iseloomulik on sarnasus jäljendusobjektile, üldise avamine üksikuks Dramaatika – kõige laiem tähendus, näitekirjandus, 1 kirjanduse kolmest põhiliigist lüürika ja eepika kõrval, autori kohalolu enamasti varjatud, tegelased pöörduvad otse lugeja/vaataja poole, suunatud teatrile Draamatekst – omased dialoogilisus, tegevuslikkus, olevikulisus. dialoog – tegelaskõne ja paralingvistilised märgid; remarktekst – dialoogis verbaliseerimata elemendid; paratekst – žanrimääratlus, aja- ja kohamääratlus Draama – näitekirjanduse tähenduses, peamiselt on 1 põhiline dramaatika žanr tragöödia ja komöödia kõrval, tähendus kujunes 18.saj keskel, draamateater on sõnateatri tähenduses Dramaturgia – teatud perioodi kirjandusprotsess, tekstide kogu, nt kõik Shakespeare tekstid on tema dramaturgia Dramaturgiline tekst – mistahes tekst, mida kasutatakse lavastuse
näidendis nõuab aja ja ruumi muutmine selget markeerimist · Draamateoses on inimese siseelu kujutamine keerulisem; kuna puudub jutustaja, siis ei saa seda alati otsesõnaliselt või üksikasjalikult kirjeldada. 11. Mis on draamateksti osad? · remarktekst dialoogis verbaliseerimata elemendid · dialoog tegelaskõne, lisanduvad paralingvistilised märgid · paratekst zanrimääratlus, aja- ja kohamääratlused 12. Mis on dramatiseering? Eepilise teose (romaani, jutustuse, novelli jne) töötlus draamavormi, näidendiks. Võib hõlmata mitut alusteksti või kasutada ainult osa tekstist. 13. Mis on libreto, mis on stsenaarium? Libreto muusikalise lavateose (ooper, operett, muusikal) tekst või tantsulavastuse (nt balleti) lühike sisukirjeldus stsenaarium filmi või saate kirjanduslik alustekst, mis võib olla originaallooming
Lõpplahendus ("lahtisõlmimine") Lõpposa, epiloog tegelasest jutustam pärast sündmusi Intertekstuaalsus M. Bahtin: "dialoogi" ehk "heteroglossia" mõiste J. Kristeva (Uuringud semanalüüsist, 1969): pheno-texte, geno-texte; intertekstuaalsus M. Riffaterre ("Luulesemiootika", 1978): "hüpogrammi" mõiste G. Genette: intertektsuaalsuse liigid Intertekst- tsitaadid, võõra teksit jäljed,vihje võõrale tekstile-allusioon Paratekst-põhiteksti ümbritsev abitekst, epigraafid(illustratsioonid) (annutatsioon(lühikokkuvõtte) Metatekst-kriitilised,kommenteerivad artiklid, silub ilukirjanduslikule tekst teed Arhitekst-teksti tüübi v zanri määratlus,laulud Hüpertekst- olemasolu sõltub originaaltekstist- paroodia, pastiöhe?-teiste tekstide katkenditest koostatud tekst Genette'i hüpertekstid Transformeerivad: mänguline (paroodia), satiiriline (travestia), tõsine (transpositsioon)
Ei pea olema valmiskujul näidend. Dramaturgiline tekst võib olla ka varem fikseeritud, kuid tihti sünnib proovide käigus. Näide: Merle Karusoo "Küpsuskirjand 2005" koosnes riigieksamite kirjanditest, mille põhjal koostati proovide käigus lavastuse dramaturgiline tekst, mida näitlejad laval rääkisid. Draamateksti osad: 1) remarktekst dialoogis verbaliseerimata elemendid 2) dialoog tegelaskõne, lisanduvad paralingvistilised märgid 3) paratekst zanrimääratlus, aja- ja kohamääratlused 12. Mis on dramatiseering? Dramatiseering on eepilise teose (romaani, jutustuse, novelli jne) töötlus draamavormi, näidendiks. Võib hõlmata mitut alusteksti või kasutada ainult osa tekstist. 13. Mis on libreto, mis on stsenaarium? 14. Nimetage zanrimääratluse funktsioone. 15. Millised on dramaatika põhizanrid? Dramaatika põhizanrid on tragöödia, komöödia ja draama. Dramaatika klassikalised ehk Vana-
saj: peab selgitama lavategevust, juhul kui pole lavasüsteemi. Remarktekst tekkis, kui näidendeid hakati trükkima ja need jõudsid lugejani. Kui autor on lavastaja, siis remarke ei lisata (nt Shakespeare). Remargid viivad kujutluspildi romaanitekstile lähemale: muudavad tegevustiku tihedaks, kirjeldavad tundeid. Remargid on süvafilosoofilised, st teatrikonventsioonidele lisaks on ka filosoofiline taust näidendit ei saa üksnes tegevuse kaudu tõlgendada. Paratekst zanri-, aja- ja kohamääratlused, kestus. Sekundaartekst kõik, mis pole dialoog. Draamateksti väline liigendus ehk tektoonika: · Vaatus klassikaliselt oli 35, nüüd 12. Jaotus sõltub kultuurist. Lääne teatris on alates 1h jagu kontsentreeritud näidendid kuni 4 vaatuse ehk 8h jagu näidendit. Lühinäidend tavaliselt 1 vaatus. · Pilt, stseen · Etteaste · Proloog eessõna. Epiloog järelsõna. Intermeedium
traditsioonile, mis valitses 1920-50.aa koolkondades (sh strukturalismile). Nende huviobjektiks oli omaette tekst, mida uuriti suletud, autonoomse objektina, võtmata vaatluse alla konteksti, milles tegelikult kõik tekstid asuvad. Samas rõhutati, et intertekstuaalsuse mõiste on hajuv. Intertekstuaalsuse praktilise aspektiga tegeles peamiselt G. Genette. Palimpsestes. Teoses on välja toodud 5 intertekstuaalsuse liiki: 1) intertekst, nt allusioon kui viide võõrale tekstile ja tsitaat; 2) paratekst: põhiteksti ümbritsev abitekst, epigraaf, pealkirja alapealkiri, ees- ja järelsõna, illustratsioonid; 3)metateksti kriitilis-kommenteeriv tekst ehk kirjeldav-analüütiline tekst; ilukirjandust saatev saatetekst; 4) arhitekst: teksti zanri või tüübi määratlus, roosiromaan, jumalik komöödia; võib sisaldada autori või lugeja hinnangut; 5) hüpertekst: teise järgu tekstid. Tekst, mille olemasolu sõltub täielikult teisest tekstist, nt paroodia, pastiss.
annaabi.ee 
