imetlust. Pärast isa pankrotti hakkab Karin oma positsiooni kaotama ja see ajab ta paanikasse. Selleks, et võimalikult seda säilitada, leiab ta, et peab tingimata pääsema Köögertalide juurde peole (kuigi keegi teda kutsuda ei kavatse). Nii müüb naine end maha advokaat härra seelikukütt Paralepale, tuues teistele vabanduseks äriasjad, rahaasjad jne. Vahepeal kuuleb Indrek kadestava vaese kolleegi käest sellest kuidas terve linn teab tema naise suudlemisest Paralepaga taksos. Rääkija saab vastu lõugu, Indrek pinnu südamesse. Sest kuigi Karin on veidi süüdi Indreku mandumises (revolutsionäärist saab rikas täissöönud koolipapa, osa klassist kelle vastu ise kunagi võitles, kes ei tee rasket tööd ja sööb siis kui teised on näljas jne... ja tunneb end kõige selle keskel kurvalt kasutuna) ja teeb ta elust põrgu tülide ja ähvarduste ja muu taolisega, armastab mees teda sellest hoolimata
lausus Kalvi lause, et küll on kahju nendest meestest, kes ei tea kus nende naised käivad. Kuid Indrek tegi nagu poleks sellest aru saanud. Isegi Indreku ämm ei teadnud enam midagi öelda, kuna tal oli piiritus leitud ja karistuse mõistmine ees. Mitu päeva ajas Kalvi oma juttu ühe teema ümber. Kalvit ajas pidevalt segadusse see , et Kalvi poolt tõsised ütlused naiste ja perekonna kohta Indrek tegi naljaks, kuni ühel päeval Kalvi ütles, et Karinit nähti advokaat Paralepaga suudlemas, mis peale Indrek virutas Kalvile mööda nägu. Kuid sellest ehmatusid mõlemad ja Kalvi hakkas lepitust otsima. Indrek taipas millist rahulolu sellest Kalvi sai, sest tal oli naine haigevoodis ja mis võiks paremini toimida selle peale kui teise inimese õnnetus. Indrek ja Kalvi leppisid kohapeal ära ja Indrek mõtels sellele kõigele kodutee peal järgi. Indrekut valdas vastik tundmus nagu oleks ta tabanud oma naise abielu rikkumiselt. XV
nende elustiilid erinesid täielikult. Mees oli töökas ning hoidis seltskonnast ning pidudest heameelega eemale, siis naine vastukaaluks nautis meeletult tähelepanu ning seltskonda, ta pidas tähtsaks mainet ning ilu, seetõttu soovis ta ka alati pidudel osaleda. Kari ütles enda kohta: ,,Aga sa ju tead, kuidas ma hirmsasti armastan, et mind pisinatukenegi imetletaks, nagu sina seda tegid alguses.". Neiu jumaldas tähelepanu ja seetõttu hakkas ta suhtlema Paralepaga, kes teda imetles ja komplimente pildus. Just nimelt tänu sellele hakkasid Karin ja Indrek teineteisest kaugenema, kumbki ei soovinud enam oma tunnetest rääkida. Indrek üritas Kariniga rahulikult ja kannatlikult rääkida, kuid just see rahu mehe juures muutis naise veel raevukamaks. Ka tuntud luuletajanna Lydia Koidula suhe Eduard Michelsoniga leidis kurva lõpu. Nende suhet mõjutas kõvasti naise vähkihaigestumine ning lapse surm.
Karin räägib lõpuks Indrekule kõik ausalt ära, mida mees tegelikult ei soovi. Edasi üritab Karin oma enesehinnangut tõsta proua Köögertali lemmikmuusiku Röneega, peenutseva lauljaga. Tegelikult ei huvita naist see poisike, ta tahab lihtsalt Köögertalile ülevalt alla vaadata. Poisike aga armub Karinisse tõsiselt. Köögertali juubelil, kus kõik on juba parajalt purjus, läheb Paralepp Röneele kallale ja teenib sellega naise silmis plusspunkte. Kaklus lõpeb Paralepaga haiglas ja rahuloleva Röneega. Vahepeal küsib endine koolivend Melesk Indrekult ulualust ja vana tutvuse poolest ei ütle Indrek ära ja paigutab ta naise teadmata pööningule. Mõni aeg hiljem tuleb Melesk Indrekule vastu ja nad jäävad rääkima. Melesk räägib imelikke jutte surmast ja sellest, kuidas oleks kõige parem surra (kas enda, sõbra või vaenlase käe läbi). Sõbrad ei jõua oma juttu veel lõpetadagi, kui ilmub politsei ning Meleski sealsamas maha laseb
Paralepp- Karini armuke, advokaat Köögertalid- pankrotistunud perekond, olid siiski heal järjel Rönee- noormees, muusik, Karini armuke Kitty Itam- paksude säärtega Karini sõbranna Melesk- põranda-alune revolutsionär, Indreku vana koolivend, suri teoses Meeli, pr Horst- Karini kohvikusõbrannad Ida- Karini nõuandja TEGEVUS: Esimese EV aegu linnas (pärast Vabadussõda). Vesiroos pankrotistub ning Karin peab oma majale obligatsioone tegema. Ta saab tuttavaks Paralepaga ning tunneb, et see mees teda armastab. Paralepp aga petab Karinit ning naine saab sellest lõpuks aru. Ta tunnistab oma mehele kõik üles ning abielupaar lubab üksteisele enam mitte valetada, aga Indrekul tekivad siiski Karini ees saladusi (vt edasi- Meleski lugu). Karini saadud õnn ja rahulolu mehega kestab ainult mõne nädala, tal tekib ,,saladusehullustus"- ta tahab teada palju teiste inimeste saladusi (Tiina, Indrek jne). Indreku koolivenna Meleski tapab aga vahepeal politsei
Indrekule kõik ausalt ära, mida viimane tegelikult ei taha. Järgmiseks enesehinnangutõstjaks valib Karin Köögertali naise (peenutseva, kunstivõhikust kunstitoetaja) lemmikpoisi, laulja Rönee, kelle tegelik nimi on hoopis Rein. Tegelikult ei huvita teda see kogenematu poisike, talle on lihtsalt vaja köögertalimutile veidi ülalt alla vaadata. Köögertali läheb Paralepp Röneele kallale ja teenib sellega Karini silmis hunniku plusspunkte (romantiline, ah?) asi lõpeb Paralepaga haiglas ja Röneega, kes rahul oma üleolekuga. Indrek teab küll, et naine teda jälle petab Karinil tekkinud on mingi haiglane aususe nõue... Tsitaadid: Ja uskuge või ärge uskuge, aga mul pole tõepoolest midagi selle vastu, kui üks või teine neist sureks, ainuke asi, miks ma sruma põlgan, see on uued kulud. Sest naist või last viisakalt matta on palju raskem kui viisakalt toita. Surnud on nõudlikumad kui elavad. (lk. 143)
Pärast isa pankrotti hakkab Karin oma positsiooni kaotama ja see ajab ta paanikasse. Selleks, et võimalikult seda säilitada, leiab ta, et peab tingimata pääsema Köögertalide juurde peole (kuigi keegi teda kutsuda ei kavatse). Nii müüb naine end maha advokaat härra seelikukütt Paralepale, tuues teistele vabanduseks äriasjad, rahaasjad jne. Vahepeal kuuleb Indrek kadestava vaese kolleegi käest sellest kuidas terve linn teab tema naise suudlemisest Paralepaga taksos. Rääkija saab vastu lõugu, Indrek pinnu südamesse. Sest kuigi Karin on veidi süüdi Indreku mandumises (revolutsionäärist saab täissöönud koolipapa, osa klassist, kelle vastu ise kunagi võitles, kes ei tee rasket tööd ja sööb siis kui teised on näljas jne... ja tunneb end kõige selle keskel kurvalt kasutuna) ja kuigi naine teeb ta elust põrgu tülide ja ähvarduste ja muu taolisega, armastab mees teda sellest hoolimata
Pärast isa pankrotti hakkab Karin oma positsiooni kaotama ja see ajab ta paanikasse. Selleks, et võimalikult seda säilitada, leiab ta, et peab tingimata pääsema Köögertalide juurde peole (kuigi keegi teda kutsuda ei kavatse). Nii müüb naine end maha advokaat härra seelikukütt Paralepale, tuues teistele vabanduseks äriasjad, rahaasjad jne. Vahepeal kuuleb Indrek kadestava vaese kolleegi käest sellest kuidas terve linn teab tema naise suudlemisest Paralepaga taksos. Rääkija saab vastu lõugu, Indrek pinnu südamesse. Sest kuigi Karin on veidi süüdi Indreku mandumises (revolutsionäärist saab täissöönud koolipapa, osa klassist, kelle vastu ise kunagi võitles, kes ei tee rasket tööd ja sööb siis kui teised on näljas jne... ja tunneb end kõige selle keskel kurvalt kasutuna) ja kuigi naine teeb ta elust põrgu tülide ja ähvarduste ja muu taolisega, armastab mees teda sellest hoolimata
männimetsad, millest linlaste armsaimaks jalutuskohaks kujunes Eeslaheni ulatuv Paralepa puhas mets ja rannik. Veelgi kaugemale rändajad jõudsid Ungru pargini ja Pullapää rannani. Just need Paralepa ja Pullapää olid ka Cyrillus Kreegi sagedaste jalutuskäikude sihtpunktid. Eriti oluline, otse pühapaik olnud tema jaoks Paralepa mets. ,,Paralepa on minu tempel," kinnitanud ta oma lähedastele mitmel korral. Muinasjutulise ja salapärase Paralepaga seostas Kreeki ka Mart Saar, kes kolleegi 40. sünnipäeva puhul kirjutas Muusikalehes: ,,Cyrillus Kreek helide nõid, kes viskab joonistusi hämaras Paralepa metsas merekaldal vaikuse ja muinasjuttudega ümbritsetud viirastuste keskel".Ent Kreegi suhe loodusega polnud hoopiski ainult müstiline ja ebaratsionaalselt aistinguline. Ta oli õppinud tundma ja eristama sadu taimi lilli, puid ja põõsaid ning jälgis aastaid nende kasvamise ja elu rütmi. 1920. ja 1930
annaabi.ee 
