esindanud vaimulikud tundsid huvi rahvale hariduse andmise vastu ja püüdsid edendada ka kirikulaulu. 1730. aastail jõudis Eesti- ja Liivimaale pietismi äärmuslik vorm hernhuutlus ehk vennastekogudus, kelle tegevus mängis muusikaelus suurt rolli. Vennastekoguduse palvemajades lauldi palju. Hernhuutlaste laul oli luterliku koraaliga võrreldes palju elavam ja liikuvam, rahvalikku laadi, samas väga tundeline ja kohati härdameelne. Palvetundides laulsid vaheldumisi mehed, naised ja lapsed, sageli improviseeriti meloodiale teist häält juurde. 18. sajandi lõpuks jõuti siit mitmehäälse koorilaulu harrastamiseni ning hakati kasutama ka saatepille: kannelt, flööti, klarnetit ja viiulit. Samas suutis vennastekogudus panna eestlasi nende vanu kombeid, laule ja tantse hülgama. Rahvalaulude laulmist peeti halvaks, sest nende "häbiväärsete" laulude laulmine polevat piiblisõnaga kooskõlas.
2 Vennastekoguduse palvemajades lauldi palju. Hernhuutlaste laul oli luterliku koraaliga võrreldes palju elavam ja liikuvam, rahvalikku laadi, samas väga tundeline ja kohati härdameelne. Mitmehäälse koorilaulu arengut hoogustavaks asjaoluks oli 1637. a. ilmunud Stahli lauluraamatu II osa ilmumine, millel oli juures ka väike noodilisa. 1685. a. ilmus Adrian Virginiuselt "Tarto-Ma Kele Lauluraamat" samuti noodilisaga lõpus. Palvetundides laulsid vaheldumisi mehed, naised ja lapsed, sageli improviseeriti meloodiale teist häält juurde. 18. sajandi lõpuks jõuti siit mitmehäälse koorilaulu harrastamiseni ning hakati kasutama ka saatepille: kannelt, flööti, klarnetit ja viiulit. Esimene teade neljahäälsest kooris laulmisest eestlaste hulgas pärineb 1818. a Kanepi kihelkonnakoolist. Baltisaksa lauluseltsid (Liedertafel'id) olid väga populaarsed ja aktiivsed. Üks esimesi saksa lauluseltse Eestis oli 1849
20 Villem Reiman. Eesti ajalugu. Tartu 2014, 122. 21 Voldemar Ilja. Vennastekoguduse (herrnhutluse) ajalugu Eestimaal. Helsinki 1995, 41. 22 P. Neustupny, Hernhuutliku vennastekoguduse, 2. baseeruvat seisuste võrdsustamist oli vennastekogudustes kultiveeritud juba alates Zinzendorfi aegadest.23 Tänu eelpool mainitule õnnestus hernhuutlastel kirik ja jumalasõna rahvale lähemale tuua, kui muidu oli keeruline talupoegi jumalateenistustele meelitada, siis hernhuutlaste jutlustel ja palvetundides olid väga populaarsed ja rahvas osales neis meelsasti. Näiteks Saaremaal kujunesid Upa Jürgeni, tema naise Triinu ning kohaliku Tuulesalu Krõõda jutlused nii populaarseks, et polnud enam ruumi, kuhu kõik huvilised mahuksid ja seetõttu olid nad sunnitud kogunemisi pidama küla karjamaal. Hernhuutlased suutsid siinsesse rahvasse süstida ka kristlikku vagadust, mis väljendus näiteks selles, et kõrtsid olid tühjaks jäänud, pulmad ja
tegevust ka takistada. Vene riigivõim keelas vennastekoguduse ajutiselt juba 1743. aastal, salaja kestis see aga edukalt edasi ning mängis kuni umbes 1850. aastani siinses rahvahariduses, rahvakeelses kirjanduses ja muusikaelus suurt rolli. Vennastekoguduse palvemajades lauldi palju. Hernhuutlaste laul oli luterlikukoraaliga võrreldes palju elavam ja liikuvam, rahvalikku laadi, samas väga tundeline ja kohati härdameelne. Palvetundides laulsid vaheldumisi mehed, naised ja lapsed, sageli improviseeriti meloodiale teist häält juurde. 18. sajandi lõpuks jõuti siit mitmehäälse koorilaulu harrastamiseni ning hakati kasutama ka saatepille: kannelt, flööti, klarnetit ja viiulit. Samas suutis vennastekogudus panna eestlasi nende vanu kombeid, laule ja tantse hülgama. Rahvalaulude laulmist peeti halvaks, sest nende "häbiväärsete" laulude laulmine polevat piiblisõnaga kooskõlas. Muusika linnades ja mõisates 18
ka takistada. Vene riigivõim keelas vennastekoguduse ajutiselt juba 1743. aastal, salaja kestis see aga edukalt edasi ning mängis kuni umbes 1850. aastani siinses rahvahariduses, rahvakeelses kirjanduses ja muusikaelus suurt rolli. [4] 3 Vennastekoguduse palvemajades lauldi palju. Hernhuutlaste laul oli luterliku koraaliga võrreldes palju elavam ja liikuvam, rahvalikku laadi, samas väga tundeline ja kohati härdameelne. Palvetundides laulsid vaheldumisi mehed, naised ja lapsed, sageli improviseeriti meloodiale teist häält juurde. 18. sajandi lõpuks jõuti siit mitmehäälse koorilaulu harrastamiseni ning hakati kasutama ka saatepille: kannelt, flööti, klarnetit ja viiulit.Samas suutis vennastekogudus panna eestlasi nende vanu kombeid, laule ja tantse hülgama. Rahvalaulude laulmist peeti halvaks, sest nende "häbiväärsete" laulude laulmine polevat piiblisõnaga kooskõlas. [4]
ning rohkem inimesed. Tõsisem murrang rahvausundis toimub 1720.-1730. aastatel, kui Eestisse jõuavad vennaste koguduse liikumise käimalükkajad. Mentaliteedis muutub midagi väga tõsiselt, toimub sisuline-usuline ärkamine ristiusule väga paljudes kihelkondades. Vanad katoliku kombed jäävad minevikku ning rahvas hakkab omal algatusel koos käima ja palvetunde pidama. Nad käivad ka kirikud ning kuuluvad kiriku kogukonda, kuid kirik ei anna neile seda, mida nad saavad enda palvetundides, kus nad ise arutavad pühakirja, loevad seda ette jne. On mõjuvam, kui kohalike pastorite vigases eesti keeles loetud tekstid ning manitsused. Eesti jaguneb geograafilises mõttes kaheks: meresidusad alad ja mittemeresidusad alad. Samas saab Eestis jagada kaheks ka keelevahe põhjal. Kihelkond on madalaim tasand, mille kaudu on kogutud allikmaterjali. Kihelkond kui identiteedikeskus. Kihelkonnakeskus kui tõmbekeskus. Kihelkond on ala, mille inimesed
diakoonia tähtsusele. Pietismi loojaks peetakse Philipp Spenerit, kelle teos Pia Desideria on üks pietismi alustekste. Seal on esitatud pietismi alusprintsiibid. Raamatu esimeses kahes osas kritiseeris Spener katoliku kirikut, kuid ütleb, et lootus pole veel kadunud, kui jälgitakse programmi, mille ta esitab raamatu kolmandas osas. Ta esitab kuus punkti, kuidas kristlased võivad juba siinpoolses elus parema eluni jõuda: 1) Terve Piibli lugemine ja selle üle arutlemine palvetundides; 2) Üldise preesterluse tegelikustamine ehk kõik võivad lugeda pühakirja ja preestriks olla; 3) Kristlik usk puudutab eelkõige praktikat ja vähem teooriat; 4) Konfessionaalseid tülisid tuleb piirata; 5) Vähem õpitud teadmisi ja rohkem elatud usku ülikoolides õpetatav teoloogia peab olema praktilise suunitlusega; 6) Jutlused peavad propageerima usku ja selle viljasid, aga mitte preestri õpetatust ja edevust. Teine pietismi silmapaistev esindaja on August
annaabi.ee 
