Dillner (1785-1852) varem tuntud monohordi ja hummel `i baasil ühekeelse poogenpilli, mille keele all oli sõrmlaud ja nootide tähtmärgid. Pillil oli tagurpidi keeratud molli kuju. Psalmodikoniks ristitud pill levis tänu aktiivsele propakandale kiiresti ja omandas vaimuliku instrumendi maine. Rootsis oli see eriti populaarne 1840. - 1860. aastail, levides sel ajal ka luterlikesse naabermaadesse. Kuna pilli oli lihtne valmistada levis see kiirest talurahva seas ja teda kasutati koduste palvetundide ajal laulu saateks. Samuti kasutasid seda vaesed kogudused ja koolid, kes kallimat instrumenti osta ei jõudnud. Pilli kasutati vaimuliku laulu õpetamiseks ja saateks ja seepärast nimetati teda ka tihti laulupill või laulukannel. Hiiu-kannel Vanuselt järgmine keelpill on Eestis hiiu kannel. See jõudis Eesti aladele arvatavasti 13.-14. sajandil rootslaste vahendusel. Sellel ajal asusid Lääne-Eestisse ja saartele elama rootslased
Pill on kandilise kujuga, ülemises otsas on nelinurkne raam, kuhu kinnituvad kolm kuni neli keelt ja mängitakse teda poognaga. Pilli mänguasend on risti põlvedel või põlvede vahel. Sarnast pilli mängitakse ka Soomes, seal kannab ta nime jouhikko. Väga laialt levinud ja oma primitiivsuse pärast tihti väga vanaks pilliks peetav moll ehk moldpill on tegelikult üsna noor pill. Pilli oli lihtne valmistada, seetõttu levis see kiirest talurahva seas ja teda kasutati koduste palvetundide ajal laulu saateks. Samuti kasutasid seda vaesed kogudused ja koolid, kes kallimat instrumenti osta ei jõudnud. Pilli kasutati vaimuliku laulu õpetamiseks ja saateks ja seepärast nimetati teda ka tihti laulupill või laulukannel. Eesti tuntuimad kandletegijad on U. Toomendi, J.Hivask ja V.Maala. 5 Torupill Erinevaid torupilli liike on enam kui tosina jagu. Kõigil neil on erinev ehitus, heli ja ajalugu
Luba antigi. Ehitustöödeks paluti mõisnikelt ja taluperemeestelt annetusi. Annetusi tuli rohkesti. Nurgakivi pandi 1847. a maikuus. Selle õnnistas Karl Schubbe. Ehitustöid juhatas Kärstna mölder Andres Ilisson. Sügiseks valminud palvemaja õnnistas sisse Karl Schubbe koos vennastekoguduse hoolekandja Kesleriga 3. (uue kalendri järgi 15.) novembril 1847. 1918. a tungisid enamlased Helme- Tõrva maile ja keelasid palvetundide pidamise. Keelust üleastujaid ähvardati sõjakohtuga. Sõda oli muidugi tuline ja täis ärevust. Palvemaja sai kannatada. Enamlaste väljatõrjumisel võidi aga tegevust jätkata. Koosolekud toimusid, aga samal ajal remonditi ka palvemaja. 12. augustil 1928 toimus uuendatud palvemaja õnnistamine, mille viis läbi Helme luterliku koguduse pastor Johannes Uustal. Laulsid Hummuli-Soe palvemaja laulukoor ja Helme laulukoor ning Tallinna Salemi seltsi mängukoor. Kohale tuli vendi pealinnast
Kuigi torupillide päritolu ei ole päris kindel on päritolupiirkonnaks peetud Iraani ja Indiat. Eestisse jõudis torupill 15.16. sajandi paiku. Moldpill Moldpill on vibupoognaga mängitav moldja kõlakasti ning pügalalise sõrmlauaga pill. Väga laialt levinud ja oma primitiivsuse pärast tihti väga vanaks pilliks peetav moll- ehk moldpill on tegelikult üsna noor pill. Kuna pilli oli lihtne valmistada levis see kiirest talurahva seas ja teda kasutati koduste palvetundide ajal laulu saateks. Samuti kasutasid seda vaesed kogudused ja koolid, kes kallimat instrumenti osta ei jõudnud. Pilli kasutati vaimuliku laulu õpetamiseks ja saateks ja seepärast nimetati teda ka tihti laulupill või laulukannel. Hiiu-kannel Talharpa ehk hiiurootsi kannel ehk hiiu kannel ehk rootsikannel ehk vibukannel on poogenkeelpill, millel on sõrmlaua asemel auk. Talharpa põhiline konstruktsiooniline erijoon on võtmeauk. 5
ühekeelse poogenpilli, mille keele all oli sõrmlaud ja nootide tähtmärgid. Pillil oli tagurpidi keeratud molli kuju. Psalmodikoniks ristitud pill levis tänu aktiivsele propagandale kiiresti ja omandas vaimuliku instrumendi maine. Rootsis oli see eriti populaarne 1840. - 1860. aastail, levides sel ajal ka luterlikesse naabermaadesse. Kuna pilli oli lihtne valmistada levis see kiirest talurahva seas ja teda kasutati koduste palvetundide ajal laulu saateks. Samuti kasutasid seda vaesed kogudused ja koolid, kes kallimat instrumenti osta ei jõudnud. Pilli kasutati vaimuliku laulu õpetamiseks ja saateks ja seepärast nimetati teda ka tihti laulupill või laulukannel. LÕÕTSPILLID Eestisse jõudsid lõõtsad meremeeste ja kaupmeeste vahendusel üsna kiiresti. Esimesed pillid olid ühe-, hilisemad kaherealised. Üsna varsti asusid kohalikud pillimeistrid lõõtspille valmistama. Kõige kuulsam kohalik meister oli Võrumaa mees
Seminari lõpetas ta 1886. aastal. Oli kaks aastat õpetajaks Suigu algkoolis ja tuli siis kooliõpetajaks oma kodukohta. Ka M. Oviir töötas koolipõllul pikka aega. Oli Nurtus õpetajaks 1925. aastani, seega 37 aastat. Siin ka ta oma koolitöö lõpetas ja läks pensionile. Kui eelmiste õpetajate lähemaks iseloomustamiseks pole rahva hulgas mälestusi säilinud, peale P. Kamariku, keda mäletatakse, kui üht tõsist koolipapat, kes peale kooli ja palvetundide muuga ei tegelenud, siis muutus Nurtu elu peale M. Oviiri tulekut väga palju. Kuna Kuuda seminari õpilastelt nõuti head lauluoskust, milliseid eeldusi prooviti juba õpilaste seminari minekul, anti seminaris selle aja kohta ka laulu ja muusika õpetamiseks vajalikud teadmised. Emadepäevast osavõtjad 1936. a Nurtu koolis Peale koolitööd hakkas M. Oviir otsemaid organiseerima kohalike noorte isetegevust. Juba kahe aasta pärast alustas tegevust Nurtu meeskoor. 1890. aastal alustas
Riigi poolt oli õpilastele värske leib. Seminaris kasutas Forselius uusi õppemeetodeid.Oma nelja tegevusaasta jooksul sai seal õpetust umbes 160 eesti poissi, kellest sirgus umbes 50 köstrit ja koolmeistrit, kes omakorda edendasid eesti rahvaharidust. Kuni Forseliuseni õpetati lugemist kirikuraamatuist. Senine eestikeelne kirjasõna täitis kiriku tarbekirjanduse ülesandeid. "Kodu- ja kirikuraamatut" kasutasid köstrid, mõisa- ja perevanemad ettelugemiseks ning koduste palvetundide sisustamiseks. Kuid nimetatud jm. Kirikuraamatud ei vastanud kooliõpetuse eesmärkidele keeleliselt, metoodiliselt ega trükitehniliselt. Forseliuse pakutud uus õppeviis eeldas, et igal õppijal oleks oma isiklik ja kõigil ühesugune õpperaamat. Noor Forselius alustas kõigepealt aabitsa kirjutamisest, sest sellest sõltus lugemaõpetamise edukus. Aabitsast kui kõige arvukamast ja odavamast rahvaraamatust olenes ka parandatud kirjaviisi laiem levik ja võidulepääs
oma majapidamisse investeerida, selle asemel, et juua. Õpetuse osas midagi erilist ei olnud. Ametlikust luteri kirikust lahku ei lööda. Valitsevast õpetusest midagi erinevat väga polnud. Vennastekogud kutsuvad üles isiklikule vagadusele, ärkamisele, seotusele kiriku ja õpetusega. 19. sajandi II veerand on vennastekogude elu äärmiselt intensiivne, eriti laupäeviti ja pühapäeviti. Kogu aeg on ka peale palvetundide ja mitmesuguseid teisi ettevõtmisi. Vennastekogude liikumise juurde kuulub ka muusika, laul, pillimäng. 1869. aastal, kui toimus esimene laulupidu, olid paljudes kohtades instrumendid ja kollektiivid olemas. Kogud tegutsesid 20. sajandi alguseni. Võimud mingil momendil hakkasid liikumist takistama, päris ärakeelamist ei tule, vaid peale tulevad uued arusaamad ja see vähendab ühte aktiivset tegevussuunda. On hakatud silma heitma ka vene õigeusule
annaabi.ee 
