hakati esitama kontsertmuusikana. Nii tekkisid esimesed mitmeosalised muusikateosed - missad, reekviemid ja passioonid. Ilmusid ka esimesed ooperid ning balletid. Esimene ooper, "Daphne", mis etendus Firenzes 1598. a. pole säilinud. Esimene säilinud ooper on mõni aasta hiljem loodud "Eurydike". Esimeste ooperite loomisel olid eeskujuks Vana-Kreeka tragöödiad. Renessansiajastu tuntuimateks heliloojateks peetakse Orlando di Lassot, Pierluigi da Palestrinat ja Claudio Monteverdit. Olulised olid ka madalmaade koolkonda kuulunud Guillaume Dufay, Johannes Ockeghem ja Josquin Desprez ning veneetsia koolkonna esindajad Adrian Willaert ning Andrea ja Giovanni Gabrieli. Renessanssi ajastu muusikakeskuseks sai Itaalias, Veneetsias Püha Markuse kirik. Selles kirikus oli 2 suurt orelit, koor ja orkester. Pidulikel jumalateenistustel kõlas nii vokaal- kui instrumentaalmuusika.
Giovanni Pierluigi da Palestrina (~1525-1594) Tema stiil kujunes juba ta elu ajal klassikaliseks, hiljem sai sellest puhta polüfoonia akadeemiline eeskuju. Kõrgemates muusikakooolides kirjutatakse siiani kompositsiooniharjutusi tema stiili eeskujul. Palestrina muusika on väga selgekõlalise kolmkõla- harmooniaga, rahulik, äärmiselt tasakaalustatud (võrreldakse Rafaeli maalidega), mõjub kaasajas väga konservatiivsena. Palestrinat tuntakse eelkõige tema missade põhjal. Peaaegu kogu Palestrina muusika on vaimulik- säilinud 104 missat, üle 400 moteti. K: Palestrina Paavst Marcelluse missa - vähese tekstiga (K: Kyrie) osad polüfoonilised, püüdleb täiusliku kooskõla poole. Rohke tekstiga osad on akordilised (K: Gloria), et tekst jääks arusaadavaks. See on just see, mida nõuti kirikus ning taolise käsitlusega päästis Palestrina mitmehäälse muusika kirikust väljaviskamisest.
hakati esitama kontsertmuusikana. Nii sündisid esimesed mitmeosalised muusikateosed missad, reekviemid ja passioonid. Ilmusid ka esimesed ooperid ning balletid. Esimene ooper, "Daphne", mis etendus Firenzes 1598. a. pole säilinud. Esimene säilinud ooper on mõni aasta hiljem loodud "Eurydike". Esimeste ooperite loomisel olid eeskujuks Vana-Kreeka tragöödiad. Renessansiajastu tuntuimateks heliloojateks peetakse Orlando di Lassot, Pierluigi da Palestrinat ja Claudio Monteverdit. Olulised olid ka franko-flaami koolkonda kuulunud Guillaume Dufay, Johannes Ockeghem ja Josquin Desprez, franko-flaami ja Burgundia koolkonda kuulunud Gilles Binchois ning Venezia koolkonna esindajad Adrian Willaert ning Andrea ja Giovanni Gabrieli. Renessansiajastu muusikakeskuseks sai Püha Markuse kirik Venezias. Selles kirikus oli 2 suurt orelit, koor ja orkester. Pidulikel jumalateenistustel kõlas nii vokaal- kui ka
esitama kontsertmuusikana. Nii tekkisid esimesed mitmeosalised muusikateosed - missad, reekviemid ja passioonid. Ilmusid ka esimesed ooperid ning balletid. Esimene ooper, "Daphne", mis etendus Firenzes 1598. a. pole säilinud. Renessanssooperit tuntakse peamiselt mõni aasta hiljem loodud ooperi "Eurydike" kaudu. Esimeste ooperite loomisel olid eeskujuks Vana-Kreeka tragöödiad. Renessansiajastu tuntuimateks heliloojateks peetakse Orlando di Lassot ja Pierluigi da Palestrinat aga olulised on ka madalmaade koolkonda kuulunud Guillaume Dufay, Johannes Ockeghem ja Josquin Desprez ning veneetsia koolkonna esindajad Adrian Willaert, Claudio Monteverdi ning Andrea ja Giovanni Gabrieli.
Vaatamata katsetele protestantidega leppida, jäi peale reformatsioonivastane suund. Trento kirikukogu algatas kirikus reforme, mis pidid tervendama kirikut ja tugevdama Rooma positisoone. Oluliselt muudeti liturgiat ning ettekirjutusi tehti ka kirikumuusikale: nõuti gregooriuse laulu lihtsustamist ja selle tähtsuse taastamist liturgias, samuti teksti selget mõistettavust. Kirikukogu pidas sobivaks ja eeskujulikuks heliloojaks Giovanni Pierluigi da Palestrinat (u 1525- 1594), kes oli kahtlemata üks oma sajandi väljapaistvamaid muusikuid ning kelle kuulsus järgnevate sajanditega aina kasvas. Palestrina stiil kujunes heliloomingu akadeemiliseks eeskujuks juba tema eluajal, seda on jäljendanud mitme sajandi kirikumuusikud ja kõrgemates muusikakoolides kirjutatakse tänaseni tehnikaharjutusi tema eeskujul. Palestrina muusikat iseloomustab kõigi vahendite äärmine
1580 suri Palestrina abikaasa ja helilooja valmistus kiiresti vastu võtma vaimuliku pühisust, mile puudumine oli tema karjääri takistanud, kuid kaheksa kuu pärast toimus uus laulatus Rooma suurettevõtja rikka lesega, kes tõmbas Palestrina tema elu lõpul hoopis äriafääridesse. Peaaegu kogu Palestrina looming on vaimulik, kuigi ta ise elu lõpul ,,häbenes ja kurvastas", et ta on loonud muusikat ka armastusluulele (umbes 100 ilmalikus laadis konservatiivset madrigali). Palestrinat tuntakse eelkõige ta missatsüklite põhjal, mis enamasti on paroodiamissad. Neid on säilinud 104, ligi pooled neist avaldati trükis juba tema elu ajalnja suur hulk ilmusid varsti pärast tema surma. Motette on vähemalt 400, lisaks hulk hümne, 50 vaimulikku madrigali ja teisi kiriklikke teoseid. 17. Veneetsia koolkond Püha Markuse kirik > mitmekooritehnika Peale Roomas tegutsenud meistrite, oli ka Veneetsias oma koolkond, mille vaimu väljendab uhke Püha Markuse kirik
hakati esitama kontsertmuusikana. Nii tekkisid esimesed mitmeosalised muusikateosed - missad, reekviemid ja passioonid. Ilmusid ka esimesed ooperid ning balletid. Esimene ooper, "Daphne", mis etendus Firenzes 1598. a. pole säilinud. Esimene säilinud ooper on mõni aasta hiljem loodud "Eurydike". Esimeste ooperite loomisel olid eeskujuks Vana-Kreeka tragöödiad. Renessansiajastu tuntuimateks heliloojateks peetakse Orlando di Lassot, Pierluigi da Palestrinat ja Claudio Monteverdit. Olulised olid ka madalmaade koolkonda kuulunud Guillaume Dufay, Johannes Ockeghem ja Josquin Desprez ning veneetsia koolkonna esindajad Adrian Willaert ning Andrea ja Giovanni Gabrieli. ROMANTISM (18. saj. lõpp-19. saj. Algus) · Hüüdlause: mõistus võib petta, kuid tunded ei peta · Romantismis arendati muusikalised väljendusvahendid täiuslikkuseni (eriti ooperis).
protestantlikku kirikumuusikat. Palestrina-renessanss. See oli nii mõjukas, et sellest tuleks pikemalt rääkida. Palestrina muusika sai 19. sajandi kirikumuusika eeskujuks sest siin leiti ,,õilsat lihtsust". Tollal oldi veendunud, et Palestrina-aegne muusikapraktika (s.t 16. sajand) oli puhtalt vokaalne (tegelikult ainult paavsti kapellis Vatikanis), ja see lisas väärikust, samuti tehti vanast noodipildist ekslikult järeldus, et Palestrinat tuleb laulda üliaeglaselt, vältused on ülipikad. (Taustaks ka veel see, et Itaalias ilmus põhjalik Palestrina biograafia ja hakati välja andma ta teoseid.) Heidelbergis Saksamaal oli suur Palestrina-entusiast prof. Thibaut, jurist ja muusikaharrastaja, kes korraldas oma kodus muusikaõhtuid, kus lauldi täis hardust Palestrinat, selles seltskonnas oli ka noor Robert Schumann enne Leipzigisse suundumist. Niisiis, 19
jäljendanud mitme sajandi kirikumuusikud ja kõrgemates muusikakoolides kirjutatakse tänaseni tehnikaharjutusi tema eeskujul. Tema nimi (ladinapäraselt Prenestino), mille all ta kõigis allikais esineb, on laentatud ta sünnilinnalt Rooma külje all. Tema kujunemine heliloojaks ja karjäär oli seotud üksnes Roomaga. Peaaegu kogu Palestrina looming on vaimulik, kuigi elu lõpul ,,häbenes ja kurvastas", et on loonud muusikat ka armastuseluulele (umbes sadakond ilmalikus laadis madrigali). Palestrinat tuntakse siiski eelkõige ta missatsüklite põhjal: neid on säilinud 104, ligi pooled neist avaldati trükis juba tema elu ajal ja suur hulk ilmus varsti pärast ta surma. Motette on vähemalt 400, lisaks hulk hümne, 35 Magnificat'i ja teisi kiriklikke teoseid. Ta on loonud ka u 100 ilmalikku ja 50 vaimulikku madrigali. Tema missadest on kuulsaim paavst Marcellus II-le pühendatud Missa Papae Marcelli, mis olevat Trento kirikukogus heaks kiidetud. Teose pühendus
annaabi.ee 
