Voorte suund ühtib mandrijää liikumise suunaga. Voori katavad kruusadest-liivadest moreenikiht. Esinevad kuusikud ja kuuse-segametsad. Järvesid esineb palju (Saadjärv, Kaiavere, Raigastvere, Elistvere). Orupaigastikud (Võrumaa, Põlvamaa, Elva, Emajõe ümbrus) on järsuveerulised nõguvormid erineva kuju ja suurusega. Tekkinud juba enne jääaega. Neid orge nim ürgorgudeks. Paljudes ürgorgudes esinevad jõed. Orgude põhjas esinevad lamminiidud, luhad, allikasood, lepikud, pajustikud, kaasikud, lehtmetsad. Tehispaigastikud (Ida-Virumaa, Kirde-Eesti) on paigastikud mille reljeefi ja teisi komponente (pinnakate, veereiim, taimkate, loomastik) on inimene oma majandusliku tegevusega muutnud. Kujunenud on uus struktuur (põlevkivi-, paekivi-, liivakivi kaevandused, karjäärid, aherainete kuhjaplatsid, tuhaplatood jne).
Voorte suund ühtib mandrijää liikumise suunaga. Voori katavad kruusadest-liivadest moreenikiht. Esinevad kuusikud ja kuuse-segametsad. Järvesid esineb palju (Saadjärv, Kaiavere, Raigastvere, Elistvere). Orupaigastikud (Võrumaa, Põlvamaa, Elva, Emajõe ümbrus) on järsuveerulised nõguvormid erineva kuju ja suurusega. Tekkinud juba enne jääaega. Neid orge nim ürgorgudeks. Paljudes ürgorgudes esinevad jõed. Orgude põhjas esinevad lamminiidud, luhad, allikasood, lepikud, pajustikud, kaasikud, lehtmetsad. Tehispaigastikud (Ida-Virumaa, Kirde-Eesti) on paigastikud mille reljeefi ja teisi komponente (pinnakate, veereiim, taimkate, loomastik) on inimene oma majandusliku tegevusega muutnud. Kujunenud on uus struktuur (põlevkivi-, paekivi-, liivakivi kaevandused, karjäärid, aherainete kuhjaplatsid, tuhaplatood jne). Kirjandus: Arold, I 2008 Eesti maastikud Paal, J 1997 Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsioon.
Jõestik on tihe. Üle 100 km pikkusi jõgesid on 10. Pikim on Võhandu jõgi 162 km, siis Pärnu jõgi 144 km. Järgnevad Põltsamaa, Pedja, Kasari, Keila ja Jägala jõgi. Tiina Elvisto Eesti elustik & elukooslused 2011/2012 õppeaasta Tallinna Tehnikakõrgkool 10. Jõgedele iseloomulikud taimed ja loomad. Kaldaid palistavad pajustikud ja lepikud. Jõekallastele on iseloomulikud päideroog, allikmailane, luigelill, konnaosi ja laialehine hundinui. Kaldaribast kaugemal esinevad järvkaisel, jõgi-kõõlusleht ja haruline jõgitakjas. Jõgede ja ojade vees võib rohkesti leida penikeele liike, nt ujuv penikeel ja hein-penikeel, mis on üsna olulised veekogude kinnikasvamisel, räni-kardheina jt., kiirema vooluga vetes ka tüüpilisi kividele kinnitunud veesamblaid ja vetikaid (rohe-, sini- ja ränivetikad).
Mullad on Võrtsjärve nõos valdavalt väheviljakad, võrdlemisi viljakad on suurema kõrgusega moreentasandike ja voorte mullad. Liigniiskuse tõttu on madalamate alade muldade kasutamine põllumajanduslikuks tegevuseks võimalik peale kuivendamist. Võrdlemisi viljakad on ainult suurema kõrgusega moreenitasandike ja voorte kamar-lettmullad ning turvasmullad soode serva-aladel. Looduslikus taimkattes on kõige suurem osa metsadel (56%), põõsastikud (pajustikud) koos nende vahel kasvavate niitudega (7%) ning üleujutusaladel kasvavad luhaniidud. Metsadest ligi 20% on madalsookaasikud. Pedja ja Põltsamaa jõe kaldavallidel kasvab laialehiseid lammimetsi. 8) Asustus: Ülimalt hõre asustus ja vähene majandustegevus on võimaldanud maastikel areneda looduslikku rada. Suuremad asulad on · läänerannikul: Valma (154), Väluste (109), Järveküla (79) ja Pikasilla (104 el.);
vahel jõgikond- ala kust jõgi saab oma vee 2. Jõetaimestik. Jõetaimede kohastumused elukeskkonnale. Iseärasusi -mitmed ökoloogilised vormid -vee tihedus ja viskoossus -gaasirežiim ja valgustatus -välispind kaetud limaga – kaitsekohastumus -paljunemine – enamasti vegetatiivselt, hästi arenenud sigipungade või paljunemisvõrsete e. turioonide abil Taimed jõe kaldal ja vees. Kaldaid palistavad pajustikud ja lepikud. Jõekallastele on iseloomulikud päideroog, allikmailane, luigelill, konnaosi ja laialehine hundinui. Kaldaribast kaugemal esinevad järvkaisel, jõgi-kõõlusleht ja haruline jõgitakjas. Jõgede ja ojade vees võib rohkesti leida penikeele liike, nt ujuv penikeel ja hein-penikeel, mis on üsna olulised veekogude kinnikasvamisel, räni- kardheina jt. Kiirema vooluga vetes ka tüüpilisi kividele kinnitunud veesamblaid ja vetikaid (rohe-, sini- ja ränivetikaid)
Denitrifikatsioon – nitraadi ja nitriti gaasilisteks oksiidideks redutseerimise protsess, mis toimub läbi mitme vaheetapi. Protsessi tulemusena tekivad lämmastioksiid ja dilämmastikoksiid, mis võivad hiljem redutseeruda molekulaarseks lämmastikuks. Selles protsessis on elektrondoonoriks orgaaniline aine. Toimub: anaeroobsetes tingimustes; peab olema nitraate; Kohad: veekogude põhjad, liigniisked mullad, märgalad (lamminiidud, pajustikud. Samas rabades nt ei ole nitriteid). Kui denitrifikatsioon jääb alla N sidumisele, kogunevad nitraadid. Näiteks mulda - muldade toitesus tõuseb. Vette – näiteks kaevuvee muutumine mittestandartseks, joogikõlbmatu. Maailmamerre – hapestumine ja ookeanielustiku kahjustumine. Ainuke N-ringet tõhusalt sulgev protsess. 24.Fosforiringe. P liikumine eluta loodusest elusasse ja tagasi. Vajalik selgroogsetele luustiku jaoks; rakumembraanide moodustumiseks
JÕETAIMED Iseärasusi -mitmed ökoloogilised vormid -vee tihedus ja viskoossus -gaasirežiim ja valgustatus -välispind kaetud limaga – kaitsekohastumus -paljunemine – enamasti vegetatiivselt, hästi arenenud sigipungade või paljunemisvõrsete e. turioonide abil (penikeeled) Vooluvete taimkond oleneb peamiselt voolu kiirusest ja jõesängi ehitusest (profiil ja setted). Jõgede kalda ehitusest ja koostisest oleneb kaldataimekoosluste laius ja ilme. Kaldaid palistavad pajustikud ja lepikud. Jõekallastele on iseloomulikud päideroog, allikmailane, luigelill, konnaosi ja laialehine hundinui. Kaldaribast kaugemal esinevad järvkaisel, jõgi-kõõlusleht ja haruline jõgitakjas. Jõgede kaldalähedases ribas esineb sageli suurtest tarnadest koosnev vöönd, samuti ka roogheina, mürkputke, jõgiputke, konnarohtu. Seisva veega soodid e. jõekoolmed sarnanevad taimestikult eutroofsete järvedega, kus kasvab vesiroose ja kollaseid vesikuppe.
annaabi.ee 
