toetas koolikorraldus ning emakeelne kõrgharidus ja teadus. 1932-37 ilmus "Eesti Entsüklopeedia", 1938 asutati Eesti Teaduste Akadeemia. Riikliku kultuuripoliitika ja kultuurkapitali toel muutus kunst professionaalseks. 1922 asutati Kirjanike Liit, 1923 alustas ilmumist ajakiri "Looming". Tegutsesid kirjanduslikud rühmitused "Siuru", "Tarapita" ja "Arbujad". Kõrge kunstiväärtusega proosateoseid lõid August Gailit, Friedebert Tuglas, A. H. Tammsaare jt. Vastupanu ja kompromissi paineid on oma teostes ilmekalt kujutanud Jaan Kross. Nõukogude ajastu eesti kirjandusele sai üldiselt iseloomulikuks n-ö ridade vahele kirjutamine ning kassi-hiire mäng ideoloogilist järelevalvet tegeva Glavlitiga.
Algatati kodukaunistamise aktsioon. (Nõukogude periood) 1940. aasta Nõukogude anneksioon katkestas Eesti kultuurilise arengu ning allutas kultuuri ja hariduse ideoloogilisele kontrollile - nõuti sotsialistlikku realismi. Samal ajal arenes märkimisväärne eesti kultuuri haru eksiilis – Rootsis, Kanadas jm andsid eesti kirjastused välja pagulaskirjanike teoseid, levis eesti seltsielu. Ka Eestis jätkus kultuuriinimeste vaimne vastupanu nõukogude võimu survele. Vastupanu ja kompromissi paineid on oma teostes ilmekalt kujutanud Jaan Kross. Kirjandust pidi lugema niiöelda ridade vahelt, käis kassi-hiire mäng ideoloogilist järelevalvet tegeva Glavlitiga. 1960. aastate "sula", lõppes stalinism, mis (MEIE ENDA MÄRGE; EI LOE: Sulaaeg oli periood, mis algas Nõukogude Liidus pärast seda, kui Jossif Stalini isikukultus 1956. aastal NLKP XX kongressil paljastati) võimaldas mõnevõrra suuremat vabadust. (pildid)
aastal puhkenud Esimene maailmasõda. Sõja üle elanud kunstnikud nägid varasemas loomingus lausa prohvetlikku ettekuulutust ja nii ongi ekspressionismi teine laine väga ühiskonnakriitiline. Sünged, grotesksed. puhuti lausa karikatuursed pildid väljendavad jõuliselt maailmavalu, ängistust ja leina, põlgust ühiskonna vastu. Rindesõdurina sõja üle elanud Otto Dixi töödes kajastuvad võimsalt kaevikute õudused ja sõjajärgsel Saksamaal valitsenud kaos. Suurlinna paineid kajastas oma töödes Max Beckmann. Jõuliselt ühiskonnakriitilised on Käthe Kollwitzi graafilised lehed. Ekspressionism jõudis Ernst Barlachi loomingu näol ka skulptuuri Ränga paine alla sattusid ekspressionistid natsismi (1933-1945) ajal. Läbikukkunud maalijana oli Hitler avalikult vaenulik palju edukamate avangardistlike kunstnike vastu, moodsa kunsti vaba vaim ei sobinud kuidagi kokku totalitaarse ideoloogiaga
aastal puhkenud Esimene maailmasõda. Sõja üle elanud kunstnikud nägid varasemas loomingus lausa prohvetlikku ettekuulutust ja nii ongi ekspressionismi teine laine väga ühiskonnakriitiline. Sünged, grotesksed. puhuti lausa karikatuursed pildid väljendavad jõuliselt maailmavalu, ängistust ja leina, põlgust ühiskonna vastu. Rindesõdurina sõja üle elanud Otto Dixi töödes kajastuvad võimsalt kaevikute õudused ja sõjajärgsel Saksamaal valitsenud kaos. Suurlinna paineid kajastas oma töödes Max Beckmann. Jõuliselt ühiskonnakriitilised on Käthe Kollwitzi graafilised lehed. Ekspressionism jõudis Ernst Barlachi loomingu näol ka skulptuuri Ränga paine alla sattusid ekspressionistid natsismi (1933-1945) ajal. Läbikukkunud maalijana oli Hitler avalikult vaenulik palju edukamate avangardistlike kunstnike vastu, moodsa kunsti vaba vaim ei sobinud kuidagi kokku totalitaarse ideoloogiaga
piisavalt mainekas kunstnik ja tema arvamus piisavalt autoriteetne. XX sajandi 20ndatel avaldasid kaks psühhiaatrit Walter Morgenthaler (1882 1965) ja Hans Prinzhorn (1886 1933) kumbki raamatu, mis käsitlesid vaimuhaigete loodud kunsti. Senini ei olnud enamik psühhiaatreid vaimsete probleemidega kunstnike töödes mingit sisulist (kunstilist) kvaliteeti näinud. Patsientide joonistusi või ka käsitööesemeid kasutati küll psühhoanalüüsi seanssidel mõtestamaks lahti haigete paineid, hirme ja maaniaid. Sveitsi psühhiaater Morgenthaler publitseeris Adolf Wölflist raamatu "Ein Geisteskranker als Künstler" (1921). (Wölfli on senini avastatutest üks kuulsamaid autsaiderkunstnike üldse. 6 Wölfli veetis raskete vaimuhäirete tõttu pika aja oma elust psühhiaatriahaigla üksikkongis ning produtseeris üle tuhande joonistuse ja muusikalise kompositsiooni
Eristutakse peaaegu täielikult kohalikest ja nende kultuurist. Rahvusseltsid on paljudele toeks võõral maal, aga kui neist tuleb püsiv pagemispaik, siis on tarvis endale täpsustada välismaal viibimise motiive. Kohalikud vaevalt et hindavad inimest, kellest teatakse, et ta on olemas, kuid keda ei kohta kunagi. 4. Kohanemine. Nüüd tunneb inimene, et ta on teises kultuuris kodus. Ta on õppinud nautima paljusid teise kultuuri jooni: toitu, joomist, seltsimist, vaba-aja veetmist, kunsti. Paineid sünnib aeg-ajalt, kuid ahistustunne on mööduv. Valitseb meeleolu: siin ja praegu. Kohanemisetapid edukalt läbinu teadvustab endale senisest selgemini oma kultuuritausta: ta on õppinud aru saama oma kultuurist. Samas on ta õppinud küllaldaselt ka teise kultuuri mängureegleid ja oskab toimida nende järgi. Ta valdab nii oma kui ka teise kultuuri koode ja on võimeline loomulikult ja sihipäraselt siirduma ühest koodist teise vastavalt vajadusele. Kultuurikood on tema valduses
aastal puhkenud Esimene maailmasõda. Sõja üle elanud kunstnikud nägid varasemas loomingus lausa prohvetlikku ettekuulutust ja nii ongi ekspressionismi teine laine väga ühiskonnakriitiline. Sünged, grotesksed. puhuti lausa karikatuursed pildid väljendavad jõuliselt maailmavalu, ängistust ja leina, põlgust ühiskonna vastu. Rindesõdurina sõja üle elanud Otto Dixi (1891-1969) töödes kajastuvad võimsalt kaevikute õudused ja sõjajärgsel Saksamaal valitsenud kaos. Suurlinna paineid kajastas oma töödes Max Beckmann (1870-1938). Jõuliselt ühiskonnakriitilised on Käthe Kollwitzi (1967-1945) graafilised lehed. Ekspressionism jõudis Ernst Barlachi (1870-1938) loomingu näol ka skulptuuri. Ränga paine alla sattusid ekspressionistid natsismi (1933-1945) ajal. Läbikukkunud maalijana oli Hitler avalikult vaenulik palju edukamate avangardistlike kunstnike vastu, olulisem on aga see, et moodsa kunsti vaba vaim ei sobinud kuidagi kokku totalitaarse ideoloogiaga
Nõukogude periood 1940. aasta Nõukogude anneksioon katkestas Eesti kultuurilise arengu ning allutas kultuuri ja hariduse ideoloogilisele kontrollile. Kunstis ja kirjanduses nõuti sotsialistlikku realismi. Samal ajal arenes märkimisväärne eesti kultuuri haru eksiilis Rootsis, Kanadas jm andsid eesti kirjastused välja pagulaskirjanike teoseid, levis eesti seltsielu. Ka Eestis jätkus kultuuriinimeste vaimne vastupanu nõukogude võimu survele. Vastupanu ja kompromissi paineid on oma teostes ilmekalt kujutanud Jaan Kross. Nõukogude ajastu eesti kirjandusele sai üldiselt iseloomulikuks n- ö ridade vahele kirjutamine ning kassi-hiire mäng ideoloogilist järelevalvet tegeva Glavlitiga. 1960. aastate "sula" võimaldas mõnevõrra suuremat vabadust; luules kerkis esile nn kassetipõlvkond (Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Hando Runnel, Viivi Luik jt). 1970. aastate armastatumaks luuletajaks oli Jüri Üdi ehk Juhan Viiding. Proosauuenduse "maaletoojaks" oli 18-
Kõiv ise on rõhutanut seda, et kohad on tema jaoks tähtsad. See kohaprimaarsus avaldub mitmel moel, koht tingib tihti tegelase käitumise ja keelepruugi. Ruum modelleerib inimsuhteid. Mingitel aegadel on tema jaoks tekkinud sihilik vastandumine psühholoogilisusega. Reaalsusega kokkupuude on alati olemas. Üldine on kuidagi isikliku ja intiimsega pidevas ühenduses. Ühelt poolt võib öelda, et tuuakse mängi isiklikke paineid, kuid samas ka tekstuaalset kergendust. Mingis mõttes püsivad Kõivi tekstid paremini maa peal kui nt Baturini tekstid. Kõivul võrreldes Baturiniga tuleb kerget huumorit teostesse sisse. Mingil moel see suuri pingeid ja hirmeid ja tekstuaalset raskust leevendab. Laias laastus võiks öelda, et on kolme sorti tekste. Nad põimuvad ja neist jääb alati ka midagi üle. Esimene võimalus on see, et ta keskendub mingitele suurvaimudele kultuuriloos. Selliste näidenite puhul on tihti
annaabi.ee 
