Varjupaigataotleja on isik, kes näiteks pärast Eestisse saabumist taotleb siin Eesti riigi kaitset. Turvapaigataotlejale antakse pagulase staatus ja õigus jääda Eestisse, kui ta tõestab, et ta ei saa tagakiusamise kartusel koju tagasi pöörduda. Kuidas inimesed saavad pagulasteks? Kui pagulane otsib kaitset naaberriigist, saabub ta sageli just pagulaslaagrisse. Pagulaslaagreid peavad üleval ÜRO Pagulasamet ja teised rahvusvahelised abiorganisatsioonid. Viibimine pagulaslaagrites võib venida aastatepikkuseks. Põhiline osa, peaaegu 90% pagulastest, elab laagrites, mis paiknevad arengumaades. Maailmas on vähemalt kümme miljonit inimest, kes elavad ÜRO määratluse kohaselt nagu pagulased, kuid kes ei ole ületanud oma kodumaa piire. Siseriiklike pagulaste olukord on sageli veel viletsam kui tegelikel pagulastel, sest nemad elavad pideva tagakiusamise hirmus ja nende abistamine on sageli äärmisel raske riigis valitseva vägivalla tõttu.
põgenenud oma kodumaalt ja ei saa sinna tagasi pöörduda, kartes põhjendatult tagakiusamist, sealhulgas sõda või konflikti. Pagulane ei saa koju pöörduda enne, kui sealsed tingimused ei ole paranenud ning tal puudub oma riigi kaitse. Kui pagulane otsib kaitset naaberriigist, saabub ta sageli just pagulaslaagrisse. Pagulaslaagreid peavad üleval ÜRO Pagulasamet ja teised rahvusvahelised abiorganisatsioonid. Viibimine pagulaslaagrites võib venida aastatepikkuseks. Põhiline osa, peaaegu 90% pagulastest, elab laagrites, mis paiknevad arengumaades. Üle poolte pagulastest on lapsed. Ülejäänud suure osa moodustavad naised. Suur enamus elab vaeste riikide pagulaslaagrites ning nad lähevad tagasi oma kodumaale, kui olukord muutub rahulikumaks. Pagulaste arv on viimastel aastakümnetel mitmekordistunud: 1970.aastal oli maailmas 2,5 miljonit pagulast, praegu on neid 22 miljonit.
Itaaliasse, Kreekasse ja Maltale, ägavad need riigid pagulaste rohkuse all. Kuna tegemist on Euroopa Liidu liikmesriikidega on ilmne, et tegemist ei ole probleemiga, millest on võimalik kõrvale hiilida. Euroopa Komisjon ühe lahendusena välja pakkunud pagulaste ümberasustamise ja ümberpaigutamise teistele liikmesriikidele kohustuslikuks muutmise. Ümberasustamine tähendab seda, et võetakse vastu pagulasi, kes ei ole veel Euroopa Liidu territooriumil, vaid asuvad pagulaslaagrites, mis asuvad väljaspool, näiteks Türgis või Liibanonis. See toimub peamiselt ÜRO egiidi all ning laagrid peaksid teoorias olema konstrueeritud ainult lühikeseks ajaks ja rahuldama pagulaste põhivajadused. Kahjuks on aga reaalsuses laagrid alalised ja inimesed jäävad sinna aastakümneteks. Ümberpaigutamise puhul näitavad aga Euroopa Liidu liikmesriigid üles solidaarsust Itaalia, Kreeka ja Maltaga ning aitavad neil arvukate pagulastega toime tulla
Pahatihti on olukord nukker. Abiks on UNHCR ja teised rahvusvahelised organisatsioonid, kes tegutsevad sageli partnerite kaudu, lisaks rahaliselt ja korralduslikult toetavad kodanikuühendused, äriettevõtted ja üksikisikud. 9. Miks paljude arengumaade pagulased elavad laagrites? Laagrid peaksid olema pelgalt ajutine lahendus, kuid Aafrikas on üha enam inimesi, kes sünnivad, elavad aastakümneid ja surevad pagulaslaagrites. Tihti on pagulaslaagrid üleasustatud, puudus on toidust, pesemisvõimalustest, elektrist, arstiabist, liikumisvabadusest ja töövõimalustest. Seetõttu vohab neis vägivald ja haigused. 10. Missugused 3 lahendust on pagulastel sellest staatusest vabaneda? 1)minna vabatahtlikult tagasi kodumaale 2)Lõimuda püsivalt varjupaiga andnud riigi ellu. 3)Asuda ümber kolmandasse riiki, kui eelnevad kaks osutuvad või- matuks. 11. Iseloomusta lühidalt pagulust Eestis.
teravat kaastunnet, aga tihti ka meeleheidet ning koguni viha Aylan Kurdi juhtum? Miks ei tekita sama tugevaid tundeid temaga samal ajal hukkunud viieaastane vend ja teised lapsed, kes olid samas paadis ja said samuti hukka? Põhjus on lihtne ja paraku küüniline: Aylan Kurdist tegi meedia postuumselt staari, staaride saatus meid erutab, teised käivad statistika alla. Niisiis, kõigepealt veidi statistikat. Maailmas on umbes 70 miljonit pagulast. Neist enamus asub Aafrika ja Aasia pagulaslaagrites, kuid paljud, eriti Aafrikas, ei julge laagrisse asuda, kuna need ei pruugi olla sugugi turvalised. Euroopaski peaksime mäletama Srebrenica ÜRO turvaala tapatalguid; Darfuris ja Lõuna-Sudaanis juhtuvad sellised asjad regulaarselt; Kongos varjab enamik põgenikke end lihtsalt vihmametsas. Võiks tunduda silmakirjalik muretseda nende pärast, kes elavad halbades, kuid siiski mitte otseselt eluohtlikes tingimustes pagulaslaagrites või ööbivad Budapesti jaamas, samas kui me ei
poliitiline isamaalüürika. Keskmine põlvkond: Bernard Kangro, Kalju Lepik, Ilmar Laaban (järgis oma loomingus prantsuse sürrealistide tõekspidamisi), Karl Ristikivi ("Inimese teekond"). Noorem põlvkond: Ivar Ivask, Urve Karuks, Ilona Laaman. Proosa Kaua püsis realistlik traditsioon lugejaskond ootas rahvuslikke, rahva mineviku ja olevikuga seotud teoseid. 1940- 50.aastail domineerisid ühiskondlikult ja poliitiliselt aktuaalsed teemad, kujutati sündmusi Eestis eriti alates 1939 kuni pagulaslaagrites elamiseni, kirjutati ka kohanemisraskustest uutes elupaikades. Psühholoogilist süvenemist oli vähe, va Ristikivi puhul. Väliseesti proosat iseloomustab romaanisarjade rohkus (Ristikivi, Kangro, Kalmus jt). Autoreid: A. Gailit, A. Kivikas, Pedro Krusten, A. Mälk. Ilmus ka suur hulk memuaare ja Eestit puudutavaid koguteoseid ("Eesti Vabariik 1918-1940", "Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas"). KARL RISTIKIVI (1912-1977)
Lüürilise kõrgtaseme saavutas oma ainsas luulekogus eesti proosa suuremaid meistreid K.Ristikivi (Inimese teekond). Noorem põlvkond: Ivar Ivask, Urve Karuks, Ilona Laaman. Proosa: Kaua püsis realistlik traditsioon lugejaskond soovis saada rahvuslikke, rahva mineviku ja olevikuga seotud teoseid. 4050ndail domineerisid ühiskondlikult ja poliitiliselt aktuaalsed teemad, kujutati sündmusi Eestis eriti alates 1939 kuni pagulaslaagrites elamiseni ja kohanemismuredeni uutes elupaikades. Psühholoogilist süvenemist vähe, käsitlused paljuski reportaazlikud. Kaalukas erand on K.Ristikivi oma tolleaegsete Eesti teemaliste romaanidega on tundlikum ja sügavam kui teised autorid. Järkjärgult temaatika küll avardus, kuid eesti rahva käekäiku puudutavaid teoseid on siiski u 50% kõigist ilmunud raamatuist
R .Kolgi esimesed kogud olid võrumurdelised. Lüürilise kõrgtaseme saavutas oma ainsas luulekogus eesti proosa suuremaid meistreid K. Ristikivi (Inimese teekond). Noorem põlvkond: Ivar Ivask, Urve Karuks, Ilona Laaman. Proosa: Kaua püsis realistlik traditsioon - lugejaskond soovis saada rahvuslikke, rahva mineviku ja olevikuga seotud teoseid. 40-50-ndail domineerisid ühiskondlikult ja poliitiliselt aktuaalsed teemad, kujutati sündmusi Eestis eriti alates 1939 kuni pagulaslaagrites elamiseni ja kohanemismuredeni uutes elupaikades. Psühholoogilist süvenemist vähe, käsitlused paljuski reportaažlikud. Kaalukas erand on K .Ristikivi oma tolleaegsete Eestiteemaliste romaanidega - on tundlikum ja sügavam kui teised autorid. Järk-järgult temaatika küll avardus, kuid eesti rahva käekäiku puudutavaid teoseid on siiski u 50% kõigist ilmunud raamatuist. Väliseesti proosa iseloomulikuks jooneks on romaanisarjade rohkus (Ristikivi, Kangro, A.Kalmus jt). Autoreid: A
annaabi.ee 
