Paber. (0)

PABER
Paber on oma nime saanud kreeka sõnast papyros , mis tähendab papüürust.
Papüürus on pilliroosarnane taim, mida vanad egiptlased kasutasid kirjutusmaterjalina juba üle 5000 aasta tagasi. Üle 2000 aasta tagasi oli uus, papüürusetaime ribadest valmistatud kirjutusmaterjal levinud ka Kreekas ja Roomas. Kuni 40 meetrit pikkadele papüüruseribadele kirjutati ühele poole veergude kaupa ning ribad keerati kokku hiigelrulliks.
Paberil on veel teinegi eelkäija – erilisel moel pargitud loomanahk, mida kutsutakse pärgamendiks. Pärgamenti tunti juba 2200 aastat tagqsi. Ligi 1500 aastat tagasi hakati pärgamendilehti ka köitma ja kaantega katma. Vanimad käsitsikirjutatud raamatud pärinevad 4.-6. sajandist. Neid kirjutasid hanesulega ümber peamiselt mungad . Kallihinnalise materjali ja käsitsipaljundamise tõttu oli raamatuid küllalt vähe.
Sellise paberi, nagu meie seda tunneme , leiutasid hiinlased umbers 2000 aastat tagasi, täpsemalt 105. aastal. Surmanuhtluse ähvardusel õnnestus Hiinal paberi valmistamise kunsti umbers 500 aastat teiste maade eest saladuses hoida. 6.-8. sajandil levis see oskus ikkagi esmalt teistele Aasia maadele ja teise aastatuhande alguses Lähis-Ida kaudu Euroopasse, kõigepealt Hispaaniasse ja Itaaliasse.
Paberi kasutuselevõtt 14. sajandil ja trükikunsti leiutamine Gutenbergi poolt 15. sajandil olid keskaegse Euroopa kõige pöördelisemad tehnilised saavutused. Raamatud muutusid odavamaks ja nende levik kiirenes. 15. sajandi teisel poolel trükitud raamatuid nimetatakse inkunaabliteks. Eesti raamatukogudes säilitatakse 113 seesugust haruldust.
Eestis hakati paberit valmistama hiljemalt 1667. aastal.
Paberi valmistatamiseks saadetakse palkideks saetud puud paberivabrikusse, kus eemaldatakse puukoor ning palgid purustatakse õhukesteks pilbasteks. Keemilise töötlemise teel saadakse pilbastest kiudaineid. Kiudaine allikaks võivad olla ka vanapaber või kalts – sellisel juhul kasutatakse sama looduslikku toorainet teist korda, kusjuures paberi taaskasutamine võimaldab säilitada metsa, hoida kokku energiat ning vähem saastada õhku ja reostada vett.
Saadud kiudainele lisatakse vett, täiteaineid (mis teevad paberi tugevaks ), vaiku (mis ei lase tindil läbi paberi imbuda), värvaineid (mis annavad paberile värvuse) ja teisi lisandeid (nt liimi). Seejärel suunatakse märg paberimass pideva lindina ringlevale sõelale, millest enamik paberimassis sisalduvat vett läbi nõrgub. Märg paber liigub edasi valtside ja kuumade silindrite vahele, kus ta pressimise tulemusena tugevneb ja kuivab. Valmis paber rullitakse suurtesse rullidesse. Paberiliike on palju - alates tihkest raskest papist kerge käsitsi valmistatud õhulise siidpaberini välja. Paberi värvi, tugevust ja tekstuuri on võimalik muuta trükkimise ja värvimisega ning pabermassisse mõningate lisandite segamisega.
Tänapäeva suurimad paberimasinad on 100 meetrit pikad, kaaluvad üle 2000 tonni ja toodavad päevas kuni 1000 tonni paberit, see on ühes sekundis umbes 10 meetrit 10 meetri laiust paberit.
Maailmas toodetakse paberit ja pappi aastas üle 150 miljoni tonni. Ühe inimese aastaseks paberiga varustamiseks tuleb langetada üks suur puu. Langetatud puu asemele tuleb aga istutada uus, kusjuures istikust sirgub vajaliku suurusega puu alles 15-50 aasta jooksul.