Leidsid 7 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Oscar Wilde - Noor Kuningas". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
ahnus, pärl, orjad, parda, selga, printsessi, unenägu, näod, kangur, seepeale, kõrvad, ronis, palus, õukond, külarahvas, jutte, armuma, hoole, kurbus, laskis, poisi, tunnistas, suguvõsa, haruldased, paelusalitsuskepp, seisis, pikal, pööningulälimusega, kurnatud, kangru, koovad, pardal, neegrid, nooremaöö, kadus, pihus, tekile, purskastempli juurde. Demeter ja Persephone olid õnnelikud ja rääkisid üksteisele, mis vahepeal oli juhtunud. Demeter kurvastas, kui kuulis, et tütar sõi granaatõuna seemet. Zeus saatis Demeteri juurde oma ema Rhea, vanima jumala, kes palus Demeteril tagasi Olümposele minna ja inimestele nende annid tagasi anda. Demeter ei olnud vastu ja tegi seda. Demeter valis oma saadikuks Triptolemuse. DIONYSOS E. BAKCHOS Teeba oli Dionysose kodulinn, kus ta sündis Zeusi ja Teeba printsessi Semele pojana. Dionysos oli ainuke jumal, kelle mõlemad vanemad polnud surematud. Semele oli kõige õnnetum naine neist, kellesse Zeus armus. Zeus lubas Semelele, et täidab kõik tema soovid. Semele soovis vaid, et ta saaks Zeusi näha tema täies hiilguses taeva kuninga ja piksenoole käsutajana. Zeus teadis, et Semelel ei ole võimalik niiviisi ellu jääda, aga kuna ta oli Styxi nimel vandunud, ei saanud ta midagi teha. Kui Zeus end Semelele ilmutas, suri viimane ülivõimsa
Iason kuulis, et Pelias oli ta isa enesetapule sundinud ja ema oli murest surnud, ning Iason tahtis kätte maksta: Medei abiga tapeti Pelias. Lõpuks hülgas Iason Medeia: Neile sündis 2 poega, kuid Iason abiellus Korintose kuninga tütrega. Medeia oli šokis, ja Iason teatas, et Media ei olnud päästnud teda, vaid Aphrodite. Medeia tahtis tappa Iasoni uut pruuti, määris kauni rüü kokku mürgiga ja saatis Iasoni mõrsjale. Nii kui pruut selle selga pani, läks tema ihu põlema ning naine suri. Medeia tappis oma 2 last ja enne kui Iason oma pruudi eest kätte kaksta jõudis, lendas Medei lohedega minema. 2. Homerose „Ilias“ Sündmustik algab Achilleuse vihaga, sest kreeklastel õnnestus Troojast vange võtta, kus hulgas oli ühe preestri tütar, kes on nõus lunaraha maksma. Agamemnon keeldub, mille peale preester pöördub jumalate poole, kellest Apollon teda aitab, saates laagrile katku. Minnakse oraakli juurde, kes kinnitab,
3 kohtas ootetoas kolme noormeest, kes teenisid selles kuulsas väeosas, kuhu temagi tahtis astuda, ja et nende noormeeste nimed olid Athos, Porthos ja Aramis. Peame tunnistama, et need kolm kummalist nime üllatasid meid, ja otsekohe tekkis mõte, et need on vaid varjunimed, mille taha d'Artagnan varjab võib-olla kuulsaid nimesid, -- juhul kui nende laenatud nimede kandjad ise polnud neid valinud päeval, mil nad kas kapriisi, rahulolematuse või vaesuse pärast olid selga tõmmanud musketäri lihtsa mantli. Sellest ajast peale ei saanud me enam rahu. Püüdsime leida mõningaidki jälgi neist ebatavalistest nimedest, mis nii tugevasti erutasid meie uudishimu. Juba üksi kataloog nende raamatute kohta, mida me lugesime eesmärgile jõudmiseks, täidaks terve peatüki, mis oleks võib-olla vägagi õpetlik, kuid kindlasti vähe lõbu pakkuv meie lugejatele. Seetõttu ütleme vaid niipalju, et hetkel, kus nii paljude viljatute
Ta nuttis, peamiselt vihast. «Ütle «küllalt»!» Ja materdamine käis edasi. Lõpuks kuuldus võõralt poisilt allasurutult «küllalt», ja Tom laskis tal tõusta, öeldes: «See on sulle õpetuseks. Teinekord vaata ette, keda sa narrima tikud.» Võõras poiss läks ära, puhastades riideid tolmust, nuuksudes ja nuusates. Aeg-ajalt vaatas ta tagasi, raputas pead ja ähvardas, mida ta kõik teeb Tomile «järgmine kord, kui ta tema kätte saab». Tom ainult irvitas seepeale ja pöördus ülevas meeleolus minema. Niipea kui ta oli keeranud selja, kahmas võõras poiss maast kivi, virutas talle sellega abaluude vahele ja pistis siis ise antiloobi kürusega plagama. Tom ajas reeturit taga kuni selle koduni ja sai niiviisi teada, kus ta elas. Ta seisis seepeale veidi aega värava juures, vaenlast välja kutsudes, kuid vaenlane näitas talle ainult lõustu läbi akna ega võtnud väljakutset vastu. Viimaks ilmus vaenlase ema, nimetas Tomi halvaks, õelaks,
k.; Horatius). 17 pole nähtud niisugust lodevust skolaaride poolt; seda kõike on teinud sajandi neetud leiutised: suurtükid, mortiirid, pommilaskjad, kõigepealt aga trükikunst, see uus Saksamaa katk. Ei enam käsikirju ega raamatuid! Trükkimine tapab raamatukauplemise. Maailma lõpp on ligidal.» «Seda märkan ma ka sametriide levikust,» ütles karusnahakaupmees. Sel silmapilgul lõi kell kaksteistkümmend. «Ah!... » hüüdis rahvas nagu ühest suust. Skolaarid jäid vait. Seepeale algas suur sagimine, jalgade ja peade liikumine, üldine köhimine ja nuus-kamine; igaüks korraldas ennast, seadis end valmis, tõusis üles, liikus ühele või teisele poole. Sellele järgnes suur vaikus; kõigil jäid kaelad õieli, suud lahti, kõigi pilgud pöördusid marmorlaua poole... Sinna ei ilmunud aga kedagi. Seal seisid endiselt paleefoogti neli seersanti, sirged ja liikumatud nagu ülevärvitud raidkujud. Kõigi silmad
Seda näeme me kõhe. Tambeti isa oli olnud Tallinna piiskopi ori. Piiskopil oli palju maid ja metsi, kus ta, oma tähtsast kehaküllusest hoolimata, sagedasti küttimas käis. Tambeti isa, nimega Vahur, oli pikk 9 priske poiss, kelle määratuis liikmeis peitus niisama palju raudset jõudu kui tinast laiskust. Ta oli niisama tugev ja niisama laisk kui käru. Aga ta nahk oli õrnem kui karul, ja need loendamatud hoobid, mis ta laiskuse eest sai, tüütasid tema viimaks nõnda ara, et ta jalad selga võttis ja metsa pakku jooksis. Piiskopil oli tugevast sulasest kahju; ta vandus, maksku mis maksab, redu jälle kinni püüda. Ta saatiski sulased välja, ronis ise rammusa mära selga ja ratsutas metsa. Metsas eksis ta küll ära, kuid leidis truudusetu sulase tüvika, paksulehelise tamme varjul rahukalt puhkamast. «Küll ma su hellasti äratan,» urises piiskop, ronis mära seljast maha, tõstis piitsa -- tsiuh!
rässaka kehaehitusega, ümmariku peaga sootuks valget verd mees. Isegi tema suured, pisut nagu pungis silmad olid peaaegu valged ja oleksid võinud Indrekule meelde tuletada mõnda sõrasilmalist hobust, kui neis poleks valitsenud otse pöörane ükskõiksus, õigem tardumus, jäisus. ,,Ülal on veel ruumi," ütles härra Ollino, ilma et tema pilk midagi oleks väljendanud. ,,Kutsuge Jürka!" käsutas direktor lätlast. Ja kui kutsutu ilmus, lasti tal Indreku kast selga võtta, ning nõnda algas teekond üles, söögitoa ukse eest läbi. ,,Pole muud kui Siberi," rääkis Jürka kastiga mööda treppi ronides, ,,sest paremad paigad on juba täis. Paremad paigad on neile, kes paremini maksavad. Siberis aga leidub alati ruumi, see ei saa kunagi täis. Saate hambaid lõgistada talvel külmaga," ägises Jürka, kui ta ronis viimasel järsul trepil, kus Indrek teda tagant pisut upitas. Nõnda said nad lõpuks läbi luugi laudadega
annaabi.ee 
