Benediktlaste ordu muutus väga populaarseks ning kloostrite arv kasvas kogu Euroopas. Dominiiklaste ordu. Domingo Guzman (Dominicus) sündis aastal 1170. Kogu oma elu pühendas Dominicus võitlusele ketserite vastu. 1207.aastal asutas ta nunnakloostri ja 1215 aastal Toulousis kerjusmunkade ordu. Kuna selle ordu eesmärgiks oli jumalasõna kuulutamine, kutsuti seda ka ,,jutlustajate" orduks. Paavst Innocentius III soovitas Dominicusel ja tema vendadel vastu võtta mõne juba kehtiva ordureegli. Nad valisid Augustinuse reegli. Dominicuse põhimõtted olid seotud õppimis- ja misjonitööga. Tema ordu oli esimene, kus ei tehtud füüsilist tööd. Keskaegses kujutavas kunstis on Püha Dominicust kujutatud sageli tõrvikuga koera saatel. Püha Dominicuse ema nägi enne poja sündimist unes, et sünnitab musta - valgekirju koera, kes hakkab tõrvikuga maailma valgustama. Sealt ka dominikaanide hüüdnimi - "domini canes", Issanda koerad. Frantsisklaste ordu
Kuulus on veel Clairvaux, klooster, Eestis asuvad tsistertslaste kloostrid Padisel ja Kärknas. Frantsisklaste ordu rajas Fransiscus Assisist 13. sajandil. Tegemist oli kerjusmungaorduga. See muutus kohe väga populaarseks. Nad nimetasid end ka vähemateks vendadeks. Kuna Fransiscus ei soovinud tähelepanu, polnud ta ordu algul tegelikult seaduslik, kuid kuna ta tahtis paavsti kogu hingest teenida, kirjutas ta koos oma abilistega lihtsa ordureegli, mille paavst kinnitas 1223. aastal. Frantsisklasi iseloomustas halastustegevus, seetõttu olid nad rahva seas väga populaarsed. Nende põhimõte oli, et munk peab pidama rahva seas jutlusi, seega pidid nad oskama ka kohalikku keelt. Kandsid pruunikas-halli rüüd. Kloostrid rajati tihti linnadesse, Eestis näiteks Tartus ja Rakveres. Dominiiklaste ordu, samuti kerjusmungaordu, rajas hispaania vaimulik Dominicus. Kuna ta oli väga haritud, oli haridus dominiiklaste seas väga tähtis
dominiiklaste ordu, et ennast vähegi pühakuga seostada. Ordu liikmed kandsid valget rüüd ja selle peal musta kapuutsiga mantlit - ,,mustad mungad"oli väga tabav hüüdnimi, mis andis aimu mitte ainult riietuse stiilist, vaid ka tolleaegsest hügieenist, mis pea kõikides kerjusmungaordudes levis. Dominicuse põhimõtted olid seotud pühendunud õppimis- ja misjonitööga, vaesuse austamisega. Paavst Innocentius III soovitas tal ja tema vendadel vastu võtta mõne juba kehtiva ordureegli, et oma ülemvõimu kindlustada sai valitud Augustinuse reegel. Ordu ladinakeelne väljend domini canes tähendab tõlkes ,,Issanda koerad", mis kujuneski dominikaanide hüüdnimeks. Kõige kuulsam legend Püha Dominicusega seoses on Maarja ilmumine Maarja psaltri palve peale pühale Dominicusele abiks võitluseks ketserlusega. Sealt on alguse saanud nn Roosipärg kogumik palveid, mis pidavat aitama kurja vastu. Tänapäevaks on Dominicusel
loonud perekonda ega kogunud mingit maist vara. Kiriku äärealadel lootsid vennad vastristitutele head eeskuju andes neile kristliku ühiskonna loomisel toeks ning abiks olla.Kuna tsistertslased olid ühtaegu ettenägelikud ja vähenõudlikud, siis muutusid nende kloostrid peagi n-ö suurpõllumajandusettevõteteks.Oma ülejääke ei investeerinud nad aga kulda ega karda, vaid ostsid hoopis põllumaad lisaks. Tsistertslased elasid Benedictuse ordureegli Ora et labora! järgi, mis käskis hoolsalt palvetada ja töötada. Pärast lõuna- ja õhtusööki jalutasid mungad siseõuel (ld keeles claustrum suletud, sellest on tulnud ka eestikeelne sõna `klooster'). Kloostri maa-alalt lahkuti väga harva. Ilmikvennad käisid harimas kloostrist kaugemal asuvaid põlde, vaimulikud ümberkaudsetes kogudustes teenimas ja jutlustamas. Ordu rajas 1205.1207. aastal ka esimese kloostri Liivimaal Dünamündesse
muudeski kirikutes. Õed ei lahkunud kloostrist kunagi, peale surma maeti nad kloostrikirikusse. Pirita kloostri kiriku põrandas asetsenud hauaplaatidest on 15 tänapäeval kinnitatud kiriku varemetes seintele. Ordu asutajaks on rootslanna - aastal 1346 kirjutas rootsi aadlidaam Birgitta Gudmarsson (neiupõlvenimega Birgersdotter) oma nägemuste põhjal uuelaadse vaimuliku ordu (ld. Ordo Sanctissimi Salvatoris, Pühima Päästja Ordu) põhikirja e. ordureegli, mis sai 1370. aastal paavsti kinnituse. Selle ordu eripäraks olid kaksikkloostrid, kus ka orduvendade haru allus abtissile. Vaimulikuks ideaaliks oli esimene Jeruusalemma kogudus, kus on 13 apostli järgi sama palju preestreid ja 72 õpilast, kusjuures õdede eeskujuks oli Neitsi Maarja, vendade omaks apostel Peetrus. Keskajal oli ordul kümneid kloostreid. Püha Birgitta reegli järgi võis ühel kaksikkloostril olla kõige rohkem 85 õde ja 25 venda (neist
Õed ei lahkunud kloostrist kunagi, peale surma maeti nad kloostrikirikusse. Pirita kloostri kiriku põrandas asetsenud hauaplaatidest on 15 tänapäeval kinnitatud kiriku varemetes seintele. Ordu asutajaks on rootslanna - aastal 1346 kirjutas rootsi aadlidaam Birgitta Gudmarsson (neiupõlvenimega Birgersdotter) oma nägemuste põhjal uuelaadse vaimuliku ordu (ld. Ordo Sanctissimi Salvatoris, Pühima Päästja Ordu) põhikirja e. ordureegli, mis sai 1370. aastal paavsti kinnituse. Selle ordu eripäraks olid kaksikkloostrid, kus ka orduvendade haru allus abtsissile. Vaimulikuks ideaaliks oli esimene Jeruusalemma kogudus, kus on 13 apostli järgi sama palju preestreid ja 72 õpilast, kusjuures õdede eeskujuks oli Neitsi Maarja, vendade omaks apostel Peetrus. Keskajal oli ordul kümneid kloostreid. Püha Birgitta reegli järgi võis ühel kaksikkloostril olla
ja rikkumatuse märk. Kuulus on veel Clairvaux, klooster, Eestis asuvad tsistertslaste kloostrid Padisel ja Kärknas. Frantsisklaste ordu rajas Fransiscus Assisist 13. sajandil. Tegemist oli kerjusmungaorduga. See muutus kohe väga populaarseks. Nad nimetasid end ka vähemateks vendadeks. Kuna Fransiscus ei soovinud tähelepanu, polnud ta ordu algul tegelikult seaduslik, kuid kuna ta tahtis paavsti kogu hingest teenida, kirjutas ta koos oma abilistega lihtsa ordureegli, mille paavst kinnitas 1223. aastal. Frantsisklasi iseloomustas halastustegevus, seetõttu olid nad rahva seas väga populaarsed. Nende põhimõte oli, et munk peab pidama rahva seas jutlusi, seega pidid nad oskama ka kohalikku keelt. Kandsid pruunikas-halli rüüd. Kloostrid rajati tihti linnadesse, Eestis näiteks Tartus ja Rakveres. Dominiiklaste ordu, samuti kerjusmungaordu, rajas hispaania vaimulik Dominicus. Kuna ta oli väga haritud, oli haridus dominiiklaste seas väga tähtis
annaabi.ee 
