ettekannetega esineda. Esimese ettekande pidas Wiedemann 1837. aasta suvel ja ettekande teemaks olid slaavi keeled. Järgmise ettekande pidas ta aastal 1851 teemal "Mida võib rahvaste kohta nende keelest õppida?", milles räägib ta keele arengust loodusseaduste järgi, mitte üksikisiku või asutuse tahte kohaselt Keele muutumist põhjendab geograafiliste tingimustega, mis inimeste kõneorganite füsioloogiat võivad mõjutada. Keele algust näeb ta onomatopoeetilistes sõnades, mingi keele sõnavara kajastab ta meelest rahva arenemistaset, ajalugu ja keskkonda, kus viibitakse. Märgib, et laensõnade abil on võimalik keelt rikastada. (Ariste 1973:18-19) 1838. aasta juunis ilmus gümnaasiumi abiturientide mälestusvihikus Wiedemanni uurimus soome-ugri keelte alal. Ta toob selles esile 14 ühist tüpoloogiajoont soome-ugri ja altai keelte vahel. Nende keelte ühine algkodu oli tema järeldustel Aasias.
Onomatopoeetiline sõna põhineb helimatkingul või loodushääle jäljendamisel. Nt mää, kluukluu, klirdi, nurruma, mürtsuma, kääksuma, pinisema. Võivad moodustuda terved onomatopoeetilised sõnaread, mis iseloomustavad helide vähimaidki varjundeid: sihiseb sahiseb sohiseb suhiseb sähiseb, sulin vulin pulin mulin kulin lulin, kilin kõlin kulin kolin. Deskriptiiv ja onomatopoeetilistes sõnades paistab paremini kui kusagil mujal välja häälikusümboolika motiveeritud seos sõna häälikulise kuju ja tähenduse vahel. Kas või eelmiste näiteridade põhjal võime näha, kuidas tähendus oleneb sõna moodustavate häälikute iseloomust (nt kõrge i ja madalad a, o). Sõnasisene konsonantühend annab edasi heli järskust, momentaansust või katkelisust,
Komplekssed sümbolid on üldiselt rohkem motiveeritud kui põhisümbolid. Nii ei ole aga alati (puder ja pada ei ole motiveeritud; pudrupada aga on, kuid pudrupea tähendus ei ole otsene, vaid kauge). Sümbolid on liik märke. Ülejäänud kaks märkide põhiliiki, milles vormi ja tähenduse suhe on erinevalt sümbolist motiveeritud, on ikoonid ja indeksid. Ikoon oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis. Ikoonilisi elemente leidub onomatopoeetilistes sõnades. Indeksi aluseks on see, et vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus- või muus suhtes oma referendiga. Paljud mitteverbaalse suhtluse keelevälised märgid kuuluvad indeksite hulka: higi=närvilisus, punastamine=häbelikkus, naer=rõõm vms. Sümbolilised, ikoonilised ja indeksikaalsed elemendid realiseeruvad sagelu samaaegselt, moodustades mitmekihilisi ladestusi. Kõne põhineb sümbolitel, hääl annab samal ajal indekaalseid vihjeid
motiveeritud, nt hundinui. MÄRGID SÜMBOLID IKOONID INDEKSID Referendiga rohkem Vorm on põhjus-tagajärje, või vähem sarnane kokkukuuluvus- kujutis. või muus mittepiltlikus suhtes TULETAME MEELDE! Ikoonilisi elemente oma referendiga. on onomatopoeetilistes Nt punastmine tähendab häbi, sõnades. kortsud kõrget vanust, Ka mõned liiklusmärgid, jms nt tee kalle, kurv Sümbolilised, ikoonilised ja indeksiaalsed elemendid realiseeruvad sageli samaaegselt. Kõne põhineb sümbolitel, hääl annab samal ajal indekiaalseid vihjeid inimese vanuse, soo, elukoha kohta
. . 11 TEKSTI KEEL JA STIIL Stiilinähtustega on tegemist siis, kui ühte asja saab väljendada vähemalt kahel erineval viisil. Stiili kujundavad tegurid: Häälikutasand (mängumaa on kõige väiksem, sest kui asendame ühe hääliku teisega, siis saame hoopis uue sõna või saame eesti keeles tähenduseta sõna. Häälikute varieerumine on kõige suurem eesti keeles onomatopoeetilistes (loodushääli jäljendavates) sõnades.); Morfoloogia ehi vormiõpetus (mängumaa on suurem kui häälikutasandis, sest sellel tasandil on palju paralleel vorme, mille seast saab kirjutaja teha ise valiku. Näide: majja majasse, kõige parem - parim); Sõnavaratasand (üks kõige suurem mänguala. Tekstis on võimalik ksautada murde-, kirjakeele- erikeelte sõnavara. Murdsõnavaras võetakse erinevatest murretest
100 000 tavalisemat sõna. Komplekssed sümbolid on üldiselt rohkem motiveeritud kui põhisümbolid. Nii ei ole aga alati (puder ja pada ei ole motiveeritud; pudrupada aga on, kuid pudrupea tähendus ei ole otsene, vaid kauge). Sümbolid on liik märke. Ülejäänud kaks märkide põhiliiki, milles vormi ja tähenduse suhe on erinevalt sümbolist motiveeritud, on ikoonid ja indeksid. Ikoon oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis. Ikoonilisi elemente leidub onomatopoeetilistes sõnades. Indeksi aluseks on see, et vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus- või muus suhtes oma referendiga. Paljud mitteverbaalse suhtluse keelevälised märgid kuuluvad indeksite hulka: higi=närvilisus, punastamine=häbelikkus, naer=rõõm vms. Sümbolilised, ikoonilised ja indeksikaalsed elemendid realiseeruvad sagelu samaaegselt, moodustades mitmekihilisi ladestusi. Kõne põhineb sümbolitel, hääl annab samal ajal indekaalseid vihjeid
Keelelise sümboli põhijuhtum on tavaline sõna. Foneemid on sõna vormiks. Keeleline sümbol on kaheplaaniline, ta koosneb vormist ja tähendusest. Sümbol viitab referendile. Sümbolit tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne ehk kokkuleppeline. Ülejäänud kaks märkide põhiliiki, milles vormi ja tähenduse suhe on erinevalt sümbolist motiveeritud, on ikoon ja indeks. Ikoon on oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis. Ikoonilisi elemente leidub onomatopoeetilistes sõnades. Indeksi aluseks on see, et vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus või muus suhtes oma referendiga. Sümbolilised, ikoonilised ja indeksiaalsed elemendid realiseeruvad sageli samaaegselt, moodustades mitmekihilisi ladestusi. Ikoonilisust keeles võime jagada jäljendavaks (imitative) ja struktuuriliseks. Jäljendavad ikooid on märgid, mille vorm sarnaneb tähendusega visuaalselt või heliliselt, onomatopoeetilised sõnad (auh, kikerikii, kopp-kopp)
annaabi.ee 
