psühholoogia, filosoofia, kasvatusteaduse, informaatika jms teadusharude võtmes, mistõttu on väga raske anda ühtset õppimise definitsiooni, sh isegi ühe teadusharu piires. 2. Selgitage, kuidas omandataks teadmis ja oskusi. Õppijale on omane teadlik püüd saada juurde uusi teadmisi ning suurendada oma vilumust mingil alal. Õppimise tõhusust suurendab efekt: kõik juurdeõpitav rikastab ja väärtustab varem õpitut. Uued teadmised loovad varem omandatutega liitudes kognitiivseid struktuure, arendades ja rikastades ka õppijat. Sihipärasel õppimisel toimuvad info hankimine ja süstematiseerimine ning uute käitumisviiside harjutamine ja omandamine eesmärgistatud tegevusena. 3. Kirjeldage järgmisi õppimisviise: harjutamine, tingimine, sotsiaalne õppimine, teadmiste konstrueerimine. Tooge iga õppimisviisi kohta vähemalt üks näide. Harjutamine- Õppimine ei piirdu ainult koolipingis omandatuga, vaid näiteks leiab
läbielamistel või pingsal mõtlemisel. Õppimise põhisisuks on käitumises suhteliselt püsivaid muutusi põhjustavate uute kogemuste saamine. Õppimise alla kuulub ka suhtumise, eelarvamuste ja uskumuste kujunemine. Inimene asub kõigist elusolendeist kõrgemal tänu talle omasele õpivõimele. Õppimise tõhusust suurendab omapärane lisakasu efekt: kõik juurdeõpitav rikastab ja väärtustab varem õpitut. Uued teadmised loovad varem omandatutega liitudes peenemaid kognitiivseid struktuure, arendades ja rikastades samas ka õppija isikut. Igapäevase õppimise korral jääb kogemuste ja teamiste, oskuste ja vilumuste omandamine enamasti selgelt teadvustamata. Sihipärasel õppimisel toimuvad info hankimine ja süstematiseerimine ning uute käitumisviiside harjutamine ja omandamine eesmärgistatud tegevusena. Õppimine klassikalise tingituse toimel
harjunud lahti mõtestama. Õppimine ei ole vaid koolipingis omandatu, vaid millegi korduval läbitegemisel vilumuse suurendamisel, sügavatel läbielamistel või pingsal mõtlemisel. Õppimine haarab endas ka inimsuhteid, tundeid ning eelarvamuste ja uskumuste kujunemisi. Õppija tähtsaks omaduseks on teadlik soov saada juurde uusi teadmisi ning suurendada enda vilumust mingil alal. Uued teadmised loovad varem omandatutega liitudes peenemaid struktuure, arendades ja rikastades samas ka õppija isikut. Kui õppimine toimub igapäevase tegevusena siis jäävad uued kogemused ja teadmised tavaliselt selgelt teadvustamata. Kuid sihipäerasel õppimisel toimub info hankimine ja süstematiseerimine ning uute käitumisviiside harjutamine juba varem eesmärgistatud tulemuse nimel ning arengut on kergem märgata. Kas õppima on võimalik õppida ?
saamine. Õppimine haarab lisaks teadmiste ja vilumuste omandamisele ka suhtumise ja inimsuhete sfääri, tundeelu, eelarvamuste ja uskumuste kujunemise. Õppijale on omane teadlik püüd saada juurde uusi teadmisi ning suurendada oma vilumust mingil alal. Inimene asub kõigist elusolendeist kõrgemal tänu talle omasele õpivõimele. Õppimise tõhusust suurendab omapärane lisakasu efekt: kõik juurdeõpitav rikastab ja väärtustab varem õpitut. Uued teadmised loovad varem omandatutega liitudes peenemaid kognitiivseid struktuure, arendades ja rikastades samas ka õppija isikut. Igapäevase stiihilise õppimise korral jääb kogemuste ja teamiste, oskuste ja vilumuste omandamine enamasti selgelt teadvustamata. Sihipärasel õppimisel toimuvad info hankimine ja süstematiseerimine ning uute käitumisviiside harjutamine ja omandamine eesmärgistatud tegevusena. Õppimise mehhanismid: 1. Harjumine e habituatsioon on lihtsaim õppimise vorm. See põhineb
Lugemise, küsimuse küsida läbi teksti. õppimine kui protsess . On suunatud tegevus, mille tulemusel leiavad õppija käitumises või käitumis-võimelisuses aset suhteliselt püsivad muutused. Õppimise põhisisuks on sellele vastavalt käitumises suhteliselt püsivaid muutusi põhjustavate uute kogemuste saamine. Õppimise tõhusust suurendab omapärane lisakasu efekt: kõik juurdeõpitav rikastab ja väärtustab varem õpitut. Uued teadmised loovad varem omandatutega liitudes peenemaid kognitiivseid struktuure, arendades ja rikastades samas ka õppija isikut. (lugemine, kirjutamine, rääkimine, kuulamine) loomulik sotsiaalne õppimine mänguline läbi rollide. . õppimise ja toimetuleku väärtustamine refleksioon. julgus ,,hüpata tundmatus kohas vette" õppeprotsessi käigus , infosulg . Olukord, kus info ei jõua seda vajavate inimesteni, informeerimatus. Pole infot, inimene pole huvitatud
soorituses signaaliks, et õppimine on tõepoolest toimunud. Õppimisvõime avab meile juurdepääsu oma kaasaja teadmisvaramule, aga ka inimsoo varasemaile kogemustele. Mis tahes sotsiaalse rolli, kutse või ameti õppija ammutab oma teadmised tegelikult inimsoo paljude põlvkondade vältel kogutud tarkustevarust. Õppimise tõhusust suurendab omapärane lisakasu efekt: kõik juurde õpitav rikastab ja väärtustab varem õpitut. Uued teadmised loovad varem omandatutega liitudes peenemaid kognitiivseid struktuure, arendades ja rikastades samas ka õppija isiksust. (Kidron 2001:92) Omandatud ja õpitud teadmised küll ununevad pika peale, aga on tuntud ütlus, et pärast hariduse unustamist jääb alles haritus. MÄLU OSA ÕPPIMISEL Vaadeldes õppimist, ei saa kuidagi mööda minna mälust. Mälu on igasuguse intellektuaalse (vaimse) tegevuse alus. Mäletamine tähendab Donald A. Normani
tegevuse soorituses signaaliks, et õppimine on tõepoolest toimunud. Õppimisvõime avab meile juurdepääsu oma kaasaja teadmisvaramule, aga ka inimsoo varasemaile kogemustele. Mis tahes sotsiaalse rolli, kutse või ameti õppija ammutab oma teadmised tegelikult inimsoo paljude põlvkondade vältel kogutud tarkustevarust. Õppimise tõhusust suurendab omapärane lisakasu efekt: kõik juurde õpitav rikastab ja väärtustab varem õpitut. Uued teadmised loovad varem omandatutega liitudes peenemaid kognitiivseid struktuure, arendades ja rikastades samas ka õppija isiksust. Omandatud ja õpitud teadmised küll ununevad pika peale, aga on tuntud ütlus, et pärast hariduse unustamist jääb alles haritus. 3 Õppimise mehhanismid 1. Harjumine e habituatsioon on lihtsaim õppimise vorm. See põhineb orienteerumisrefleksil, mis kaob, kui stiimulil pole inimese seisukohast tähtsust.
omandamist. Harjutamisega valmistatakse lapsed ette ka tunni edasiseks kulgemiseks. Ülesanded selliseks harjutamiseks valib õpetaja tunni põhiosas lahendamisele tulevate ülesannete analüüsimise teel. Igapaevasteks harjutusteks võib kasutada ka kordamisülesandeid, neid, mida teatava aja jooksul enam ei ole kasutatud. Nii on võimalik vältida kord juba omandatud teadmiste ja oskuste ununemist. Sagedane kordamine aitab omandatud teadmised varem omandatutega kindlasse süsteemi viia. Samuti võib siin meelde tuletada harjutuste liike (võrdused, võrratused, tabelid jne), mida tunni edasises kaigus vaja läheb. Õpetajal on võimalik kõiki õpilasi harjutamisele aktiivselt kaasa tõmmata, kui ta ülesannete esitamiseks kasutab ratsionaalseid võtteid. Selleks sobivad näiteks ülesandesedelid, töövihik, numbrikaardid jne. Tuleb aga silmas pidada seda, et pikaajalised kirjalikud harjutused ei ole alati õpilaste aktiivsuse näitajaks
annaabi.ee 
