Võtsin ühe viineri piruka, paki mahla, ning avasin arvuti, et sõit kiiremini mööduks. Kuid peale 10minutit netis surfamist avastasin, et arvuti aku on tühi ,,no tore on pobisesin endamisi''. Nüüd ei jäänud enam muud üle kui kuulata auto raadiot ja rääkida teistega maast ja ilmast. Sõit tundus kui igavik, aga ainult seni kuni nägin silti Tallinn 10km. See oli kõige ilusaim teeviit mida ma oma elus näinud olen, vähemalt siis tundus nii. Aga veel 10 minutit sõitu ja olimegi kohal. Kuid nüüd tekkis järgmine mure, kuhu auto parkida. Õnneks oli meil tasuline valvega parkla ainult 100m kaugusel ööbisikohast ehk vanaema kodust. Kell oli saanud umbes kolm päeval. Ega siis midagi hakkasime usinasti asju auto pealt maha tassima, tegelikult läks see kiirelt ainult umbes 15minutit. Toas ootas nagu alati soe söök ja tuhat küsimust. Kuid kui sa näed vanaema ja vanaisa aastas mõne korra siis on see isegi talutav. Nii siis istusime lauda sõime ja vastasime
Järsku helistab mulle tunniajal isa ma mõtlesin natuke, et miks ta peaks mulle tundide ajal helistama, sest ta ju teab, et ma olen koolis. Ma küsisin õpetajalt kas ma võin isaga rääkida ukse taga. Ma läksin uksest välja ja helistasin isale tagasi ning ta ütles: tsau kuule mul on sulle üks uudis, ma kuulasin uudisimulikult edasi ja siis ta ütles me lähme kohe reisile Venemaale, ma olin väga rõõmas ning ütlesin kohe ka õpetajale seda. Ma läksin koju, pakkisin asjad ja siis olimegi teel. Kui me kohale jõudsime, võtsime hotelli. Hotell ei olnud kuigi ilus, aga mind see ei häirinud. Läks pimedaks ja me läksime magama. Öösel aga kukkus mu telefon maha ja ma ehmatasin ning ärkasin koheselt, järsku ma vaatan tuba ja mu vend oli kadunud, hakkasin karjuma ja siis ärkasid ka mu vanemad, Mu isa ütles mulle bety mis sa lõugad ja mina näitasin siis kohe, et mu venna voodi on tühi. Me hakkasime mu venda otsima kõigepealt toast, aga
Ma uskusin siis ja usun siiamaani, et kõik inimesed on võrdsed. Ei ole alamaid ja kõrgemaid. Kahju on sellest, et mina olen üks väheseid, kes niimoodi mõtleb ja arvab. Suurem osa aadlikest on siiani kinni arusaamas, et nemad on paremad inimesed kui talupojad. Olen omamoodi inimene, kes ei armasta viivitamist. Kui ma olen otsustanud midagi teha, siis ma asun kohe selle kallale. Krahv Paleni juurde sõitmise plaan tuli mul ühel oktoobrihommikul söögilauas ja kahe tunni pärast olimegi meie väikese tõllaga Miitavi poole teel. Me läksime sinna kolmekesi, isegi kutsar Käsprit ei võtnud kaasa. Tõllajuhtimisega saime Jakobiga kahekesi hakkama ja Kitty oli meil südame- ja silmarõõmuks kaasas. Kui ma alustan rääkimist, ei meeldi mulle kui mind katkestatakse. Pean tähtsaks seda, et iga inimene peab saama oma jutu lõpuni rääkida, ja seejärel hakkavad teised oma arvamust avaldama. Vahelesegamised ja katkestamised on minu arust täiesti mittevajalikud. Ükskord
seda ei avastata lähiajal, mistõttu ei või ma kindel olla ka selle teoorias. Sellist alguse vastuse otsimist võiks võrrelda ka kana ja muna probleemiga. Kumb oli ennem, kas kana või muna? Kui kanast saab grillkana ning munast omletti, kas see tähendab siis, et munast saaks grillkana või kanast omletti? See igavikulisena tunduv küsimus on vallutanud teadlaste mõtted ja meeled juba ammusest ajast peale. Kindlat vastust sellele pole veel leitud. Kui me olimegi alguses vaid osakesed, siis kas me teadvus ongi vaid üks ainete kooslus, mis annab meile mõistmise läbi närvisüsteemi või on sellel lool ka mõni külg, mida me ei mõista absoluutselt. Selle kõige lahkamiseks minu teadmistest ei piisa ning seetõttu on minu jaoks kõige tõesem, reaalsem ja elutruum põhjendus kõigele eeltoodule teaduslikel uuringutel põhinev teooria, kuna inimmälu aegade alguseni ei küüni.
telkidega täna seal mäe otsas. Nägime palju jäneseid, nad muudkui hüppasid maisipõllult tee peale. Nas olid hästi armsad ja väikesed. Mäele jõudes imestasime, kui ilus vaade sealt on. Nägime suurt öist kiirteed. Foto 9. Hispaania maastik 15 1.8 7. Päev- Päev Barcelona kämpingus Ärkasime rõõmsatena nagu alati ja jällegi läks sõiduks lahti. Paar tundi sõitu ja olimegi Barcelonas tagasi, kus me lennukiga maandusime. Üks öö oli Barcelonas veeta ja järgmine hommik läks meie lennuk Tallinnasse. Nii, kui me Barcelonasse jõudsime, uurisime GPS-ilt kuhu kämpingusse saaks. Leidsime ühe hästi ilusa koha. See oli rannast umbes kilomeetri kaugusel. Sõitsime sinna ja saime endale ühe koha, kus ööbida. See kämping ei olnud tavaline. Seal oli mitu basseini, rannabaar, tenniseväljak ja teisi erinevaid hooneid. Õhtuti korraldati tantsupidusid ja mänge
Nagu mäletan, sai meid laevale 180 inimese ümber, nende keskel mitmed emad väikelastega -- oli ka vanaemasid ja vanaisasid. Naisperet oli mõne võrra rohkem, kuna mitmetel olid abikaasad jäänud sõjatandrile, nii ühele kui teisele poole rindejoont. Nii, nagu oli ette planeeritud, M/P Elli purjetas 22. septembri hilisõhtul vaikselt mööda Panga piirivalve punktist (võisime vaid arvata, mida tegid piirivalvurid tol momendil!) ja peatselt olimegi teel ulgumerele kursiga Gotlandi saarele, Rootsi idarannikul. Esimesel ööl laabus sõit seiklusteta -- jõudsime päris hulgakese põgenemisteest seljataha jätta. Keskhommikuks oli aga tõusnud tugev tuul, mis mõne tunni pärast juba lausa tormiks muutus. Õhtupoolikul ütles üles Elli mootor ja tugeva tormi tõttu oli peatselt ka purjede kasutamine tõsise raskusega seotud. Seega oli M/P Ellist ja tema inimlastist saanud abitult õõtsuv pähklikooreke tormis mõllavas Baltimeres
omaenese riigi täies hiilguses taastada probleem, mis ei ole siiani lahendust leidnud. "Pruukis aga Eesti riigil veidike mehisust üles näidata, Vene eruohvitseridel veidike ässitada ja tundmatu näitaski Tõnismäel oma tõelist palet. Pronksist maski tagant vaatas välja hoopis uus nägu, õigemini juba ära unustatud vana. Mitte sõdur ega muu tsiviliseeritud tegelane, vaid kõige ehtsam vene pätt. Tema olemasolu olimegi juba peaaegu unustanud."8 "Eesti mehisus", "vene pätt" ja "ära unustatud vana" ei vaja tegelikult kommentaare. Tegemist on ilmselge rahvusgruppidevahelise vastanduse loomisega, kus ühed on moraalselt kõrgemad kui teised. Kui venelased on pätid, siis tuleb nad vangi panna, ehk vastavaid vangilaagreidki ehitada? Samal päeval alustab Andrus Kivirähk Eesti Päevalehes konspiratsiooniteooria loomist, mille järgi toimunu oli riigivastane üritus,
Järgmiseks ootas meid uhke postitõld kus Peeter I jagas arvamust Eestimaast. Pärast tsaariaega jõudsime ühtpidi põnevasse, kuid teistpidi kurba ajastusse. Saime võimaluse istuda küüditamise vagunis ning kuulsime lugusid küüditanutelt. Punane propaganda kattis seinu ja piirid olid kinni. Aga me murdsime sellest välja ja nüüd ootas meid ees Vaba Eesti, meile tutvustati nii esimest kui taasiseseisvunud Eestit. Saime näha ja katsuda Eesti edusamme uuel ajastul. Olimegi jõudnud torni tippu, sealt paistis meile imeilus vaade Paide linnale. 60. Ringhäälingumuuseum- Türilt läbi sõites sai külastatud Eesti Ringhäälingumuuseumit, kus sai teada palju uut ringhäälingu ja raadiotööstuse ajaloost. Sai näha mitmesuguseid raadio- ja televisoonivastuvõtjaid, meelejäävamaks osutus töötav Nipkowi kettaga kaugnägemisvastuvõtja järgi tehtud teler, postkaardi suuruse ekraaniga
Kui lähedal oli päike , kui kaugel aed! Kui lummavad silmad ja tugevad sõbrakäed! Laulsime neli tundi,kuni küünlad olid lõpuni põlenud ja kallakule tallatud must ring,hinged kerged ja uni silmis. 20. august, teisipäev. Esimene matkapäev Velli Sallallaa ja Neeme vettide grupp jäid telkidega maha.Hommikul kell viis pani buss hääled sisse , see oli kui viimne käeviibe, ja me olimegi iseenda hooleks jäetud kesk Transilvaania mägesid. Hommikul tegime süüa, vaatlesime üsna elavat liiklust mägiteel , pakkisime asju,lehvitasime Velli rühmale ning hakkasime ka ise minema alla Zarnesti poole, et siis tasakesi teiselt poolt Piatra Craiului aheliku poole tõusta . Velli seltskond tuiskas edasi Fagarasi ahelikku vallutama, ent meil oli
Hobustega oli kaasas ka varustus. Selle öö pidime veetma metsas. See mõte meeldis mulle juba algusest peale. Ma olin väikesest peale tahtnud ööbida telgiga metsas. See oli veidi hirmus, aga lõbus! Tõepoolest ma harjusin hobustega väga kähku ära. Hobusega üle järve ujuda oli väga vahva. See oli ka väga lõbus, et ma mitu korda üle järve mines hobuse seljast maha libisesin. Pealegi päike lõõmas hirmsasti ja see oligi hea jahutus. Me rändasime tund aega ja siis olimegi kohal. Tee peal nägime palju troopilisi loomi: elevante, ahve, kaelkirjakuid, jõehobusid ja isegi gepardit. See oli vapustav! Ussidest ja igasugu putukatest ei jäänud metsas väheks. Uurisime, pildistasime ja filmisime loomi ja igasugu olendeid, kes elasid metsas. Hilisööks olime leidnud laagriplatsi, kuhu saime teha lõkke ja magamisasemed maha. Me ei võtnud kaasa telke, kuna need olid liiga kohmakad. Me magasime magamiskottides lageda taeva all. Ka see meeldis mulle väga
«Oota! Kas otsisid ta läbi?» «Ei. Kas sina otsisid?» «Ei. Siis on tema osa rahast tal alles taskus.» «Noh, siis tule, -- pole mõtet koli kaasa viia ja raha maha jätta.» «Kuule -- kas ta viimaks ei taipa, mis me kavatseme?» «Võib-olla. Aga raha peame kuidagi kätte saama. Tule.» Nad ronisid paadist välja ja läksid. Uks kukkus paukudes kinni, sest ta oli allatuule. Poole sekundiga olin paadis, Jim» tuli kukerpalli mu järele. Võtsin noa, lõikasin köie läbi -- ja olimegi läinud! Me ei puutunud aerudesse, me ei rääkinud ega sosistanud, vaevalt hingasimegi. Surmavaikuses libisesime kiiresti edasi, rattakastist ja tüürist mööda -- paari sekundiga olime juba sada jalga vrakist allpool. Pimedus neelas laeva -- viimse jäljegi laevast -- ja me olime pääsenud ning teadsime seda. Kui me kolm- või nelisada jalga pärivett edasi olime läinud, nägime silmapilguks laternat ühiskajuti uksel nagu sädemekest välgatavat ja teadsime, et roimarid leidsid