mida ta teab. Ta koosneb kahest vastandlikust ja eri liiki olemusest hingest ja kehast. 24) Milles seisneb Blaise Pascali arvates inimese suurus universumi suhtes? Vastus : Mõtlemine määrab inimese suuruse. Ruumiliselt haarab universum mu endasse ja neelab nagu täpi aga mõeldes haaran mina teda. Meie kujutlusvõimel on piirid, see on Jumala kõikvõimsuse suurim tajutav märk. Olemas on olematus, milleni pole võimalik jõuda. Inimene looduses on lõpmatusega võrreldes olematus, olematusega võrreldes kõiksus; keskpunkt eimillegi ja kõige vahel. 25) Küsimus Seneca raamatu « Moraalikirjad Luciliusele » kohta : Kuidas mõistab Seneca filosoofiat ? Vastus : Filosoofia ei ole laialtlevinud oskustöö, temas pole midagi hooplevaks ettenäitamiseks. Ta ei seisne sõnades, vaid tegudes. Mitte selleks pole ta, et päev lobisedes mööda saaks ja igavus kaugeneks; ta vormib ja kujundab vaimu, korraldab elu, reeglistab tegusid, näitab, mida
Ta koosneb kahest vastandlikust ja eri liiki olemusest hingest ja kehast. 24) Milles seisneb Blaise Pascali arvates inimese suurus universumi suhtes? Mõtlemine määrab inimese suuruse. Ruumiliselt haarab universum mu endasse ja neelab nagu täpi aga mõeldes haaran mina teda. Meie kujutlusvõimel on piirid, see on Jumala kõikvõimsuse suurim tajutav märk. Olemas on olematus, milleni pole võimalik jõuda. Inimene looduses on lõpmatusega võrreldes olematus, olematusega võrreldes kõiksus; keskpunkt eimillegi ja kõige vahel. 25) Küsimus Seneca raamatu « Moraalikirjad Luciliusele » kohta : Kuidas mõistab Seneca filosoofiat ? Filosoofia ei ole laialtlevinud oskustöö, temas pole midagi hooplevaks ettenäitamiseks. Ta ei seisne sõnades, vaid tegudes. Mitte selleks pole ta, et päev lobisedes mööda saaks ja igavus kaugeneks; ta vormib ja kujundab vaimu, korraldab elu, reeglistab tegusid, näitab, mida teha
salajase info hankimiseks ära kasutada. Artur Alliksaare luulekogu "Olematus võiks ju ka olemata olla" ilmus postuumselt aastal 1968, poeedi eluajal levisid tema luuletused käsikirjaliselt ja autori esituses suuliselt. A.Alliksaar Olematus võiks ju ka olemata olla" A. Alliksaar Olematus on midagi, mida me tavaliselt tähele ei pane. Hakates aga täpsemalt asjade üle arutlema ja neid uurima, võib märgata, et väga paljud olevad nähtused on üsna sarnased olematusega. Nii võib tekkida küsimus, kas üldse ongi midagi päriselt olemas või oleme me pelgalt näiliste väärtuste küüsis. Iga inimese maailmavaatest sõltub, mis on tema jaoks olev, mis olematu, sest kõik kujundavad maailma ise. Ainus, mis inimestel tõeliselt selgeks on õpitud, on teisi jäljendada. Sellisel teguviisil pole aga mingit tulemust. Järelikult võib jäljendamise liigitada olematuse alla. Leidub üksikuid helgeid päid, kes üldise hüvangu heaks midagi välja mõtlevad
o Asi oleneb meeleolust ja tujust, aga täiskasvanud inimene varjab oma tegelikke meeleolusid. Laps seda ei osak veel ja seega on nende maailmatunnetus siiram ja vahetum Küsimused Pascali Mõtete kohta: Pascal käsitleb inimese eksistentsiaalset situatsiooni kui keskmist seisundit kahe äärmuse vahel (looduse, teadmiste ja muude võimete suhtes). Selgitage! o Inimene on lõpmatusega võrreldes olematus ja olematusega võrreldes kõiksus, keskpunkt eimillegi ja kõige vahel. Inimesest suuremaid maailmu on olemas ja samas on nii palju temast pisemaid maailmu. Ta lihtsalt ise peab uurima ja imestama. Kõik asjad tulevad olematusest ja suunduvad lõpmatusse. Suuruses on lõpmatus paremini tuntav kui väiksuses. Inimene on võtnud pähe, et ta suudab kõike seletada ja piire paika panna, aga tegelikult suudab seda teha
Asjade olematuseni jõuame, kui mõtleme kasvõi pisilestale, mis on meie jaoks peaaegu olematu, ometi asub selle pisilesta sees suur maailm, mis koosneb aatomitest ning nende aatomite sees on omakorda täiesti omaette maailm, mis meie jaoks on olematu. Nii on ka näiteks teadmistega iga teadmine lähtub mingisugusest printsiibist ja see omakorda printsiibist jne mingit lõplikku printsiipi ei saagi olla. Inimene on lõpmatusega võrreldes olematus, olematusega võrreldes kõiksus keskpunkt ei millegi ja kõige vahel. · Mida peab Pascal inimese loomuseks? Millega ta seda põhjendab? Esimene harjumus on meie loomus. Kes harjub usuga, jääb sellele truuks ega saa enam lakata põrgut kartmast. Meie loomulikud põhimõttedki on lihtsalt harjumuspärased põhimõtted, mille me oleme omandanud vanematelt. Kui me olene harjunud kasutama mingeid valesid põhjendusi
kerkivat küsimust - milleks?. Samuti tülpimust igapäevarutiinist ning rahutust, mis ongi absurditunde aluseks. Absurd tekib irratsionaalse ja meeletu selguseiha vastandumisest, mis sõtlub nii inimesest kui ka maailmast. 1. Pascal käsitleb inimese eksistentsiaalset situatsiooni kui keskmist seisundit kahe äärmuse vahel (looduse, teadmiste ja muude võimede suhtes). Selgitage! Blaise Pascal ütleb, et inimene looduses on lõpmatusega võrreldes olematus, olematusega võrreldes kõiksus, keskpunkt eimillegi ja kõige vahel. See tähenda, et inimene asub täpselt kahe äärmuse vahel olematuse ja kõiksuse vahel. Kõik teadmised on lõpmatud oma uurimisvaldkonna ulatuvuses. Kõik teooriad toetuvad printsiipidele, mis omakorda toetuvad teistele printsiipidele ja teised printsiibid toetuvad kolmandatele printsiipidele. Ühel hektel meie mõistus enam kaugemae mõelda ei suuda ning me arvame, et see punkt on lõplik. Tegelikut on see
Pascal käsitleb inimese eksistentsiaalset situatsiooni kui keskmist seisundit kahe äärmuse vahel (looduse, teadmiste ja muude võimete suhtes). Selgitage Maailm on lõputu sfäär ning seda on inimesel üpris võimatu hoomata, sest kogu nähtav on ainult nähtamatu täpp looduse avaruses. Inimeste kujutlusvõime ja mõtted aga ei küündi selleni. Inimene ise on selles määratu suures maailmas samamoodi vaid tilluke osa, on lõpmatuse ja olematuse vahel - lõpmatusega võrreldes olematus, olematusega võrreldes kõiksus. Sageli usuvad inimesed, et teavad ääretult palju, oskavad erinevaid asju, milleks on reaalselt võimeline vaid looja. Inimesed on igat moodi piiratud, sest äärmuslikkused on meile vaenlased ja me ei taju neid, sellepärast on meile kättesaamatu nii kindel teadmine kui ka täielik teadmatus. 8. Mida peab Pascal inimese loomuseks? Millega ta seda põhjendab? Inimese loomus on harjumus
Selgitage! Lõputus ja olematus. Lõputusest on kergem ehk aru saada kui mõelda päikese peale. Päikese kõrval oleme meie- inimesed nii tühised ja imetillukesed. Samas kui päike ise on võrreldes universumiga põhimõtteliselt samas vahekorras. Kui mõelda aga millegile väga väikesele meie- inimeste mastaabis on see meie jaoks ju sisuliselt olematu, olgugi et reaalselt täiesti olemas. Inimene võrreldes lõpmatusega = olematus, olematusega võrreldes kõiksus keskpunkt ei millegi ja kõige vahel. Mida peab Pascal inimese loomuseks? Millega ta seda põhjendab? Esimene harjumus on meie loomus. Kes harjub usuga, jääb sellele truuks ega saa enam lakata põrgut kartmast. Meie loomulikud põhimõttedki on lihtsalt harjumuspärased põhimõtted, mille me oleme omandanud vanematelt. Kui me oleme harjunud kasutama mingeid valesid põhjendusi
2 nähakse pigem peatumist ja peamistelt orientiiridelt hetkeks kõrvale kaldumist, et mitte öelda aja raiskamist. 1. tekst 1. Pascal käsitleb inimese eksistentsiaalset situatsiooni kui keskmist seisundit kahe äärmuse vahel (looduse, teadmiste ja muude võimete suhtes). Selgitage! Pascali järgi on looduses inimene lõpmatusega võrreldes olematus ning olematusega võrreldes kõiksus, paiknedes seega kahe äärmuse vahel. Ta on väike täpp planeedil Maa, mis omakorda on väike täpp päikesesüsteemis, mis omakorda on väike täpp Linnutee galaktikas, mis omakorda on väike täpp galaktikate grupis jne lõpmatuse suunas. Teistpidi vaadates on inimene suur, koosnedes üksustest, mille jaotamisel jõuame aatomini, mis veel omakorda koosneb aatomituumast ja elektronkattest, mis jaotuvad veelgi väiksemateks üksusteks jne olematuse suunas
annaabi.ee 
