Jonson, nagu enamik teisigi kõrgemaid ohvitsere, vangistati ja tema elupäevad lõppesid Saraatovi vanglas nr 1. 1940. aasta 7. septembril anti Eesti, Läti ja Leedu kodanikele Nõukogude kodakondsus ja nõnda likvideeriti NSVL-i poolt ühepoolselt ka seniste Balti riikide kodakondsused. Enamik välismaale lahkunud eestlasi seda mõistagi aga ei tunnistanud ning ka Eestisse jäänud kodanikes tekitas see tõsist protesti. Kuigi esimesel Nõukogude okupatsiooniaastal jagati Eestis üpris palju ümber maavalduseid, ei toimunud siiski suuremat kolhooside asutamislainet. Sügisel moodustati ENSV-s riiklik maafond, kuhu arvati äralõiked "suurtaludelt" (üle 30 hektari), kirikumaad ja Eestist lahkunute valdused, kokku üle 750 000 hektari. Maa jaotati 26 000 maatu ja 25 000 vähese maaga talupoja vahel, kuid üldiselt said nood liialt vähe maad, et võimaldada edukad talupidamist. Samas ruineeriti ka suur osa suuremates talupidamistest
kirjandus v.a. puhtteaduslikud tööd 5) juudi kirjandus igas keeles 6) Saksamaalt 1933. aastast alates emigreerunud mittejuutide teosed 7) saksavaenuliku tendentsiga kirjandus igas keeles. Et esimesse kolme liiki kuuluvat kirjandust oli kerge määratleda, sisaldas nimestik teoseid ainult kolmest viimasest. Nimestik sisaldas 197 täiesti keelatud autorit, milles vaid 16 eesti nime (olnud poliitiliselt tegevad nõukogude okupatsiooniaastal). Teine keelatud raamatute nimekiri sisaldas üksikteoseid, nõukogudeaegseid anonüümväljaandeid, perioodikat, kirjastusi, kelle kogu toodang keelatud. Selliseid nimekirju rohkem ei avaldatud, ringkirju üksikute teoste keelamise kohta aga küll. 1943. aasta märtsis keelati näiteks vabamüürlik ja okultistlik kirjandus. Erihoiu osakonnad teadusraamatukogudes loodi Saksa okupatsiooni ajal. Alates 1942/43 õppeaastast oli lubatud kasutada ainult Haridusdirektooriumi Teatajas lubatud
rahustada rahvast kunstielu õitsengu näitamisega.Mujal Nõukogude Liidus oli selleks ajaks juba ainuvalitsevaks ja kohustuslikuks saanud sotsialistlik realism.Eestis oldi esialgu üsna ettevaatlikud selle juurutamisega.Selle asemel kiideti kunstnikkonda .Riiklike tellimuste ja ostudega soositi uuele võimule sobiva temaatikaga kunsti,sealhulgas igasuguste miitingute ja ronkäikude kujundusi,raha jagus ka poliitiliselt neutraalsele kunstile.Esimesel okupatsiooniaastal ei tehtud üksikasjalisi ettekirjutusi. Uue võimu ühe esimese ettevõtmise hulka kuulus kunstnike üle-eestilise organisatsiooni loomise katse.Seda oli okupantidele vaja kunstielu kontrollimiseks.Samas tahtsid seda paljud kunstnikud kuna Vabariigiajal seda ei õnnestunud luua.Moodustati Kunstnike Liidu organiseerimistoimkond,mille esimeheks sai Juhan Nõmmik,aseesimeheks Viiralt,sekretäriks Adamson-Eric ja Kaarel Liimand.1940 loodi ka Kunstnike Kooperatiiv-mis pidi aitama
Adamson, Voldemar Mellik ja Anton Starkopf. Nende kõrval oli ka lihtsaid külamehi, kes mälestusmärgi kodustes tingimustes valmis tegid. Sageli nähti kurja vaeva, et mitmesaja kilogrammi raskusi kive uude paika toimetada ja neid mälestusmärgiks vormida. Rahva vaimustus oli see, mis aitas raskustest ühiselt jagu saada. Nõukogude perioodil ei langenud terrori ohviks mitte ainult inimesed vaid ka mälestusmärgid. Enamik monumente purustati juba esimesel okupatsiooniaastal 1940. lõhkujaid ei tulnud tavaliselt kaugelt otsida. Nendeks olid inimesed meie endi hulgast, need, kes kummardasid punavõimu ja soovisid silma paista vahendeid valimata. Oma viha ja pettumus valati välja haamrite ja kangidega surnute vastu võideldes. Õnneks oli meie hulgas ka neid eestimeelseid inimesi, kes ohtudest ja repressioonidest hoolimata olid valmis riskima nii vabaduse kui ka eluga, päästes ning varjates Vabadussõja mälestusmärke.
See oli esimene etendus Rakvere Teatris (Kask 1987: 80). On väidetud, et avamisele järgnevatel kümnenditel sai noor kutseline teater kodumajas anda vaid iga kümnenda etenduse (Kask 1987: 286), mis on liiga üldistav, sest näiteks teatri esimesel täispikal hooajal 194041 anti kokku 50-st etendusest lausa 32 kodumajas (Kabrits 1974: 19). Populaarsuse põhjuseks oli arvatavasti traditsioonilise kultuurielu järsk katkestamine nõukogude võimu poolt, mis likvideeris esimesel okupatsiooniaastal kõik seltsid, ühingud ja klubid. Rakvere Teater tegutseb riigi osalusega sihtasutusena SA Rakvere Teatrimaja. Viimasel kümnendil on kujunenud kaubamärgiks, mis tähendab head ansamblimängu teatri 20 näitleja poolt nii kümnetes Eesti väikeasulates kui ka suuremates linnades. Rakvere Teater korraldab biennaalina rahvusvahelist alternatiivteatrite festivali Baltoscandal (Kaugema, T., Pesti, M 2016: 247). Rakvere Teatri statsionaaris on suures saalis istekohti 411, väikeses saalis 118
Eesti Vabariigi aegne territoriaalne jaotus, hakkasid tegutsema kohtud. Legaliseeriti ka kohalike omavalitsuste tegevus, mis olid kokkuleppel sõjaväevõimudega tegutsenud okupatsiooni esimestest päevadest saadik. Siiski ei taastatud sõja oludes kohalike omavalitsuste esinduskogusid volikogusid ning kohalike omavalitsuste funktsioonid pandi linnapeadele, maa- ja vallavanematele. Saaremaa maavanem Hendrik Otstavel ja Kuressaare linnapea Johannes Perens olid esimesel Nõukogude okupatsiooniaastal arreteeritud ja Venemaale viidud. Maavanema võimaliku kandidaadina olnuks sobiv varasem Saaremaa maanõunik Arnold Paas, kes oli selle aasta üle elanud. Kuid Paas oli sügisel õnnetuses viga saanud. Uue maavanemana asus esmalt tegevusse varasem Kuressare jaoskonna loomaarst Aleksander Koov (Amtsblatt, 1942, 1, 4). Kuressaare linnapeana määrati ametisse varasem linnanõunik Vladimir Kallas, Oskar Sepp kandis esialgu abilinnapea kohuseid. 18
lõbustus-, haridus ja kultuuriasutused, samuti ka eramajad, mille põrandapind ületas 170 ruutmeetrit. Senine kohalik omavalitsussüsteem lammutati 31. juuli otsusega, mil vabastati ametist kõik vallavanemad ja nende abid. Esialgu selle asemele aga midagi uut ei tekkinud, sest kohalike kommunistlike organisatsioonide rajamine läks EKP liikmete vähese arvu tõttu äärmiselt vaevaliselt. Kuigi esimesel Nõukogude okupatsiooniaastal jagati Eestis üpris palju ümber maavalduseid, ei toimunud siiski suuremat kolhooside asutamislainet. Üksikud siiski rajati ning nendest esimene oli 1940. aasta 23. septembril loodud "Krasnaja Niva" kolhoos Narva-taguses Dolgaja Niva külas. 1941. aasta 15. mail alustasid nõukogude võimud Eesti passide väljavahetamist Nõukogude omade vastu. Eesti kodakondsus oli kaotatud küll juba 1940. aasta septembris, kuid vanad isikutunnistused jäid siis veel kehtima.
Põhjuseks oli ilmselt tõsiasi, et uue korra tingimustes lõpetati paljude professio- naalsete muusikakollektiivide (nt sõjaväeorkestrite) töö. Seoses uute tõekspidamistega lõpe- tati ka enamiku seltside tegevus (Karjahärm, Luts 2005: 38), mille tulemusena lõppes nende 156 Rahvaleht 1940, 2.07. 77 juures tegutsenud orkestrite eksistents – see kõik tekitaski oluliselt suurema pakkumise muusikute tööturul. Esimesel okupatsiooniaastal ei olnud poliitiline surve džässile kui kultuurinähtusele siiski veel kuigi märgatav. Nagu kirjutab Toomas Karjahärm: “Esialgu hoidusid okupatsioonivõimud otsestest avalikest repressioonidest kunstirahva vastu” (Karjahärm, Luts 2005: 41). Ümberkujundamisi alustati loomeliitudest ja sel ajal põhiliselt siiski tantsumuusika funktsioo- nis olnud džässmuusika jaoks polnud lihtsalt veel aega. Nii juhtuski, et ringhäälingusaadetes
annaabi.ee 
