Juhan Liiv pühendab palju luuletusi aastaaegadele. Enimarmastatud aastaaeg oli sügis, millest ta ka kirjutas. Sügisest on Juhan Liivil kirjutatud nii rõõmsaid, säravaid kui ka masendavaid ja nukraid luuletusi – eks sügis olegi ju mitmepalgeline: kord puistab üle kullase lehesajuga, kord hukutab oma salakavalate tuultega merel laevu. „Sügis,“ „Oh kanarbik, oh lilleke,!“ „Lehed lang´sid,“ Kirjanik armastas vett. Ta kirjutas ojavulinast, Peipsi järvest, merest. „Üle vee“ J. Liiv on kirjutanud ka isamaaluulet. Isamaaluule on erinev, esineb nii väga kurba ja sünget, kui ka rõõmsamaid toone isamaa kohta. Kirjutas realistlikult. Armastus isamaa vastu oli ainuke, mis vaesel Liivil oli. „Eile nägin ma Eestimaad“ – selles luuletuses kirjeldab Liiv Eestit nagu ta oli: lagunenud hooned, ilmetud väljad ja võsa … Liivil kirgastub siiski poeetiline nägemus oma maa ja rahva püsimisest ning
kirjanikul rinda pista nii füüsiliste haiguste kui ka vaimsemate haigustega. Juhan Liiv armastas lihtsust, tema luuletustes pole keerukaid ning võltse lausekujundeid. Kirjanikku paelus loodus ja teda saatis suur isamaa-armastus. Juhan Liiv pühendab palju luuletusi aastaaegadele. Enimarmastatud aastaaeg oli sügis, mida ta ka ise korduvalt kinnitas. Sügisest on Juhan Liivil kirjutatud nii rõõmsaid, säravaid kui ka masendavaid ja nukraid luuletusi. Kirjanik armastas vett. Ta kirjutas ojavulinast, Peipsi järvest, merest.(lk 83) Kevadest on Juhan Liiv kirjutanud otsekui heldimusega, kirjeldades kevade tärkavat loodust ning selle kaunist ilu.(lk 8) Suvest on Juhan Liiv palju luuletusi kirjutanud. Julgelt ning värvikirevalt kirjeldab Juhan Liiv suve tulekut ja olemust mitmeosalises luuletuses "Üks suvepäev". Vaat, kuidas ilm, ta valgeks läeb, kui öödevari maha jääb!
kirjanikul rinda pista nii füüsiliste haiguste kui ka vaimsemate haigustega. Juhan Liiv armastas lihtsust, tema luuletustes pole keerukaid ning võltse lausekujundeid. Kirjanikku paelus loodus ja teda saatis suur isamaa-armastus. Juhan Liiv pühendab palju luuletusi aastaaegadele. Enimarmastatud aastaaeg oli sügis, mida ta ka ise korduvalt kinnitas. Sügisest on Juhan Liivil kirjutatud nii rõõmsaid, säravaid kui ka masendavaid ja nukraid luuletusi. Kirjanik armastas vett. Ta kirjutas ojavulinast, Peipsi järvest, merest.(lk 83) Kevadest on Juhan Liiv kirjutanud otsekui heldimusega, kirjeldades kevade tärkavat loodust ning selle kaunist ilu.(lk 8) Suvest on Juhan Liiv palju luuletusi kirjutanud. Julgelt ning värvikirevalt kirjeldab Juhan Liiv suve tulekut ja olemust mitmeosalises luuletuses "Üks suvepäev". Vaat, kuidas ilm, ta valgeks läeb, kui öödevari maha jääb!
päikesepaiste. Juhan Liiv pühendab palju luuletusi aastaaegadele. Enimarmastatud aastaaeg oli sügis, mida ta ka ise korduvalt kinnitas. Sügisest on Juhan Liivil kirjutatud nii rõõmsaid, säravaid kui ka masen-davaid ja nukraid luuletusi eks sügis olegi ju mitmepalgeline: kord puistab üle kullase lehesaju-ga, kord hukutab oma salakavalate tuultega merel laevu. Kirjanik armastas vett. Ta kirjutas ojavulinast, Peipsi järvest, merest. On teada, et Juhan Liiv ihkas minna merele. Sellest kirjutab oma mälestustes Konstantin Lepp: "See oli alles mõni aasta tagasi, kui Juhan Liiviga tuttavaks sain. Olin nii palju tema kurvast seisukorrast kuulnud, tema töid lugenud, aukartuses kui pühadust. Oli kevade, kui temaga esimest korda kokku puutusin. Ta oli hiljuti Tallinna tulnud, oli merest ülivaimustatud ning ihkas merele minna, kuhu ta veel kunagi ei olnud saanud.
Juhan Liiv pühendab palju luuletusi aastaaegadele. Ta on loonud luuletusi kõigist aastaaegadest. Enimarmastatud aastaaeg oli sügis, mida ta ka ise korduvalt kinnitas. Sügisest on Juhan Liivil kirjutatud nii rõõmsaid, säravaid kui ka masendavaid ja nukraid luuletusi eks sügis olegi ju mitmepalgeline: kord puistab üle kullase lehesajuga, kord hukutab oma salakavalate tuultega merel laevu. 3 Kirjanik armastas vett. Ta kirjutas ojavulinast, Peipsi järvest, merest. On teada, et Juhan Liiv ihkas minna merele. AASTAAJAD KEVAD Kevadest on Juhan Liiv kirjutanud otsekui heldimusega, kirjeldades kevade tärkavat loodust ning selle kaunist ilu. Liiv on sõnastanud varakevade ootusrikast eelaimust ("Üks märtsihommik udune", "Tume vaikus karjametsas", "Tulen, tulen!") ja õitsemisrõõmu ("Noor kevade meilt läbi sõitis") Mai hommik Üks märtsihommik udune Õrn maikuu hommik imeilul koitis
kurvastas, kui loodusel oli raske, tundis rõõmu, kui valitses päikesepaiste. Juhan Liiv pühendab palju luuletusi aastaaegadele. Enimarmastatud aastaaeg oli sügis, mida ta ka ise korduvalt kinnitas. Sügisest on Juhan Liivil kirjutatud nii rõõmsaid, säravaid kui ka masen- davaid ja nukraid luuletusi eks sügis olegi ju mitmepalgeline: kord puistab üle kullase lehesajuga, kord hukutab oma salakavalate tuultega merel laevu. Kirjanik armastas vett. Ta kirjutas ojavulinast, Peipsi järvest, merest. On teada, et Juhan Liiv ihkas minna merele. Sellest kirjutab oma mälestustes Konstantin Lepp: "See oli alles mõni aasta tagasi, kui Juhan Liiviga tuttavaks sain. Olin nii palju tema kurvast seisukorrast kuulnud, tema töid lugenud, aukartuses kui pühadust. Oli kevade, kui temaga esimest korda kokku puutusin. Ta oli hiljuti Tallinna tulnud, oli merest ülivaimustatud ning ihkas merele minna, kuhu ta veel kunagi ei olnud saanud. Mäletan,
looduses: kurvas-tas, kui loodusel oli raske, tundis rõõmu, kui valitses päikesepaiste. Juhan Liiv pühendab palju luuletusi aastaaegadele. Enimarmastatud aastaaeg oli sügis, mida ta ka ise korduvalt kinnitas. Sügisest on Juhan Liivil kirjutatud nii rõõmsaid, säravaid kui ka masen- davaid ja nukraid luuletusi – eks sügis olegi ju mitmepalgeline: kord puistab üle kullase lehesaju- ga, kord hukutab oma salakavalate tuultega merel laevu. Kirjanik armastas vett. Ta kirjutas ojavulinast, Peipsi järvest, merest. On teada, et Juhan Liiv ihkas minna merele. Sellest kirjutab oma mälestustes Konstantin Lepp: “See oli alles mõni aasta tagasi, kui Juhan Liiviga tuttavaks sain. Olin nii palju tema kurvast seisukorrast kuulnud, tema töid lugenud, aukartuses kui pühadust. Oli kevade, kui temaga esimest korda kokku puutusin. Ta oli hiljuti Tallinna tulnud, oli merest ülivaimustatud ning ihkas merele minna, kuhu ta veel kunagi ei olnud saanud. Mäletan, kuidas ta
kui süda on tusas ja palav, nad jahutavad pääd. Ja põhjatuul on nii lahe, nii lahedaks läheb pää; jah, isegi surm on nüüd mahe ja isegi hukatus hää. Liiv armastas ka veekogusid, kirjutas muidugi palju Peipsi järvest, kuid ka ojavulinast ning mereteemadel. Vaikne, peegelsile järv, kuis nii ilus oled sa! Taevasinine su värv, ühte sulab taevaga! Armas on su voode vilu, aga sinu lainte ilu kesse mõistab võrrelda!
elas looduses: kurvas-tas, kui loodusel oli raske, tundis rõõmu, kui valitses päikesepaiste. Juhan Liiv pühendab palju luuletusi aastaaegadele. Enimarmastatud aastaaeg oli sügis, mida ta ka ise korduvalt kinnitas. Sügisest on Juhan Liivil kirjutatud nii rõõmsaid, säravaid kui ka masen-davaid ja nukraid luuletusi eks sügis olegi ju mitmepalgeline: kord puistab üle kullase lehesaju-ga, kord hukutab oma salakavalate tuultega merel laevu. Kirjanik armastas vett. Ta kirjutas ojavulinast, Peipsi järvest, merest. On teada, et Juhan Liiv ihkas minna merele. Näiteks: ,,Vana ema sügise", ,,Sügise tuul", ,,Lehed lang'sid", ,,Mets" 2. Isamaa lüürika- Muretseb oma luules kõige enam isamaa pärast. Tema isamaa ei ole romantilistes kaugustes, vaid reaalselt olemasolev Eestimaa. (Nt. "Eile nägin ma Eestimaad!", "Ta lendab mesipuu poole", "Sinuga ja sinuta", "Mitte igaühele") 3. Autobiograafilised elleegiad- Autobiograafiliste eleegiatena peegeldab luuletaja enda
annaabi.ee 
