Kõige varasemad andmed klaashelmetest ulatuvad 3. aastatuhandesse e.m.a. Egiptuse vaaraod olid nõus paljustki loobuma, et saada peotäis tavalisi klaashelmeid, kuna pidasid materjali läbipaistvust jumalaanniks. Isegi vaarao võimu pühendust sümboliseeriva Päikese kaelakee valmistamisel on kasutatud lisaks kullale ka klaashelmeid . Ehted polnud lihtsalt rõivastuse osaks, pelgalt kaunistuseks, vaid ka heaolu ja rikkuse sümboliks. Kõrvarõngad- ohutised ehtisid nii naisi kui mehi. Mehed kandsid kõrvarõngaid ainult kuni täisealiseks saamiseni. Isegi kujusid ja muumiaid ehiti helmestega. Egiptlased tikkisid nendega vaipu, kasutasid helmeid keerukates juveelehetes koos kullaja vääriskividega, kaunistasid helmenarmastega riideid. Vanal ajal kasutati enamasti sinist värvi klaasi, kuna see sümboliseeris taevast ja jumalaid. Kairo muuseumis säilitatakse väga huvitavaid helmevõrgust ehteid, mille juures on kasutatud
Kui mõni toidupala kukkus laua alla, ei tohtinud seda üles võtta ja üldse ei tohtinud jõuluajal laua ja voodi alla valgust näidata ega sinna vaadata. Maagilised toimingud Jõuludeks toodi koju kõik välja laenatud asjad ning jõulude ajal ei laenatud midagi välja. Kõik tööriistad viidi ulualla. Inimeste ja majapidamise kaitsmiseks ning selleks, et oleks õnne, tehti mitmesuguseid ohutisi. Tubadesse kaabiti pisut hõbevalget või raputati soola või siis tehti kadakasuitsu. Ohutised olid samuti kõikvõimalikud jõuluks valmistatud krässid, tähed ja ristid. Arvati, et need koguvad pühade ajal endasse kõik soovimatu, seepärast tuli nad peale pühi põletada. Jõuluõhtul enne pimedat tehti välisustele, väravatele ja sõidukitele valge kriidi või söega ristid. Isegi kaevule, põllunurkadele ja nõudele tehti riste. Ristid olid eri paigus erinevad. Aitas seegi, kui hooned n-ö piirati tehti nende ümber kõndides ring. Meelelahutused
Gilgames astus koopasuust sisse ja hakkas ringi uitama mäealustes käikudes. Ta oli hirmul, kuid ta sai sealt välja. Järgmisena kohtab ta Sidurit, kes soovitab tal surematuse otsimine sinnapaika jätta ja tagasi minna, kuid kuningas ei jäta. Sidur saab aru, et tal pole mõtet teda ümber veenda ja selgitab, kuidas Gilgames paadimees Ursanabi abiga jõuab üle surmavee Utnapisti juurde. Gilgames lahkus ja tormas metsa, leidis sealt kivist ohutised ja lõhkus need maruhoos, veel leidis ta isegi võlumao, mille ta kägistas oma kätega. Nüüd oli kõik vajalik olemas, kuid polnud paadimeest. Gilgames vajus longu, kuid ühtäkki nägi ta paadimeest tulemas ja see tekitas talle lootust. Paadimehe õpetustega suutis Gilgames Utnapisti juurde jõuda. Gilgames pajatas Utnapistile kogu oma teekonnast temani ja Utnapisti kuulas teda. Seejärel räägib Utnapisti loo, kuidas jumalad saatsid maale suure veeuputuse ning kuidas jumal Ea käskis
metallisulami valmistamiseks vajalikust tinast ja vasest mujalt sisse vedama. Nende meistriteosteks on näiteks lurideks kutsutud kõverad tseremoniaalpasunad, mis tõusid kassitapuna vääneldes pillimehe huultelt 1.5 meetri kõrgusele. Seppade toodangut kasutati viikingiajastul lugematutel otstarvetel. Sepiste hulka kuulusid sõled ja mustrilised ilunõelad, millega kinnitati nii meeste kui ka naiste pakse villaseid pealisrüüsid, kaelakeed, käerõngad ja võrud, ohutised ja amuletid, väärtasjade panipaigana kasutatavad kastikesed, mida inkrusteeriti vahel merihobukihvast plaadikestega, hobuserakmete osad ja rakmekaunistused, laevavööre ehtivad tuulelipud ja muidugi suurejooneliselt kaunistatud relvad. Viikingite maitsele vastasid jõulised, silmatorkavad ja eelkõige keerukad, paljude läbipõimumistega ilustused. Põhimotiivid võeti kogu kõnesoleva ajastu jooksul loodusest. Lähtepunktiks oli kõige sagedamini mõni loom, kuid
Jõuluöödel, eriti vana-aastaõhtul soovitati üleval olla kui muidu ei jaksa, siis kasvõi vahetustega. Kui magama heideti, siis soovitavalt õlgedele põrandal ja täies riides. Jõuludeks toodi koju kõik välja laenatud asjad ning jõulude ajal ei laenatud midagi välja. Kõik tööriistad viidi ulualla. Inimeste ja majapidamise kaitsmiseks ning selleks, et oleks õnne, tehti mitmesuguseid ohutisi. Tubadesse kaabiti pisut hõbevalget või raputati soola või siis tehti kadakasuitsu. Ohutised olid samuti kõikvõimalikud jõuluks valmistatud krässid, tähed ja ristid. Arvati, et need koguvad pühade ajal endasse kõik soovimatu, seepärast tuli nad peale pühi põletada. Jõuluõhtul enne pimedat tehti välisustele, väravatele ja sõidukitele valge kriidi või söega ristid. Isegi kaevule, põllunurkadele ja nõudele tehti riste. Ristid olid eri paigus erinevad. Aitas seegi, kui hooned n-ö piirati tehti nende ümber kõndides ring. Usuti, et peres, kus ei
Kui mõni toidupala kukkus laua alla, ei tohtinud seda üles võtta ja üldse ei tohtinud jõuluajal laua ja voodi alla valgust näidata ega sinna vaadata. Maagilised toimingud Jõuludeks toodi koju kõik välja laenatud asjad ning jõulude ajal ei laenatud midagi välja. Kõik tööriistad viidi ulualla. Inimeste ja majapidamise kaitsmiseks ning selleks, et oleks õnne, tehti mitmesuguseid ohutisi. Tubadesse kaabiti pisut hõbevalget või raputati soola või siis tehti kadakasuitsu. Ohutised olid samuti kõikvõimalikud jõuluks valmistatud krässid, tähed ja ristid. Arvati, et need koguvad pühade ajal endasse kõik soovimatu, seepärast tuli nad peale pühi põletada. Jõuluõhtul enne pimedat tehti välisustele, väravatele ja sõidukitele valge kriidi või söega ristid. Isegi kaevule, põllunurkadele ja nõudele tehti riste. Ristid olid eri paigus erinevad. Aitas seegi, kui hooned n Saaremaal suitsutati jõuluõlgedega põldusid. Jõuluööks toodi viljavakk tuppa laua
nii linnas kui maal. 7 Maagilisi tavasid jõulude ajal Jõuludeks toodi koju kõik välja laenatud asjad ning jõulude ajal ei laenatud midagi välja. Kõik tööriistad viidi ulualla. Inimeste ja majapidamise kaitsmiseks ning selleks, et oleks õnne, tehti mitmesuguseid ohutisi. Tubadesse kaabiti pisut hõbevalget või raputati soola või siis tehti kadakasuitsu. Ohutised olid samuti kõikvõimalikud jõuluks valmistatud krässid, tähed ja ristid. Arvati, et need koguvad pühade ajal endasse kõik soovimatu, seepärast tuli nad pärast pühi põletada. Jõuluõhtul enne pimedat tehti välisustele, väravatele ja sõidukitele valge kriidi või söega ristid. Isegi kaevule, põllunurkadele ja nõudele tehti riste kui Päikese sümbolit. Ristid olid eri paigus erinevad. Aitas seegi, kui hooned n-ö piirati – tehti nende ümber kõndides ring.
annaabi.ee 
