1. (Lehte Hainsalu „vaikne ja soe“ ) Öö on vaikne ja soe nagu õnn. Raju jõuetult väsis, Pikka vaibusid iilingu nuuksed Ja mullaseid käsi Tuul unises jõuetuses mõseb. (Mats Traat „lumesadu“ ) Lumesajus on puhtuse kuulutus, Tumeda taeva läkitus. 2. Ma tean, ma näen, sa tuled üle lume On helbehõbedas su piduking. Ja hellalt heliseb öö kuppel kume Ma tean, sind hoiab mu küljes ling. 3. Ainult mina tean, Kuis on kaunid su hõõguvad põsed Ja vallandunud juuksed. Täna minema me ei pea Kuigi aknad kõik vajunud unne. Pane pea mu sülle ja tunne: Õnn on vaikne ja soe nagu öö 4
· ,,Mustroheline maa" · ,,Herilaste aasta" · ,,Peod täis kivi" "Ööviiul" (1956) Ühel üürikesel viivul hämaram on valge öö. Ja siis salus lõhnaviiul valjult helisema lööb. On see õnn või on see valu armastuseviis on see. Keegi kergelt paljajalu tõttab läbi kastevee Keegi ootab kase najal, heledamaks läheb aas. Armsam, see on pidumaja! Valgeid küünlaid põleb maas. On need hõisked, on need nuuksed, sosin summutatud suul.. Armsam, sul on lehejuuksed, las ma olen nende tuul! Las mind sinu juurde tulla, valge lill, mu valge lill! Läbi õhu, läbi mulla voogab laul ööviiulil.
Jäätab hingeõhu su huultekurd ja sissepoole sa karjud… Ju lendamas ära kuu valge lind ja tähed nõrkevad taevas; Et päike sind paistab, näib peaaegu patt, all jalge sul jälle kasvamas pind, et valgust täis jalad ja juuksed: silm unest end lahti kaevas. vees, õhus ja mullas kui hingematt on teistel, ja majades nuuksed. Sa oksana päevapuust võrsumas taas, kuid lohisev lõhestikust On tulnud me üle suur ohupõlv – torm raksatab su üle: käid silmad maas, kes nüüd küll veel rõõmudeks soojub? ta murrab su sirguvat pikkust. Iga jalatäis mulda – pea hauavõlv, ja kurjusest kevade roojub. Must-punaselt pime see valge tund, su käe all ta kalgim kui kivi, Näe, lapsi võilillede kolde ees
Kütid aga paljastasid ta ja panid dzunglile tule otsa, et teda välja suitsetada. Tuli võttis enda alla enamiku saarest ja levis kogu aeg edasi. Ralph hakkas küttide eest meeletu kiirusega jooksma. Ta peitis end uuesti. Metslased leidsid ta jälle üles ning ta pages rannale. Seal komistas ta mereväeohvitseri otsa, kes oli suure suitsu peale kohale tulnud. Ralph vaatas talle sõnatult otsa. Saar oli nagu kõrbenud puutükk. Pisarad hakkasid voolama ja ta keha raputasid nuuksed. Esimest korda siin saarel andis ta neile nüüd alla. Ta puhkes valjusti nutma. Nakatatuna sellest tundepuhangust hakkasid teisedki poisid vappuma ja nuuksuma. Ja nende keskel räpane Ralph, kes puhkes nutma selle pärast, kuidas lendas sügavikku truu sõber, keda hüüti Põssaks.
" küsib Majakovski, tema ja ta sõbrad võitlesid, osad langesid, uue ühiskonna, uue õnne nimel ja nüüd on näha vaande harjumuste tagasitulekut. Kui hobused, kes pandi tegema rasket tööd ja nüüd leiab ta end kasutuna./,,Revolutsioon on läinud nässu!"/ kõlab selelst luuletusest. Kirjutatud on see juab Stalini ajal, mil vast kõigile iseseisva mõtlemisvõimega inimesele oli selge, et mingit kommunismi ei tule, ainult uued isandad, teise nime all. Milleks punakuldseis põõsais nuuksed, soov, et viimne habras jälg ei kaoks? Sinu kaeravihuvärvi juuksed uneski on kauged minu jaoks. Silmaviljaterad pudenesid. Nime kõla kadus minu eest. Ainult kortsund sall mul hiljukesi lõhnab veel su puudutuste meest. Lauluga võib kokku panna ka Jesseenini armastusluulest kõlava üksinduse ja kurbuse. Armastatu on läinud, alles teamst on vaid mäletsused tuhmid ja kortsund sall. Taaskord teades mehe elulugu ja vaajdust armastsue järgi, see luuletus hingematvalt kaunis.
.. see tähendab...""Alguses oligi nii," vastas Ralph, "enne kui..."Ta jäi vait."Me olime siis veel kõik koos..."Ohvitser noogutas julgustavalt."Ma tean. Tore pilt küll. Nagu "Korallisaares"."Ralph vaatas talle sõnatult otsa. Hetkeks vilksatas ta ajus hägune mälestus kummalisest võlusärast, mis kunagi oli hõljunud selle ranna kohal. Aga nüüd oli saar nagu kuivanud, kõrbenud puutükk... Simon oli surnud... ja Jack oli... Pisarad hakkasid voolama ja ta keha raputasid nuuksed. Esimest korda siin saarel andis ta neile nüüd alla. Ägedad, meeletud ahastusekrambid raputasid teda. Ta puhkes valjusti nutma, seistes musta suitsupilve all, saare leegitsevate varemete ees. Nakatatuna sellest tundepuhangust hakkasid teisedki poisid vappuma ja nuuksuma. Ja nende keskel, räpane, nina kasimata, juuksed pulstunud, nuttis Ralph kaotatud süütuse pärast ja pimeduse pärast, mis on inimese südames, ja
.. see tähendab..." "Alguses oligi nii," vastas Ralph, "enne kui..." Ta jäi vait. "Me olime siis veel kõik koos..." Ohvitser noogutas julgustavalt. "Ma tean. Tore pilt küll. Nagu "Korallisaares"." Ralph vaatas talle sõnatult otsa. Hetkeks vilksatas ta ajus hägune mälestus kummalisest võlusärast, mis kunagi oli hõljunud selle ranna kohal. Aga nüüd oli saar nagu kuivanud, kõrbenud puutükk... Simon oli surnud... ja Jack oli... Pisarad hakkasid voolama ja ta keha raputasid nuuksed. Esimest korda siin saarel andis ta neile nüüd alla. Ägedad, meeletud ahastusekrambid raputasid teda. Ta puhkes valjusti nutma, seistes musta suitsupilve all, saare leegitsevate varemete ees. Nakatatuna sellest tundepuhangust hakkasid teisedki poisid vappuma ja nuuksuma. Ja nende keskel, räpane, nina kasimata, juuksed pulstunud, nuttis Ralph kaotatud süütuse pärast ja pimeduse pärast, mis on inimese südames, ja selle pärast, kuidas lendas
metsale tule otsa.Ralph jooksis nii nagu ta jalad võtsid.Ta pages rannale, kus komistas otsa mereväeohvitserile, kes oli kohale tulnud suure suitsu peale. Ralph vaatas talle sõnatult otsa. Hetkeks vilksatas ta ajus hägune mälestus kummalisest võlusärast, mis kunagi oli hõljunud selle ranna kohal. Aga nüüd oli saar nagu kuivanud, kõrbenud puutükk... Simon oli surnud... ja Jack oli... Pisarad hakkasid voolama ja ta keha raputasid nuuksed. Esimest korda siin saarel andis ta neile nüüd alla. Ägedad, meeletud ahastusekrambid raputasid teda. Ta puhkes valjusti nutma, seistes musta suitsupilve all, saare leegitsevate varemete ees. Nakatatuna sellest tundepuhangust hakkasid teisedki poisid vappuma ja nuuksuma. Ja nende keskel, räpane, nina kasimata, juuksed pulstunud, nuttis Ralph kaotatud süütuse pärast ja pimeduse pärast, mis on inimese südames, ja selle pärast, kuidas lendas sügavikku truu ja tark
See on eesti ja vene kirjanduse üks olulisemaid kohtumisi. 8 4. "Ööviiul" 1956 Ühel üürikesel viivul hämaram on valge öö. Ja siis salus lõhnaviiul valjult helisema lööb. On see õnn või on see valu armastuseviis on see. Keegi kergelt paljajalu tõttab läbi kastevee. Keegi ootab kase najal, heledamaks läheb aas. Armsam, see on pidumaja! Valgeid küünlaid põleb maas. On need hõisked, on need nuuksed, sosin summutatud suul.. Armsam, sul on lehejuuksed, 9 las ma olen nende tuul! Debora Vaarand Las mind sinu juurde tulla, valge lill, mu valge lill! Läbi õhu, läbi mulla voogab laul ööviiulil. 5. KOKKUVÕTE Debora Vaarandi (1916-2007) alustab oma noorusaegade mälestusteraamatu kirjutamist sõnadega: «Oma pikale elule tagasi vaadates on tunne, et see kipub
armastuseviis on see. Keegi kergelt paljajalu tõttab läbi kastevee Keegi ootab kase najal, heledamaks läheb aas. Armsam, see on pidumaja! Valgeid küünlaid põleb maas. On need hõisked, on need nuuksed, sosin summutatud suul.. Armsam, sul on lehejuuksed, las ma olen nende tuul! Las mind sinu juurde tulla, valge lill, mu valge lill! Läbi õhu, läbi mulla voogab laul ööviiulil. Analüüs: Luuletus on kirjutatud abab riimiga
4.6. ItkudItk tähendab eelkõige surmaga, ent ka oluliste elumuutustega (abiellumise või sõttaminekuga) seotud nutulaule. Itkemine aitab inimestel kohaneda uue olukorraga. Itkude meloodia meenutab erutatud kõnet ja halisemist. Esitus on seotud hingamistsükliga: enne uue rea alustamist hingatakse sisse ja meloodia tõuseb (rea algupoolel või keskel), seejärel jääb õhku vähemaks ja helikõrgus rea lõpul langeb. Rea lõpus võivad väljahingamisega kaasneda nuuksed. Surnuitkud on seotud usuga hauatagusesse ellu, neis kõneldakse lahkunu hingega. Kesksel kohal on kurbust väljendavad hüüded ja küsimused ("Miks surid?", "Miks läksid?" jne). Arvati, et itkemine aitab lahkunu hinge tema teekonnal uude asupaika. Tähtis oli kinnitada ka lahkunule oma head suhtumist, sest uskumuste kohaselt mõjutasid kadunud sugulaste hinged maapealsete inimeste elu. Mahajääjad said itkemise abil väljendada oma kurbust
otsima. Kuid tüdruk ei tulnud. Siis hakkas Tomil ebamugav, ta kartis, et ta polnud toiminud õigesti. See nõudis ränka heitlust, et uuesti lähenemiskatseid teha, kuid ta võttis end kokku ja läks sisse. Becky seisis ikka veel nurgas, nägu seina poole pööratud, ja nuuksus. 57 Tomi südant läbistas piste. Ta läks tüdruku juurde ja seisis viivu, teadmata täpselt, kuidas alustada. Siis ütles ta kõheldes: «Becky, ma . . . ma ei hooli kellestki peale sinu.» Mingit vastust, ainult nuuksed. «Becky,» jätkas Tom anuvalt. «Becky, kas sa ei ütle mulle midagi?» Suurenev nuuksumine. Tom võttis välja oma suurima aarde, kaminavõre vasknupu, sirutas käe sellega tüdruku ette, nii et ta võis seda näha, ja ütles: «Palun, Becky, kas sa võtaksid selle endale?» Tüdruk lõi nupu põrandale. Siis marssis Tom majast välja ja kaugele üle küngaste, otsustades sel päeval mitte enam kooli tulla. Äkki tekkis Beckys kuri kahtlus. Ta jooksis uksele; Tomi ei
rõõmus oma kiirgava näo vastu kongiava trelle ja kisendas: «Mu tütar! Mu tütar!» «Mu ema!» vastas mustlastüdruk. Loobume seda stseeni edasi maalimast. Müür ja raudvarvad olid nende mõlema vahel. «Ah, see müür!» karjus sulgunu. «Oo, sind ainult eemalt näha ja mitte kallistada! Anna oma käsi! Oma käsi!» Tütarlaps pistis käsivarre läbi trellide. Ema haaras käe, surus sellele oma huuled ja jäi nõnda suudlusse süvenenult kummargile, ainsaks elumärgiks nuuksed, mis aeg-ajalt kogu keha võpatama panid. Pisaraid voolas pimedas ojana nagu öist vihma, üle selle jumaldatud käe lainetas õnnetu ema pisarate tume, põhjatu läte, mis tema hingest üles kees ja kus kõik ta kannatused viieteistkümne aasta jooksul tilkhaaval olid kokku kogunenud. Äkki ajas ta end uuesti püsti, lükkas pikad hallid juuksed laubalt kõrvale ja hakkas sõnagi lausumata vihasena nagu emalõvi mõlema käega kongiava varbu raputama. Varvad ei nõtkunud
» Sellesse hüüdesse pani ta nii iseäraliku ägeduse ja kaasakiskuva väljendusrikkuse, et sellest haaratud Felton astus paar sammu ettepoole. «Ta tuli,» mõtles mileedi. «Siiski, mileedi,» ütles Felton, «kui te tõepoolest olete 543 haige, peab saatma arsti järele. Kui te meid aga petate seda halvem teile. Kuid siis ei oleks meil endile vähemalt midagi ette heita.» Mileedi ei vastanud. Ta laskis vaid oma kauni pea padjale vajuda, ta silmist purskusid pisarad, rinnust pääsesid nuuksed. Felton vaatas teda natuke aega oma tavalise rahuga. Siis aga nähes, et kriis ähvardab kesta pikemat aega, ta väljus. Naine järgnes talle. Lord Winter ei tulnud. «Ma usun, et ma hakkan mõistma,» sosistas mileedi meeletu rõõmuga ning peitis enese linade vahele, et varjata võimalike luurajate eest oma rahuldustunde puhangut. Möödus kaks tundi. «Nüüd on haigusel aeg üle minna,» ütles mileedi enda misi. «Tõuskem ja püüdkem juba täna saavutada veidi edu
annaabi.ee 
