norminguteta allkeelte vahel (vt eesti kirjakeele kohta Hennoste (toim) 2000; Kerge 2000; Erelt 2002; Erelt jt 2007; Raag 2009). Kirjakeeles kehtivad ühiskonnas kehtestatud keelenormingud, muudes allkeeltes juhivad keelekasutust väljakujunenud ja suuresti kasutajate poolt teadvustamata tavad (mida mõnikord nimetatakse normideks). See tähendab ka, et tekstides, milles nõutakse kirjakeelt, järgivad kasutajad üldjuhul norminguid, kuigi võivad neist "lolluse või laiskuse" tõttu kõrvale kalduda. Neid allkeeli, kus norminguid ei ole, saab mh eristada vastavalt sellele, mil määral seal norminguid järgitakse. On allkeeli ja olukordi, milles esineb nö ühiskondlik surve kirjakeelsuse suunas (nt avalik esinemine) ja on selliseid, milles surve puudub (nt argisuhtlus). 1 NB See tekst on loengukonspekt. Palun sellele konspektile oma töödes MITTE viidata. Kui on vaja viidata
* valida ja kinnitada 1976.a sõnaraamatusse sobivad keelendid hakati rõhutama keelekorralduse soovituslikkust, lubama paralleelvorme (de- ja i-mitmus) 1976 ÕS – omas ajas pöördelise tähtsusega 1979 VÕKi kolmas koosseis * keelenormide õpetamine koolis, lihtsustamise vajadus Siit: tegeliku keelekasutuse jälgimine + normingute reeglipärastamine 1979 – 1983 tegi VÕK palju otsuseid, lähendamaks norminguid tegelikule keelekasutusele Otsused „Kirjakeele teatajas 1979-1983“, näit tegelema-tüübi rööpvormid: tegeleda-tegelda Kirjakeel taasiseseisvunud Eestis Kirjakeele kasutusala on laienenud o võrokeste, mulkide ja kihnlaste (identiteedi tugevnemisega), o murdeliste kirjakeelevariantide tekkimine, o lisandunud internetisuhtluse keel, o suurenenud inglise keel osatähtsus al1990. aastatest, keeles kõrvuti nii tsitaatlaenud kui kohandatud kujud (boyfriend –
vaadata, kas uuendused teevad keelt rikkamaks, väljendusvõimelisemaks, sobides süsteemi; tänapäeva eesti kirjakeele reeglite fikseerimine. 18.Keelekorralduse probleemid, strateegiad, meetodid. Keelekorraldus on kirjakeele teadlik arendamine, rikastamine, stabiliseerimine ja ajakohastamine. Keelekorralduses otsitakse keeleideaali ning selle poole liikumiseks antakse keelesoovitusi ja fikseeritakse norminguid. Eesti keelekorralduse eesmärgiks on hea eesti kirjakeel, mis täidaks riigi- ja rahvuskeelena suhtlusfunktsioone kõigil elualadel. Keelekorraldus jaguneb üldkeelekorralduseks, mis tegeleb keelekorralduse üldprobleemidega ja üldkeele korraldamisega, oskuskeelekorralduseks, mis arendab oskuskeelt, ja nimekorralduseks, mis tegeleb nimekasutuse uurimise ja nimede korrastamisega. Keelekorraldusteooria sisuks on keelekorralduse eesmärgid, põhimõtted, meetodid ja taktika. Maailma
Vanus annab pildi, milles nooremad on normikeelsemad. Keskiga on vähem, kuid veidi enam normikeelne kui vanad. Kõige kaugemal normikeelest on lapsed/õpilased. Kas on asi selles, et noori esindavad eelkõige üliõpilased, kes paistavad olevat kõige normikeelsemad? Igatahes paistab, et normikeelsus tõuseb ja langeb eaga koos. Nooremad ja keskiga on kõige normikeelsemad. Seegi asi on seletuv lihtsalt: lapsed on nö grupikeelsed ja kalduvad norminguid eitama. Vanad on normikeelest kaugemal, võibolla seeõttu, et toimub variaabli muutus reaalajas. Traditsiooniliselt klassidega seotud nähtustest on eesti uurimustes eraldi välja toodud haridus, millel on samuti tüüpilised seosed varieerumisega: kõrgemalt haritud kihid eelistavad enam normingulisi vorme. 22 3. Eesti sotsiolektide probleemid
-21. sajandil. Kolm suuremat vaidlust : 19.saj alguses põhja- ja lõunaeesti keele pooldajate vahel; 19.saj keskel vana ja uue kirjaviisi üle; 20.saj algus üld- ja osksussõnavara laiendamine, kirjakeele ehitus ja grammatikareeglid Omad printsiibid Hurdal, Aavikul, Veskil, Saarestel ja Muugal. Eristatakse keelekorralduse ja keelehoolde mõistet. Keelekorralduse all mõeldakse eeskätt kirjakeele teadlikku arendamist ja rikastamist, stabiliseerimist ja kaasajastamist. Keelekorraldajad annavad norminguid ja soovitusi. Keelekorraldust on peetud keeleteadusse kuuluvaks, selle rakenduslikuks osaks. Keelekorralduse eesmärgiks on keeleideaali otsimine ja selle poole pürgimine. Ideaalkeele olemust analüüsis esimesena eesti keelekorralduse tuntuim teoreetik Valter Tauli. Ideaalkeel on tema järgi selline keel, mis saavutab minimaalsete vaheditea maksimaalse tulemuse. Ideaalkeele omadused toimimine suhtlusvahendina, ökonoomsus, paindlikus, ilu. Keel on vahend, mitte eesmärk
· kasutusekesksed ehk situatiivsed variandid (register või style). Esimene: SV norminguline keel; NSV standardid puuduvad, seega piirid on hägustunud. SV puhul kehtib õige ja vale, NSV puhul seda kehtestada ei saa. · Mõlemad omavad sõnavara ja grammatikat, mis võib osalt kattuda · SV erineb muudest variantidest selle poolest, et ta on normitud, st välja on valitud teatud keelendid, mis on kuulutatud normingulisteks. Teised variandid/dialektid norminguid ei oma. Teine: Dialektid ehk murded kohamurded ja sotsiolektid (nt släng). · Dialekt on keele variant, mis erineb grammatiliselt, fonoloogiliselt ja leksikaalselt teistest sama keele variantidest · Dialekt on seotud geograafilise koha ja/või kindla sotsiaalse klassi või staatusgrupiga (Trudgill 1992). · Kohamurre = regional (local, territorial, geographical) dialect, regiolect, topolect · Sotsiaalmurre = sociolect, social (class) dialect
aluseks olnud andmed ja/või teoreetilised seisukohad pole olnud „täies ulatuses tegelikkusega kooskõlas” (Kaalep 2010: 109). Muidugi leidub hulgaliselt sõnavara erinevusi, et sõnu kasutatakse kuidagi teisiti kui normatiivsetes sõnastikes kirjas. Järgnevas on aga mõned autentsed näited eesti keele selliste kihtide kohta, mida üldiselt peetakse kiirelt muutuvast sõnavarast püsivamaks ja nende kohta käivaid norminguid vähem vaieldavaks. Grammatikakirjelduste järgi on ühesilbilised sõnad eesti keeles kolmandas vältes. Mati Hint (1973: 90 jj) on aga osutanud, et leidub ühesilbilisi sõnu, mis kõnes esinevad peamiselt kliitikutena teiste sõnade ees ja ülipikk hääldus on võimalik ainult esiletõsturõhu korral (vähemalt paar sellist leiab käesolevastki lausest). Ükski keelekirjeldus ei vihja võimalusele, et ühe vokaali piisavalt pikal hääldamisel saaks sellest mingi teine vokaal