augustil 1907. Eesmärgiks kirjanduse, teaduse ja kunsti edendamine Eestis. Selts muutus kiiresti ülemaaliseks organisatsiooniks, kuhu kuulus üle 2000 liikme. Korraldab ja toetab teaduslikke uurimisi, üldhariduslikke ettevõtmisi ja muid kohalikke üritusi. Toetab ja asutab Seltsi eesmärgile vastavaid raamatukogusid, arhiive, muuseume. Kirjastab ja levitab raamatuid. Sajandi lõpus keelelise korrastamisega tegeles Emakeele Seltsi keeletoimetus. Nõukogude perioodil normeeris keelt vabariiklik õigekeelsuskomisjon. Aitäh kuulamast!
3 Tsunftid Keskaegse linna käsitöölised olid koondunud kutseühingutesse ehk tsunftidesse oma tegevusalade järgi. On teada, et 16. sajandil oli Tallinnas 8 tsunfti, 15. sajandil aga 14. Tavaliselt kuulusid tsunfti ainult ühe käsitööala esindajad. Arvatakse, et kõige varem ühinesid tsunftidesse rätsepad, kingsepad ja lihunikud, hiljem tekkisid kullaseppade, seppade, puuseppade ja kangrute tsunftid. Tsunft kaitses oma liikmete huve, kuid normeeris ühtlasi ka nende elu. Tsunftide ja rae suhted kujunesid lõplikult välja 15. sajandil, kui raad hakkas ametlikult läbi vaatama ja kinnitama tsunftide põhimäärusi. Tsunfti juhtis oldermann. Tsunftil oli antud alal linnas monopoliõigus, toorainegi muretseti tavaliselt kogu tsunftile korraga. Tsunfti skraa oli käsitööliste ühingu põhikiri. See määras õpipoiste ja sellide arvu, keelas valmistada halvakvaliteedilist kaupa või varjata kauba puudujääke
Vaatamata sellele, et nad tootsid vahetuse jaoks, valmistasid nad siiski suurema osa eluks vajaminevast ise. Käsitöölise suurimaks varanduseks olid tootmisvahendid, mida pärandati põlvest-põlve. Seetõttu toimusid muutused tootmisprotsessis ja töövõtetes aeglaselt. Käsitöölised olid koondunud kutseühigutesse ehk tsunftidesse. Tavaliselt kuulusid tsunfti ainult ühe käsitööala esindajad. Tsunft kaitses oma liikmete huve, kuid normeeris ühtlasti ka nende elu. Kui mõni meister ei jälginud tsunfti kehtestatud norme, siis ta toodang hävitati. Tsunftil oli põhikiri (skraa), mis kehtestas tsunfti liikmetele mitmesuguseid piirmäärasid. Nii olid näiteks kindlaks määratud, millised rõivaid meister ja meistriproua tohtisid kanda, kui palju (kaalu järgi) tohtisid meistriprouad endale ehteid ümber riputada. Tsunftidel oli konkurentide ületrumpamine ja oma toodete reklaamimine keelatud. Tavaliselt tegutsesid tsunfti
keerukamaks. Enam ei suutnud paljud talupojad valmistada kaasaegsel tasemel käsitöö-toodangut ning eelistas hoopis käsitöötooteid oma põllusaaduste ülejääkide vastu vahetada. Nii eraldus käsitöö põllumajandusest ning muutus iseseisvaks tegevusharuks. Käsitöölised olid koondunud kutseühingutesse ehk tsunftidesse. Tavaliselt kuulusid tsunfti ainult ühe käsitööala esindajad. Tsunft kaitses oma liikmete huve, kuid normeeris ühtlasi ka nende elu. Tellijate jaoks oli tsunft kvaliteedikarantii, sest ta seadis oma liikmete toodangule ühtlased nõuded. Kui mõni meister ei jälginud tsunfti kehtestatud norme, siis ta toodang hävitati. Üldiselt on öeldud, et tsunft ei lubanud oma liikmeil ülemäära rikastuda, kuid samaaegselt kaitses ta neid ka laostumise eest, sest tsunfti põhikiri - skraa - kehtestas tsunfti liikmetele mitmesuguseid piirmäärasid, mis ei lasknud neil end priisates laostada
jäid hoopis ilma maata. 8. Talurahva vabastamine pärisorjusest, muutused maasuhetes. (lk 71) Põhjus. Vajadus suurendada teraviljatootmist areneva kaubatootmise tingimustes sundis mõisnikke laiendama mõisapõlde, kuna ekstensiivse põllumajanduse tinfimustes oli tootmise suurendamine võimalim vaid sel teell Mõisamaade laiendamist talumaade arvel takistas aga seadus, mis piiras talupoja väljatõstmist talust, samuti normeeris see talupoja kohustused. Sisu. 23.mai 1816.a (Eestimaa) ja 26. märts 1819 (Liivimaa) võeti vastu uued talurahvaseadysed, mis muutsid oluliselt maasuhteid. Nende seadustega pärisorjus kaotati, talupojad kuulutait isiklikult vabaks ja nad moodustasid vaba talurahvaseisuse. Neid ei tohtinud enam osta ega müüa, kinkida ega pantida, nad võisid sõlmida lepinguid ja omada kinnis- ning vallasvara, kuid nad võisid tegeleda vaid põllutööga. Tegelik olukord
siseõues asus laut loomade ja lindudega. Linnamüüri taga olid köögivljaaiad, ühiskarjamaa ja -mets, kust saadi tarbe- ning küttepuud. Käsitöölise suurimaks varanduseks olid tootmisvahendid, mida pärandati põlvest-põlve. Seetõttu toimusid muutused tootmisprotsessis ja töövõtetes väga aeglaselt. Käsitöölised olid koondunud kutseühingutesse ehk tsunftidesse. Tavaliselt kuulusid tsunfti ainult ühe käsitööala esindajad. Tsunft kaitses oma liikmete huve, kuid normeeris ühtlasi ka nende elu. Tellijate jaoks oli tsunft kvaliteedikarantii, sest ta seadis oma liikmete toodangule ühtlased nõuded. Kui mõni meister ei jälginud tsunfti kehtestatud norme, siis ta toodang hävitati. Üldiselt on öeldud, et tsunft ei lubanud oma liikmeil ülemäära rikastuda, kuid samaaegselt kaitses ta neid ka laostumise eest, sest tsunfti põhikiri - skraa - kehtestas tsunfti liikmetele mitmesuguseid piirmäärasid, mis ei lasknud neil end priisates laostada
pääses, pole selge. Lisaks riigikorra määratlemisele kehtestas Solon hulga erinevaid valdkondi reguleerivaid seaduseid, mille täpsem piiritlemine pole sageli võimalik, sest hiljem oli ateenlastel kombeks kõik "muistsed" seadused, peale Drakoni seaduste tapmiste kohta, Solonile omistada. Kuid on üsna kindel, et Solon reguleeris omandi- ja pärimissuhteid, piiras luksust, sealhulgas rikkuse näitamist matuseriitustel, normeeris kombelisust, pidustusi ja kalendrit. Mitmetel seadustel olid ilmselt majandust edendav eesmärk: näiteks lubas ta anda kodakondsust sisse rännanud oskustöölistele ja vabastas poja, kellele isa polnud ametit õpetanud, kohustusest vanemaid nende raugaeas ülal pidada. Muu hulgas keelas Solon eksportida põllumajandussaadusi, peale oliiviõli. Hilisemad ateenlased hindasid Soloni tegevust väga kõrgelt. Tema kehtestatud
muid sõjalisi tellimusi täitvaid ettevõtteid, arnedati infrastruktuuri. Tööstuse kasv kujunes migratsioonipumbaks, toodi sisse arvukalt spetsialiste ja töölisi Venemaalt. Maailmasõja sündmused mõjutasid oluliselt Eesti majandust. Tekkisid probleemis tooraine ja kütuse hankimisega. 1916 rajati seetõttu esimesed põlevkivikaevandused. Esmajärjekorras varustati sõjatehaseid. Kaleivabrikud hakkasid tootma mundrit. Keskvalitsus määras kindlaks toodangu, kütuse ja tooraine hinnad ja normeeris ettevõtte varustamist. Juhtiv oli metalli ja masinatööstus. Naiste osakaal tööliste hulgas al 1915 kasvas 40%ni. Põllumajandus: edenemist takistas vähesed töökäed, kuna enamus mobiliseeriti või rakendati kindlustuste ehitusel. Eriti andis tunda mõisamajapidamises. Taludes kahanes tööjõud 30%, mõisates 45%. Olukorda raskendas ka veohobuste, kariloomade ja vilja rekvideerimine sõjaväe tarbeks. Katkes põllutöömasinate ja väetiste sissevedu. Ahenes kartulikasvatus,
annaabi.ee 
