Toitumine ja sigimine. Kartulimardikad ei söö kartulit, vaid nad toituvad kartulilehtedest. Kartulimardikal on täismoone. Ta võib korraga muneda kuni 800 muna ku- ni kolm korda aastas. Ta muneb harili- kult kartulitaimede lehtedele. Munakur- nad munetakse 5-6. päeval peale mardi- kate ilmumist. Vastsed kooruvad 11-12 päeva pärast. Vastsed kasvavad täis ja lähevad mulda nukkuma juulis. See on aeg, mil kartulitaimed alustavad õitse- mist. Noormardikad hakkavad mullast välja tulema , kui kartulipõllud on täis- õites. Nad toituvad 3-10 päeva kartuli- lehtedest ning lähevad seejärel mulda talvituma. Ajaliselt on see augustikuu lõpp või septembrikuu algus. Pika sügi- se korral jõuavad noormardikad ka muneda, kuid tavaliselt II põlvkond hävib meie kliimas. Kahjulikkus või kasulikkus. Kartulimardikas on tavakahjur. Kartuli- mardikad tekitavad palju kahju kartulipõldu- del
toidutaimest, metsikust maavitsast. Areng ja paljunemine Kartulimardikas võib korraga muneda kuni 800 muna kuni kolm korda aastas. Eesti oludes on kartulimardikas seni andnud ühe põlvkonna suve jooksul. Talvitunud mardikate munemisest kuni uue põlvkonna mardikate ilmumiseni kulub meie kliimas umbes 50 päeva. Ta muneb harilikult kartulitaimede lehtedele. Vastsed kooruvad 11–12 päeva pärast. Vastsed kasvavad täis ja lähevad mulda nukkuma juulis. Noormardikad hakkavad mullast välja tulema, kui kartulipõllud on täisõites. Nad toituvad 3–10 päeva kartulilehtedest ning lähevad seejärel mulda talvituma. Ajaliselt on see augustikuu lõpp või septembrikuu algus. 8.klass Kasutatud Kirjandus: http://et.wikipedia.org/wiki/Kartulimardikas http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/kartulimardikas_elis.htm
Lisainfo Kultuurkooslused Suvinisu ja talinisu; suvioder ja talioder Mullaorganismid muudavad orgaanilised jäänused huumuseks, tagades põllumulla viljakuse Suurem osa imepisikesed Vihmaussid kiirendavad huumuse teket- söövad taimejäänuseid Teevad käike, kobestavad mulda ja parandavad mulla veega ja hapnikuga Ripslased Kõrsumisest kuni terade moodustumiseni Maakirp tõusmete faasis Viljakukk - Viljakukkede noormardikad väljuvad kevadel mullast ja söövad teraviljaorasel Lehetäi Suure asustuse korral võrsumisest terade moodustamiseni Kergema lõimisega mullad on reeglina kõikidele kultuuridele vähemviljakad. Talinisu lepib kõige paremini raskete liivsavi- ja savimuldadega. Suvinisu ja odra nõuded mulla lõimise suhtes on lähedased. Kaera nõuded on lähedased rukki omadele. Enamik eelistab nõrgalt happelisi või neutraalseid muldi
Pärast koorumist hakkavad tõugud sööma ning toidulaua vähenemise tõttu hakkavad peagi liikuma mööda taimelehti. Mida suuremaks tõuk kasvab, seda rohkem vajab ta toitu ning umbes 75% lehtedest süüakse ära tõuguperioodi viimases veerandis. Kui tõugud on piisavalt vanad, kaevuvad nad maasse ning valmistuvad nukkuma (Joonis 4). Nukkumisperiood või kesta 10-20 päeva, sõltuvalt temperatuurist (Tabel 1). [4] Joonis 4. Kartulimardika nukk Noormardikad tulevad mullast välja tavaliselt sel ajal, kui kartulid õitsevad. Nad toituvad tavaliselt 3-10 päeva kartulilehtedest ning lähevad seejärel mulda talvituma. Ajaliselt on see augusti lõpp või septembri algus, kui õhutemperatuur langeb alla 11,5°. Osa mardikaid võib elada mullas 2-3 aastat. On ka võimalik, noormardikad sooja suvel korral ise munevad, kui sellisel juhul nad ise järgmise aastani ei ela. [3] 1.3 Kartulimardika levik Arvatakse, et kartulimardika päris kodu on Mehhiko
hekitaim. Oma tihedate längus okstega on kuusk parim vihmavarjupuu. KOOREÜRASK Kooreüraskid on suurimad puidukahjurid meie metsades. Kooreüraskid on 4-9 cm pikkused, pruunid või mustad mardikad. Suurema osa elust veedavad nad puukoore all peidus või puidus. Munad paigutab emasürask koore alla rajatud emakäiku. Iga kooreürask muneb kuni 100 muna. Munadest arenevad vastsed, kes toituvad koore all. Vastsed nukkuvad ja juba 6 nädala pärast kooruvad nukkudest noormardikad, kes jätkavad koorealuse närimist. Kui kooreüraskeid on palju, näritakse koorealune nii läbi, et koor võib tüvelt laikudena maha variseda. Valmikud talvituvad kas koore all või mullas. Tavaliselt asustavad kooreüraskid nõrgestatud puid. Soodsates tingimustes sigivad kooreüraskid aga jõudsasti ning ründavad siis ka elujõulisi puid. Harilikult suudavad terved puud võidelda kooreüraskite vastu vaiguga, milles kooreüraskid hukkuvad. PIHLAKAS
teisel juhul on ühe isasputuka kohta mitu emast, vastavalt erinevad ka koorealused haudepildid: monogaamsetel üraskitel on üks emakäik, millest (enamasti risti emakäiguga) hargnevad vastsekäigud, polügaamsetel aga harunevad paarituskojast mitu emakäiku, millest omakorda saavad alguse vastsekäigud. Näritakse läbi puu niineosa, mille tulemusena puu nõrgeneb või hukkub. Munast areneb tõuk, mis teeb läbi nukkumise ja millest seejärel areneb noormardikas. Noormardikad teevad läbi nn. küpsussööma (sõltuvalt liigist kas koore all, võrsetes, juurtel jne). ● Munast tõuguni – 10-14 päeva ● Tõugu järk – 15-30 päeva ● Nukujärk – 10 - 14 päeva Seega kokku munast noormardikani ca 1,5 kuud. Reeglina esineb üks põlvkond aastas, erakordselt soodsatel aastatel (soe, kuiv suvi) kaks põlvkonda (noormardikad jõuavad sügisel oma haude rajada). Nim. teise põlvkonna haue
Mitmetoidulised mardikad. Vastne on tõuk, sh. ka traatuss. Esimesed kasvujärgud toituvad huumusest, hiljem hakkavad juuri sööma. Vastsed uuristavad juurtesse ja mugulatesse käike, varred närbuvad. Mardikad kahjustavad lehti, varsi, õisi. Triibuline viljanaksur valmik kahjustab lehti ja õisi. Muneb mulda kuni 200 muna. Võivad kahjustada ainult mugulaid. Tume-viljanaksur muneb mulda või taime juurekaenlasse. Öösiti aktiivne. Nukkuvad mullas nukuhällis. Noormardikad kooruvad suve jooksul, aga jäävad kevadeni mulda. Selts: liblikalised Sugukond: öölased hallikad või pruunikad, lendlevad hämaruses. Munevad taime lehtedele või varrele, munad tiheda kogumikuna. Röövikutel haukamissuised. Liblikad toituvad õienektarist. Röövikud kahjustavad lehti, varsi ja juuri ning mugulaid. Harilik varreöölane kahjustab varsi ja juuri, muneb kõrrelistele, talvitub muna. Kolmas kasvujärk lihakad varred. Varred murduvad, lehed närtsivad
teised allapoole. Kuuse-kooreürask on polügaamne liik, ühe isase kohta tuleb tavaliselt 2-3 emasmardikat. Tõugud närivad igaüks laieneva lühikese tõugukäigu, mille lõpus nukkuvad. Pärast kevadise haude rajamist toituvad vanamardikad veel emakäigus, seda pikendades. Teostanud selliselt taastumissööma, lendavad nad uut sõsarhauet rajama. Sõsarhauete rajamine on vahel intensiivsemgi kui kevadine haue, kestes tavaliselt juunist kuni juuli lõpuni. Kevadise haude noormardikad kooruvad harilikult juuni lõpus ja jäävad samasse koore alla küpsussöömale. Osa noormardikatest võib juulis anda juba nn. teise põlvkonna, kuid seda siiski harva. Noormardikad lähevad juba augustis tavaliselt mulda talvituma, vahel jäävad talvituma ka koore alla. Nad võivad tihti koore all talvitudes hukkuda, tavaliselt hukkuvad ka kõik koore alla jäänud vastsed ja nukud. Põlvkondi on seega aastas tavaliselt üks
närib emakäigu, mille serva ta muneb munad, sealt hargnevad vastsekäigud. Tehakse vahet nn. monogaamsetel ja polügaamsetel üraskitel. Esimesel juhul moodustavad perekonna üks emane ja üks isane, teisel juhul on ühe isasputuka kohta mitu emast. Näritakse läbi puu niineosa, mille tulemusena puu nõrgeneb või isegi hukkub. Munast areneb tõuk, mis teeb läbi nukkumise ja millest seejärel areneb noormardikas. Noormardikad teevad läbi nn. Küpsusööma. Reeglina esineb üks põlvkond aastas, erakordselt soodsatel aastatel (soe, kuiv suvi) kaks põlvkonda (noormardikad jõuavad sügisel oma haude rajada). Nim. teise põlvkonna haue. Kui kevadel põlvkonna rajanud üraskid teevad läbi nn. taastumissööma ja rajavad suve teisel poolel ühe haude veel on tegemist nn. sõsarhaudega. Teatud hulk kahjurputukaid (üraskeid) leidub enamasti igas metsa ökosüsteemis ja kui
Juurepessust kahjustatud puistute asemel hukkub. tervetele puudele. See variant on sagedasem. kultiveerida lehtpuid Munast areneb tõuk, mis teeb läbi nukkumise ja Kännud nakatuvad eriti intensiivselt just suviste Külmaseen (Armillaria mellea) millest seejärel areneb noormardikas. raiete ajal. Külmaseen võib esineda kõikidel Eestis kasvavatel Noormardikad teevad läbi nn. küpsusööma Mütseel e. seeneniidistik. Enamus seeni on üles puuliikidel, eriti ohtlik on männil ja kuusel, (sõltuvalt liigist kas koore all, võrsetes, ehitatud mikroskoopilistest torujatest rakkudest põhjustades juurte ja tüve allosa mädanikku ja juurtel jne). seeneniitidest ehk hüüfidest, mis harunedes võivad lõpuks puu surma. Surnud puude koore all võivad Kuuse kooreürask Ips typographus
okaspuunottidele jne. Reeglina näritakse istutatud taimede (mänd, kuusk) koort, vanuses 2-6 aastat. Looduslikku uuendust ja külvi teel tärganud taimi kahjustatakse tavaliselt vähem, kuid kärsakate kõrge arvukuse korral võib ka nende kahjustused olla küllalt suured. Eriti suur on kärsakakahjustuste oht just kuivematel ja parasniisketel värsketel kuuse- ning männiraiesmikel. Putukatele on atraktiivne värskete kändude ja okste lõhn, mis meelitab nad kohale. Noormardikad (järgmine põlvkond) ilmub järgmise aasta suve teisel poolel ja toituvad samal raiesmikul, põhjustades uusi kahjustusi. Tõrje ja profülaktika. Kuna kärsakakahjustusi esineb vaid värsketel raiesmikel, tuleks teatud kasvukohtades (kuivad, parasniisked männikud, kuusikud) hoiduda metsauuendamisest vahetult peale raiet, 2-3-aasta vanustel raiesmikel on kärsakakahjustuste oht tunduvalt väiksem kui värsketel raiesmikel.
annaabi.ee 
