kus on tema koht ja minna lihtsalt koju oma vanamees Peepu vaatama. Järgmise päeva õhtuks olid mehed oma kodukohas ning isa Peep võttis neid avasüli vastu. Peep ütles:"Noh poisid! Mis te siis laias maailmas kah nägite?" Poisid jutustasid isale pikad jutud sellest, kuidas on elu väljaspool koduseinasid mujalmaailmas. Peale tundidepikkusi jutuajamisi küsis lõpuks Isa:" Kas te siis leidsite selle lille, mis on sellel pildil?" Mõlemad poisid aga noogutasid eitavalt pealt ja küsisid, et kus siis ikkagi on see imeline lill. Peep sügas habet, tõusis püsti ning ütles poistele:" Tulge!" Poisid läksid isa kaasas maja taha, kus oli terve peenar selliseid lilli. Poistel läksid imestusest silmad suureks ja Peep hakkas nende nägusid nähest naerma nii kõvasti, et kukkus pikali ja naeris maas 15 minutit vähemalt. Püstitõustes ja naermise lõpetadest ütles Peep:" Enda
Vanaema ja vanaisa ärkavad tavaliselt kell seitse. Kui nad sel kellaajal alumisele korrusele läksid, ei olnud nad väga üllatanud, et lapsed enne neid üleval olid. Laura küsis vanaemalt ja vanaisalt: “Kas te öösel pauku kuulsite?” “Ei, kas teie siis kuulsite?” uurisid vanaema ja vanaisa. “Jah, meie kuulsime ja me ka teame, mis see oli,” vastas Siim. “No mis see siis oli,” küsis vanaema. Laura ja Siim vaatasid üksteisele otsa ja noogutasid. “See oli oskar,” ütles Laura kavalalt. “Kes on Oskar?” Küsis vanaisa, kuigi ta teadis väga hästi,kes on Oskar. Ta tahtis lihtsalt kindel olla, et ka lapsed seda nüüd teavad. “See on meie uus sõber! Ta tahtis eile vaadata ega me tonte ei karda,” ütles Siim. “Ta tahtis selles lihtsalt kindel olla, sest te olite neile meist rääkinud,” hüüdis Laura. “Ja Oskar pidi meid täna oma perele tutvustama,” ütles Siim.
.. ,,Üks lammas ütles mää! Kõik lambad kooris mää! Üks lammas ütles hää! Kõik lambad kooris hää! Üks ütles hulka pää! Kõik kooris maha pää! Üks lammas ütles mää! Kõik noogutasid nää!" Ladusat riimi leidsin luuletusest ,,Läigib" ,,Pealinn läigib nikkelrauast, süda läigib, tõused lauast, tõused lauast nagu hauast, kui just pauk käib püssirauast," 3. KOKKUVÕTE Hando Runneli ,,Kiikajon ja kaalepuu" oli huvitav lugeda. Kõik selles kogus olevad luuletused põhinevad, kellegi ainetel
päevaks. Klienditeenindamise poole pealt jäi negatiivne emotsioon, kuid vähemalt koha miljöö oli hubane ja meeldiv. 6 2. C. F. HAHN PUB- ESIMENE KÜLASTUS Hahn´i pubi asub samuti vanemas renoveeritud puumajas nagu ka Supelsaksad. Söögikohtade erinevuseks võib nimetada, et C. F. Hahn Pub asub kahel korrusel ning on saksapärase sisustusstiiliga. Pubisse sisenedes oli näha baariletti ja seal askeldamas kolme teenindajat, kes noogutasid meile tervituseks. Kõikidel teenindajatel oli ühtne vormiriietus. Pärast lauda istumist tuli üks nendest ruttavalt meie koos menüüdega meie juurde ning küsis viisakalt, kas soovime alustuseks midagi juua. Uurisime infot päevapakkumise kohta, saime sõbraliku ning asjakohase vastuse, mis ajendas meid tellima päevapraadi. Ootamise vältel tutvusime pubi interjööriga ning silma hakkasid kaks suurt televiisorit, kust sai vaadata eesti kanalites jooksvaid saateid
"1941. aasta 22. juuni varahommikul andis meie Moskva suursaadik von Schulenburg Molotovile üle vastavad dokumendid. Peale selle andsin mina isiklikult Berliinis samasisulised dokumendid üle teie suursaadikule Dekazanovile." Kuid nõukogude süüdistaja eitas sõja kuulutamise dokumentide üleandmist kategooriliselt ja kinnitas, et neil selliseid dokumente ei ole. Ja Ameerika Ühendriikide, Inglismaa ning Prantsusmaa kohtunikud noogutasid nõusolevalt pead: kuna Nõukogude poolel ei ole sõja kuulutamise dokumente, siis Saksa pool neid järelikult ei esitanud... Ja kohtuotsusesse kirjutati: "1941. aasta 22. juunil alustas Saksamaa sõda seda välja kuulutamata. Kellel oli õigus ja kes valetas? Tutvume mõnede dokumentidega. Nõukogude Liidu kangelane, marssal Georgi Zukov kirjutab oma memuaarides "Meenutusi ja mõtisklusi" järgmist: "Kell 4.30 hommikul sõitsime S. Timosenkoga Kremlisse. /.../ J
Pikk rong, mis koosnes loomavagunitest ja kus olid püssimeestest valvurid. Kuna Pilvi onu Viilep Tohv oli olnud Omakaitses, siis ta arreteeriti 1946 a. Pilvi ema käis iga kord selliste loomavagunitega rongide vastas ja püüdis teada saada, kas ka tema vend on kusagil nende hulgas. Püssimehed ei lubanud rääkida, kuid emal õnnestus ühel korral küsida aknast välja vaatavalt vangilt nime järgi ja natukese aja möödudes tuli mitu pead aknale ja noogutasid. Tema onu, täies elujõus mees, viidi ära 1946 a ja juba mõne kuu pärast tuli surmateade. Ta oli Magadani oblastis Kaug-Idas. 13 Endel Uiga mälestusi ja mõtteid Algas saksa okupatsioon. Naiivselt lootsime, et saame jälle näha E esti lippu Pikal Hermannil ja saame võibolla isegi luua oma kaitseväe. Seda ei juhtunud. Algas
järgnevate toonide kõrgusele. Kui tundlik on inimkeha rütmile, ilmneb katsest, mille tegi väljapaistev füsioloog Mc Kendrick Gasgow Glasgow's. Traadid magnetofoni küljest kinnitati soolalahusega täidetud anuma külge, millesse kurttummad panid oma sõrmed. Kõik katsealused peale ühe olid kurdid lapseeast. Ja see üks jäi kurdiks 11-aastaselt. Kõik katsealused teatasid, et nad tundsid rütmi "crescendot ja diminuendot". Instinktiivselt noogutasid nad peaga rütmis, mida nad tundsid 12 sõrmedega. Üks katsealustest ütles, et mis ta tundis sõrmedes, meenutas talle muusikat, mis ta lapsena kuulis enne kurdistumist. (Lloyd Leno, H. 02.03.2011) 2.2 Laulu tähtsus meeleolu loomisel Inimene on alati olnud aldis muusikalisele tegevusele, kasutades seda nii ajaviiteks kui ka enesetunde parandamiseks. Kui inimene laulab, levivad kehas helivibratsioonid. Erinevad
rahulikuks. Ta ütles: «Kui härrased võivad maksta dollari miilist isiku pealt ja jullas toomise-viimise eest eraldi, siis võib aurik neid sõidutada, eks?» Siis läks nende meel pehmemaks ja nad ütlesid: hea küll! Ja kui me linnakese lähedate jõudsime, saatsid nad meid paadiga maale. Umbes paar tosinat mehi ruttas ligi, kui nähti jullat lähenevat. Kui kuningas ütles: «Võib keegi teist, dzentlmenid, mulle öelda, kus härra Peter Wilks elab?» vaatasid nad üksteise poole ja noogutasid päid nagu öelda tahtes: «Mis ma ütlesin?» Siis ütles üks neist nii mahedasti ja pehmelt: «Kahju, sir, aga me võiksime teile öelda ainult seda, kus ta elas eile õhtuni.» Äkki langes vana hulgus kokku, kukkus võõra najale, pani lõua ta õlale, nuttis üle ta selja ja ütles: «Oh häda! Oh häda! Me vaene vend! Läinud -- ja me ei saanud teda enam näha. Oh, see on liiga, liiga ränk!» Siis pöördus ta tönnides ümber, tegi käega hertsogi suunas igasugu lolle liigutusi -- ja
Oli see jälle pettus? Agnes ei näinud selgesti, aga ta tundis ju Gabrieli tema hiiglakujust, astumisest, igast liigutusest. See oli Gabriel! Ta astus õue peale ja vaatas uurides maja akende poole üles. Agnes märkas nüüd alles, et Gabriel kerjaja kuube kandis; tal oli kepp käes ja kott kaelas. «Kas niisugusele kerjajale ka keegi almust peaks andma?» mõtles Agnes kaheldes. Ta lükkas eesriidg kõrvale ja kummardus pisut aknast välja. Nende pilgud juhtusid kokku. Nad noogutasid teineteisele pead. Rohkem ei olnud esiotsa kummalegi vaja, selle ühef pilgu ja peanoogutusega olid nad üksteisele kõik selgeks teinud, pika jutu ara vestnud. Gabriel kargas kärmemalt ja kergemalt kui õige kerjaja kõhus trepiastmetest üles ja koputas kõrgesti võlvitud majaukse pihta. Natukese aja pärast hüüdis ümmardaja hääl ukse tagant: «Kes seal on?» «Vaene sant, palun jumala pärast tükikese leiba,» oli vastus. Agnes kuulis, kuidas uks lahti keerati. «Oh sina laiskvorst
annaabi.ee 
